08. veebruar 2019
Aga tupeseen?
Kati S.V. Murutar
„Klassikokkutulek 3“ konkureerib iseendaga. Kuivõrd Rene Vilbre loodud, Martin Alguse kirjutatud ja Kristian Taska produtseeritud triloogial pole Eesti naljafilmide turul rivaali – seega on ta võitja niikuinii. Seejuures resoneerib 3. toote väljatulek praeguse valimiskampaaniaga.
Samal ajal, kui vali-mind-mehed lubavad kõigi hellade teemade ja nähtuste eest seista, lubab kinorahvas endale kõigi nende samade valdkondade otsatut-ääretut läbi-lõõpimist.
Raugad ja hooldekodud, pereväärtused ja imikud, religioon ja spirituaalia tantristmist budismi ja kristluseni. Prostitutsioon, homoseksualism ja rassism. Ja läbiva liinina meeste tervis viljatusest eesnäärme suurenemiseni.
Mait Malmstenil on asi jälle kinni – kui esimeses osas jäi kellapark saunalava vahele ja teises ta ise viagra-tiivul leedi Mihhailovaga tahtmatult ühte, siis seekord sirtsutab ta läbi kogu loo tüütuseni pissi pingutada, kuni satub uuringutele – kus sond jääb peenisesse kinni. Hihii. Naljade tase ongi selline.
Igasuguste eeskirjade vastaselt tehakse tuksis tillile jooksu pealt protseduur ja ta saab õhtuks koju – ehk siis sõbra ristilapse ristsetele.
Parim-enne-inimesed õhtuks hooldekoju Eesti riigis kuigi hõlpsasti ei saa. Tasulistesse küll – kes maksta ei jaksa või sellepärast ei taha, et isa oli paha, vahetavad ise pamperseid. Kuigi viimase kokkutuleku keskne tegelane Ago Andersoni kehastuses püüab insuldi saanud issit siia-sinna maha raputada, ei lasta ratastoolis juurvilja kuhugi „unustada“. Ja see on tegelikult painavalt õudne.
Abitut taati kärutavad tüübid laamendavad hooldekodus nii, et pusled ja rulaatorid lendavad vasakule-paremale – julmalt valus on vaadata, mitte naljakas.
Pärakärus värviseks lödistatud invataat kui „moodne kunst“, üleliigse inimjäänuse all põlev ratastool… Jõhker. Usutavasti on selline juurvili-papa pea kõigile 40-50aastastele tundlik teema – seilasime, teame. Ja ses mõttes on filmi häpi end küsitav – selgub, et ta näeb-kuuleb, saab kõnevõime tagasi ja sildistab 3 tonti õigustatult sitapeadeks – isa on tagasi! Seega kõik läheb edasi – kuni elu, saab tehtud vigu parandada.
Parandamatu on suhtumine beebidesse kui nukkudesse. Kuitahes hoolsatel lapsevanematel on karme kogemusi, mis kõik tittedega juhtuda võib – iga minu laps on vähemalt korra napilt pääsenud. Kusjuures pooleaastase Brigitaga Ilmar Raagi filmis „Tappev Tartu“ osaledes tegin samuti lapsevankritrikke – ja põen seda tänini. Nii ei tehta.
Muudetamatu on ka tõsiasi, et ristitud saab õige plika asemel budistibeebi. Kuivõrd härrased on otsustanud kõik eluvaldkonnad läbi ilkuda, pole sellest suurt midagi. Küll mööda ristimisvaagnat, ristiema Karmel Killandit ja preestritar Britta Vahurit rändavad beebilokid kasvavad tagasi. Ja üldse – kes käskis mama-budistil kirikus niheledes kogu aeg telefonis olla?
Prostituudil ei lubata telefonis siblida, ehkki see oleks tema loomulik käitumine – tema peab aitama Andersoni tegelaskujul Kadri Rämmeldi kehastatavale naisele tõestada tõestamatut. Brigitte-Susanne Hunt on teleintervjuudes tunnistanud, et ei teadnud enne filmi valmimist ei tervikpilti ega rollijoonist. Britta ja Kadri ka ei teadnud – mistõttu soovitaks edaspidi osaleda filmides, mille sisu ja sõnum on kõigi osapoolte hüvanguks kõigile teada ja tahetud. Jah, ka Nõgisto baleriinist tütar Roosi ei teadnud, kui suur roll tal filmis „Ärkamine“ tantsujumalannana on – ja sai väga hästi.
Nüüd sai teistpidi – asjaosalistele esitleti siuhviuh kokkuliimitud visandit, mis on valminud nagu juuste kleepimine pva-liimiga tite pähe tagasi. Tehtud.
Ja mitut puhku on tunne, et nii heauskne tantra-rahvas kui endast parima andnud näitlejad on kuritarvitatud. Vahvad rollid – Piret Krumm, Jan Uuspõld, Anna Jankelevitš – blinn! – on üldises fragmentaarses ärategemises üsnagi raisatud.
Mosaiigikillud Andersonist sõrm tagurpidi, ratastool ees, titevanker taga panevad õlgu kehitama – karma is a bitch – ega tekita empaatiat. Genka oma lapsesilmadega muide tekitab. Aga Ago triloogia kõrgpunkt oli ära 2.osas hauas – maa all nuttu tihkuv luusermõmmi oli südameüdini liigutav. Kristel Aaslaiu telefoninumbri nuttis ta eelmises osas märjaks – ent kalmistu kontori kaudu leiaks ta ju ometi labidaga tüdruku uuesti üles ja jõuaks päris eluni.
Päris elu on teatavasti naljakas, imeline ja lõputult arenev – ei kohusta endaseatud lati alt läbi jooksma ega miskit kokku norssima, sest raha anti. Filmi esitluse-eelne vestlus-temaatika andis juba ohumärgi – nahkpüksid, kõhud, surnud sõbra siseasjades sorimine – mitte sisu ja sõnum.
Meeste tervis eesotsas eesnäärme jamaga pole nali – meie sõbrad-sugulased on sellega läinud. Afroeestlannale kaela kusemine ei ole naljakas. Abielurikkumised ja viljatus pole kohe üldse naljakas.
Valimisteaegsete platvormide lubadustepaketi kõverpeegel-läbilõige on küll jah täiega olemas – miskit õrna ja tundlikku vist läbi ilkumata ei jäänudki. Aga per teler iga 10 minuti järel tuppa tungiv tupeseen?
(Filmi)naised võiksid marssimise asemel vastata oma filmiga – millel pole vulgaar-taanilikku etteantud formaati ega kohustust see krdi kolmas osa iga hinna eest ära teha. Kui girl-power võtab sisetunde ja tahtmise ajel eneseiroonilist ja maitsekat filmi teha, olen käsi. Pidamise pärast sooritatud linalugu on nagu kohustuslik kirjandus – ja rahvas tunneb sellised pooles vinnas värgid ära kasvõi sedapidi määratledes, mis asi EI ole maitsekas.