05. oktoober 2019
Täna on Valtu mõisas motivatsioonikoolitus.
Õnneks olen end igal õhtupoolikul Altweskilt välja lennutanud, nii et päris mama-Tarzan ma pole 😀
Jah, on jahedas-vihmases-tuulises pärastlõunas end tiba vaja sudida, et kodust välja minna. Ent iga käik oma loodud muinasmaalt teiste sekka on nagu välismaal ime vaatamine – ja Omadega kohtumine. Teiste peal ennast peegeldades saad üllatavalt palju teada – näiteks seda, et kaardipakist kõigi võimaluste seast tõmmatud Jokker tähendab head. Narr on õukonna arukaim tegelane 😉 Aitäh laheda laadimise eest, Kirsti Timmer ja Jesperr Parve oma raamatu-presekaga! Ja õpetliku elamuse eest, kui vahetult-muretult-õnnelikult mu 13aastane tütar oskab Rahvast nautida. Minakaminakaminaka! 😀
Täname ka hiidjeebiga härrasmeest, kes Rottermanni parkimismajast väljudes meid tütrega tuppa lasi – parkimispilet oli autos 😀 – ja parkimisautomaat pani pange ja üldse – Jokker noh 😀 😀
See on praegu veel õhus, et mind pidevalt risti lüüakse – aga küllap muutub ka see.
Ajakirjanik hiilib seltskonnas sõbrana Su külje alla. Küsib juuste ja tööde kohta. Seni pildistab teine sama braidi kiskja Sind küll Uku küll Aheliku, küll Grandide küll Kirstiga. Ja mis pasalehtib? Fossiilne enneminevik – pärast mida on subjekti elus olnud 3 – loe KOLM lavastust, rida laagreid ja kilodena tekstitööd – aga pasakirjanikerdis ilmub järgmisel korral taas sõbrana Su kõrvale ja niutsub, kui huvitav on targa inimesega vestelda… Äh, küll Jumal karmade karvad õigeks kammib 😉
Arutasime Brigitaga tema esimese õpetajate päeva puhul, et me TEAME KÕIKE – minevikku ei saa muuta, saab sedasi läbi töötada, et on puhtam-kuivem tunne eluga edasi minna – aga sellest hoolimata lennutab nii enda kui teekaaslaste minevikust üles tulev sigrimigri tükati sita ventilaatorisse.
Ka kõige puhtamad ja pühamad proovivad-loobuvad-kukuvad-tõusevad…
Film jagada-või-mitte-jagada on ÕUDSELT õnnis 75 minutit järelemõtlemist, kas mina ajan siin purunevate unistuste planeedil õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega õiget asja.
KOHUTAVALT palju ajast ees ükssarvikuid osutuvad eesliteks.
Loodusõnnetused-ühiskondlik kapseldumine muudab JUBE arvukalt ilusaid hingi kohatuks-pidetuks-raisatuks.
On ajad, mil valedele värkidele enese pihustamine teeb rahutuks, tagasiulatuvad mitte-kaamel-olemise-tõestamised kütavad kannatamatust: kaua võib uue hea energia ometi ankurduda…
Armastus ja armastav enesekindlus on viljakas tandem, ütleb mu sõbratar maestra Berlokko.
Aga kinosaalis vaikiv ettevõtlike naiste seltskond on vagusi – kas mina ka ei kannata transformi välja…
Rapla kinos kõrvuti daamidega filmi vaadanud noortekeskuse poisid küsisid Meelis Muhult tabavalt: miks tüüp nii paljude naistega sebis, kui ta tegelikult kedagi ei armastanud. Just! Oli teine nagu Jeesukene oma rahata võrdsuse ning igal tasandil kõigiga kõige jagamise ideega… Jüngriteta.
Armastuseta.
Lendav hollandlane tagasi Londoni squashiklubis. MOTT.
Hämmastava paradoksina andis see kibe toode, kus verevaene vennike üha jahutooteid pugis ja jointi kimus, õnnestava energialaengu. Tema aastapikkune “püha teekond” on tänuväärne luup.
Mina pöördusin samal ajal 8aastaselt lammaste karjatamiselt pärast talupidamise ammendumist sotsiaalse tellimuse teisenemisel kultuuri ja noorte talitamisele. Kui meeled on avali ja põllu lõpus end lõppevasse vakku kinni ei jookse, ei kibestu.
Pöörad tänulikult järgmisele vaole.
Film ei näita kidurat tulnukat töötamas. Aina mugib. Nii vaimse kui füüsilise, korraldusliku kui täidesaatva töö kogus, mida meie Omade ring on samal ajal sooritanud, on ebamaiselt võimas. Lausa ülev.
Suudame mägesid liigutada ja tõestada, et elu Maal pole vaid sigimine-õgimine ja selle ümber sagimine. Tänan ja õnnistan!