02. detsember 2019
Soovin kõigile esimese advendi aegadel õnne õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega õigeid asju teha. Kõnekaimalt näitas selle fenomeni õnnestavat olemust poni-Mann, kellel oli au seljas kanda ja end Teenimisse anda Pöialliisi-tähtedetaguse väikevennale. Õnnelik poni on… imeline vaatepilt. Sadula asemel minu sinine sall seljas ja puha 😀
Soovin oma vanimale tütrele õnne poja sünnipäeva puhul.
Tänan oma lapsi ja lapselapsi, kelle joonistatud lilled on TwiggyPiggyHipsterile tõelise kaitse peale pannud.
Tänan häid Hoidjaid, kes lasid meie automusina sumpa alt ära kukkuda Harku autokeskusest paarisaja meetri kaugusel – mitte näiteks Nopri meierei ja Suure Munamäe vahel või Mukri rabas 😀
Tänan kallimat, kes teadis, et autokeskus on sealsamas ja tagurdas meid pärale – meestel oli tõstuk vaba, keevitajal aega ja oskusi – ja poole tunniga oli Twiggy sumpa tagasi alla keevitatud.
Veel enam – küsimuse peale “kui palju…” vastasid eriti klaari silmavaate ja helge olemisega noorhärrad: “See, et te jäite hätta otse abi kõrval, näitab, et olete õigel teel. Ja kuna jõulud on tulemas, siis – õnn kaasa!”
Ah? Jajah – “meenutage meid hea sõnaga”.
Päriselt? Jah! Tänan ja õnnistan – kogu südamest!!!
Valgustööst nii palju, et Altweskil tõlgitkse Püha Graali eesti keelde. Mina jah noh 🙂
Richardi loetud Madre-sooritus:
*
Küsisin talli puhastades lärina peale õue vaadates nähtud atv seljas põrkavalt, naaberriigis töötavalt inimeselt, kes loetles piletihindu-tunnihindeid… MIKS? Miks ta seda teeb, kui ta ei loetle tehtut-loodut, vaid õnnetust toitvaid numbreid. Amaisaajusiin4000kätte. Ahah.
Järgmisel hetkel oli meil Altweskil külas tema endine eestimaine töökaaslane oma ilusa perega ja pilt selgem veel – eneseteostus ja oma pere-koduga avanemine-arenemine – või mitte midagi.
On täispaketi ajad.
*
Pärast sõgedaid unenägusid – neist uhkeim see, kus ma suure kasukaga hiigelpirakas purustusmasinas ringi jalutasin ja vedamist testisin, kuni linte pidi sinna sisse pidin sõitma – sain aru, mis värk. Praegu on kõigil inimestel täispakettide aeg. Kas lahendame meile antud ülesanded – ise räsitud, kaasa katki, ühine kodu kõva pähkel – või põrume täispaketina. Poolikuid variante ei ole. Ühekaupa ei tervene. Kergema vastupanu tee ei tööta. Kes teaks seda paremini kui ma – 3 100aastast portsu üksinda söödud – autasuks 300aastane vahemerine palee koos jumalikult võimsa peremehega – aga ikka kõik ainult täispangana. Lühidalt – igasugune lihtne lelle on kergema vastupanu teed minek, mille otsas jääb väepaik, väga võimas ja eriline Kodu nii sügavalt vaevama, et kusagil mujal asja ei saa – ei perest ega kodust.
Seda tõestas ka mu viiimatist üles-ehitist vaatamas käinud tüdrukute hetkeline paika asetumine Soone õuel ja tubades ka. Nad kõik viiekesi olid KOHAL. Ja see siin pole müügitöö – ma TEAN asju. Ei satu alustavad pered juhuslikult mu suure nõna ette ega ole nad sekundiga seal Soonel paigas ilmaasjata. Ikka asja pärast. Suure õnneliku ja ilusa asja pärast.
*
Püha sünkrooniga on lugu lihtne – kui asjad ei edene, kakerdad ja käkerdad, siis palu – ja sulle antakse. Päriselt ka – hinga sisse-välja – täna ja õnnista – ja enam totralt ei tuterda, koorud produktiivseks, efektiivseks ja kõik need teised võõrsõnad 😉
Näita universumile paleed ja kuninglikkust, mida lood – ja kõik tuleb – energia ees, sambad järel
*
Meeleolu loomiseks
*
Tõlkimisel on seni mu kõige lemmikumadam iidne norrajuurne sõna see: