Altweski ajaraamat 41
20. oktoober 2019
20. oktoober 2019
Uuemal ajal on iga kodust väljas käimine otsekui välismaal ime vaatamine.
Sellepärast, et iga kodu – olgu ta väike korter või suur talu – on oma olemises loov ja lehviv muinasmaa, kus ollakse igasuguse enese sidumisega muu-ilmaga üha ettevaatlikumad.
Oleme küllastunud olnud aegade o-dest.
Orjaajad. Okupatsioonid. Omraiigitus.
Loome Eestimaad pidi o-dest sõltumatuid reservaate, inimväärse elu saarekesi ega taha enam võidelda millegi-kellegi vastu, vaid poolt.
Kuna me koosneme geneetiliselt orjameelest ja rakumäluliselt okupatsioonide tarretisest, ei seosta me ennast ega oma kodu riigiga. Rahvaga küll – riigiga mitte. Ammugi mitte euroliiduga, mille meede on mõisnik, kontroll kubjas ja direktiivid kõrgemad kui Jumal.
Rahvas ja võim on üksteisest spagaadini kääris, nõnda et me silmitseme nii kohalikus omvalitsuses kui Toompeal laamendavat bürokraatiat nagu suurt võõrast hõlmamatut looma, kes on meist niii võõrandunud, et temaga justkui saa midagi peale hakata.
Hõlmamatu on see monstrum sellepärast, et 600 tuhande valija-maksumaksjaga riigis on 200 tuhat ametnikku. Me maksame neile palka selleks, et nad moodustaksid meid ahistavaid-alandavaid hierarhiaid ja jagaksid omavahel vaesust ümber.
Ühistuliidu korraldatud rahvakoosolekul Elvas uurisime toda näiliselt igavest ja kõigutamatut koletist igast küljest ning saime aimu, kui oluline on inimene. Nii müts-peos oma vagu kündev püüdleja kui teda torpedeeriv ametnik – ikkagi inimene!
Tartu HLÜ juhtkonna parem käsi Märt Riiner ütles, et bürokraatia on nagu vampiir, keda me ise toidame ning vastuhaku ees seisab juba Balzaci sõnastatud fenomen: keset küürakaid on keeruline olla sirge seljaga.
Tartu HLÜ peakorteri vasak käsi Andro Roos tõdes ilustamata, et ametnikearmeed peost toitva Eestiga on asjad täiega pees: bürokraatia triumf on loovuse surm – agoonias püüab iga ametnik endale alluvaid juurde tekitada – ühistegevuse eesmärk on segaduses ja norgus inimesi ühendades ehitada tõeliselt toimivat riiki inimestele, mitte ametnikele.
Kui Elva sädemees Vahur Jaakmaa kirjeldas raiskamist-vassimist Elva näitel, nentis tuuleparkide rajaja Harry Raudvere, et bürokraatia ja korruptsiooniga on sama lugu nagu kassikaku ja sitasitikaga – kassi, kakku ja sitta analüüsides ei pääse me välja olukorrast, kus stagnatsioonis lagunevas oma riigis on asi ametniku jaoks ametlik ja lõpeb kell 5 pm – inimese jaoks aga isiklik ja enamasti tragöödia-piiriline.
Bürokraatia patjadel peesitav korruptsioon on nagu vähkkasvaja, mis tapab peremeest.
Või õigupoolest kogu rahvuskehandi skisofreenia – me anname hoiulaenuühistu inimestena kohtusse volikogude-valitsuste inimesed, sest ühistu liikmetena saame aru, et raiskamisel ja kuritarvitamisel on meie raha – aga tõsiasi, et ametnik on meie endi palgatud ja käsutab samuti meie raha, jääb hämaraks.
Just geneetilise kahjustuse ja rakumälu luulu tõttu – ametnik on igavene, mõisnik on puutumatu ja politruk püha…
Poeet-poliitik Indrek Särg kutsus üles rahvast päevast päeva iga mõtte-sõna-teoga harima, et me teaksime – riik algab rohujuure tasandilt ning see, et Tallinn mõnuleb teiste kulul omariiklust hävitavas stagnatsioonis, pole norm, vaid anomaalia.
Jurist Raido Sõlg kinnitas seepeale, et iga amentik ja asjapulk on kukutatav, maha võetav ja asendatav – me peame seda õigust ja võimalust kasutama läbi selle, et iga otsuse ja valiku all on kellegi isiklik allkiri. Kes käki keerab, see maksab ja troonilt kukub. Personaalselt – ja kindlalt.
Endine põlluminister Jaan Leetsar märkis, et seesuguse isikliku suhte loomiseks ja säilitamiseks tulebki kodust väljas käia, suurt pilti vaadelda – ja praegusel ajal paraku tõdeda, et aastaks 2020 pole võrreldes 1934. aastaga sittagi muutunud.
Kahe kõrgkooli prof. Rein Koch täiendas, et kui eestlasel pole välisvaenlast, müüb tema lihtsalt oma maa sadade ja tuhandete hektarite kaupa välismaalastele ja-või teeb endaga muid kahtlasi kodused eksperimente.
Mina, 300aastase Altweski emand, 10 lapse esiema ja loomrahvaste enese ümber hoidja, olen prügimäest kodudeks loonud 3 talu aastast 1920 ja võin kinnitada, et seda saab teha ainult iseendale lootes, inimese ja vaba mõtlejana – mitte projektidele-jupijumalatele lootes. Inimene-haaval millegi poolt töötades loome toimimatu aparaadi kõrvale tõeliselt funkava võrgustiku, mis on enda ja üksteise, vaba rahvusriigi poolt. Toimumas on vaikne, visa ja ülesehitav riigipööre meie, inimeste poolt! Meie inimeste poolt.
Õhtupimeduses autodesse istudes, nõnda et seelikusabad-lipsud jäid uste vahelt lehvima, leidsime: näeme välja nagu maffiaperekond, kes käib depressiivseid Eesti väikelinnu raputamas. Nii peabki olema – ametnikud, olge valvsad, me armastame teid kui INIMESI. Kes armastab, see… teadagi 😀 – nii et pigem ärgake ja tulge meie, inimestega.
Kodusele muinasmaale jõudes on lihtne vastata küsimusele, kas oled valmis selle kõige eest surema. Ei. MA OLEN VALMIS NENDE KÕIGI NIMEL ELAMA. Ja kell 1 öösel pärast riigipööret nendega koos heinarulle veeretama 😀 😀 😀