08. veebruar 2019
Meeli muusika ja mandalad
Kati S.V. Murutar
5 tütre ema Meeli Lass on naine nagu maailm – ooperilaulja, hääleseadja, häälejooga ja teadliku hingamise õpetaja ning keha tuunija 12 erineva massaažiliigiga. Alalisteks saatjateks paar šamaanitrummi ja kotike pisipärlitega, millest ta vabadel hetkedel mandalaid helmitseb – iga hingetõmme palve.
Mahlakalt hurmava naisega, kes käib sihikindlalt end koolitustel ja teemapäevadel täiendamas, kohtusime esmakordselt niimoodi, et ta tõi omavalmistatud trumminuia, kuna märkas sotsiaalmeedias, et senine oli niruke.
Misjärel sai teadvel ja avali maist matka jätkavast häälehaldjast Kuusiku Altweski kultuurikeskuse õpetaja. Tema töötubades kõneldakse, mis ja miks on inimese HÄÄL. Saame teada, mis toimub inimese kehas, kui ta erinevaid vokaale ja häälitsusi kuuldavale toob – kuidas vastastikku toimivad kehatöö ja vibratsioonid.
Leiame kinnituse tõsiasjale, et meie enese hääl on tervendavaim heli – mistõttu häälejooga ja -seade on tihedasti põiminud kõik meie energiakeskusi mõjutavad kunstid. Teeme harjutusi selleks, et kostaksime kuulajatele? kaunisti – ja et meie öeldust ühtlasi ka aru saadaks. Esmase hääle äratamise tundides pole laulmisoskus ega viisipidamine oluline. Küll aga avab Meeli meie ees nii mõnegi ukse, millest sisenemise järel oleme kuuldud ja kuulatud.
Võimendaja
Meeli on lõpetanud Georg Otsa nimelise muusikakooli laulu ja koorijuhtimise erialal ning Muusikaakadeemia lauljana. Lisaks Estonia ooperikoori ja -solisti karjäärile on ta õppinud Stockholmi ooperi ja draama kõrgkoolis ning on tundnud võrdväärset rõõmu nii Mimi kui Notsu rollidest.
Lauljatar Meeli Lass on lõpetanud oma teise pühendumise, massaažikunsti omandamiseks idamaade loodusteraapia erialal Krautmanni massaaži- ja terviseakadeemia ning klassikalise massaaži koolituse Martin Ilvese massaažikoolis. Valdab klassikalist ja aroomi- või šokolaadi, kõhu-jalgade-käte ja India peamassaaži – kokku tosin liiki.
Ta toimetab Maavägiste kojas ning liikide paljususe kohta ütleb väike vapper naine: „Teadlik klient oskab küsida. Teadlikuks õpitakse. Nii mõtte kui sõnaga – ikka ja jälle on vaja kõnelda ihuliste ja hingeliste vibratsioonide omavahelistest seostest. Olen õnnelik, kui saan olla oma massaažilaual lebajale lisaks tervendamisele ka teejuht – tuunitav viib koju kaasa erinevad oskused, millega oma lähedastele head teha ja leevendust tuua.“
Meeli ongi võimendaja. Igas mõttes.
„Saan aru, et minu planeerimata, ent õnnelikul kombel juhtunud ja nüüd juba teadlik lasterikkus võimendab ka tütarde emadusevalmidust. Tütar Gertrud on teinud mu juba ka kahekordseks vanaemaks. Tema isa Andrus Kallastu on ülipühendunud loojana valinud sügavaimaks pühendumiseks Muusika. Tänane mina suudaks õnnelikult esimese kaasaga abielada – aga hea looja teab, mis ajas-kohas kellegagi kohtume…
Mina valisin seepeale noorema noorena kui praegu olen, teiseks kaasaks turvalise rootslase Magnuse, Johanna isa. Nii tasase ja tubli, et ma ise polnud valmis olema nii tasane ja stabiilne veel. Tasakaalustamise asemel, mida see suhe oleks pidanud või võinud teha, see hoopis liig-taltsutas mind. Kui temaga said kõik jutud räägitud, olin valmis kohtama oma elu armastust, millest on sündinud 3 tütart – Victoria, Lucia ja Cara. Noorim läks sel sügisel kooli.
Ka mina käin kestvalt koolis. Mitte ainult selles mõttes, et õpin Teadliku loomise ja hingamise akadeemias hingamisterapeudiks. Elu ise on üks suur ja pidev kool, õppimine ja arenemine. Õpid, teed vigu, õpid, kukud, tõused taas, õpid…Vahel on õppetunnid väga rasked ja valusad. Siis lohutan ennast sellega, et kui kõik oleks kogu aeg lill, ei toimuks ka arengut. Püüan leida igas asjas iva, mida pidin antud olukorrast või asjadest-inimestelt õppima. Ja näha asju positiivse poole pealt. Kohati on see tohutult raske ja – nagu ikka, on tagasilangusi, aga see kõik on suure protsessi täiesti loomulik osa. Eksimine on inimlik ja meil peab olema lubatud vigu teha, sest vastasel korral, kartes kogu aeg eksida, elame oma elu ainult läbi hirmu. Tasakaaluks sellele õpin ka andestamist ja tänulikkust ning tingimusteta armastama oma kallist kaasat – lapsi oskame tingimusteta armastada iseenesest. Õpin üha üllatudes ka seda, kuidas toimib mehelik alge naises ja naiselik alge mehes.
Vanarahvas ütleb, et naine on kael, kes keerab pead – ehk et mehised teod on naise võimendatud. Kogesin seda eriti koos kaasaga Hiiumaal turismitalu pidades. Kõike oli nii palju. Töid ja enesejagamist, unistusi ja pingutamist ja… samas raha, seda ilmastki alalisemat kõneainet, alati vähem kui unistusi. Sissetuleku üle oleks patt olnud kurta, aga unistused ja nelja lapse vajadused olid suuremad ning pigem pidev raha teema omavahelises suhtlemises võimendas kõike seda, mida me ei soovinud. Tühi toob tüli majja toob tühja majja toob… Soovimatu lammutas sünergia – ja nõnda me nüüd Tallinna võimenduste vallas elame ja olemegi. Läheb käest harmoonia, hakkab naine meheks, mees kidub ja ongi… nagu on. See on olnud mu elu kõige raske ja karmim õppetund, millest olen väljumas küpsema naisena ja kindlasti ka parema abikaasana kui iial varem.“
Meeli tütred harrastavad uisutamist, ratsutamist, tantsimist – mõistagi muusikat – ja võimendavad seega oma eeldusi ja andeid oskusteks ja teadmisteks, millega tulevikus soovitud vägesid valitseda. Meeli ise aga analüüsib rahulikult ja läbitult ka inimese maist keha, kus energia- või füüsikaseaduste järgi häält ja teisi elusolemise ilminguid võimendatakse.
Keha keel ja mänguasjad
Kehast kõnelemine pole väga tavapärane ega talutud siin meie kultuuriruumis. Ehkki tänavune suvi võttis meid suisa neljaks kuuks rõivituks, oleme enamuse aastast siiski kaetud. Seega on meie kehateadlikkus igal tasandil maetud.
„Me ei näe ei enda ega teiste inimeste maist keha – seega ei märka figuuris ja rühis kajastuvaid energia blokeeringuid ega lähenevaid või vargsi juba kohal olevaid haigestumisi. Samuti õpitakse maast madalast ennast häbenema, mitte kaardistama ja sõbrana pruukima. Mis muu kui meie enese maine keha saaks olla lähim ja parim spikker,“ arutleb Meeli, kes on aastatega rahu sõlminud ning põhjused ja mõtted leidnud oma enese hüpernaiselikule figuurile. „Jäin pärast kaht viimast sünnitust mis kujunesid erinevatel põhjustel keisrilõigeteks, eriti ümmarguseks. Lopsakus pole teatavasti moes. Ja seetõttu ollakse valmis sissetõmbamatu punu kõrvaldamise eest ilukirurgidele umbes 3000 eurot maksma.
Victoria on ääretult andekas ja tulemuslik noor iluuisutaja. Teatavasti on see kahjuks harrastamiseks üks kallimaid spordialasid. Seega mina panustan pigem sellesse ja teiste tütarde huvitegevustesse nii palju kui jõud üle käib. Põhiline koormus selles osas on loomulikult meie superissi õlul.
Soovitan ka teistel trulladel – enamasti oleme seda geneetiliselt ja jäikadele 21.sajandi iluideaalidele allutamatult – järele mõelda, mida meie polster meile kõneleb ja milleks ta hea on. Koguma ajendavad hirmud – oleme kehasse talletanud erinevaid emotsioone ja need hästi ära pakkinud. Minusse on tulnud teadmine, et kui ükskord jõuan nende tunnete ja mõteteni, mis mu kehakaalu kinni hoiavad – ja need endast vabastan, läheb ka kaal alla. Selliseks vanade traumade ja mõtete vabastamiseks on vabastav hingamine suurepärane praktika.
Mind aitas see tagasi lavale ja olen selle tulemuslikkusest jätkuvas vaimustuses. Seni aga armastan ennast sellisena nagu olen.
Massöörina on mu enese keha mulle töös toeks. Nii füüsiliselt kui energeetiliselt. Olen võõraste valude ja vaevade vastu endale kaitse peale pannud ja õppinud olema energia vahendaja, mitte oma energiat ära jagama. Mu enese keha aitab mind.
Samamoodi on iga inimese oma hääl tema kõige vägisem tervendaja. Enam kui mistahes kõrgelt hinnatud häälemaagide loitsud, rahustab ja korrastab meid meie enda hääl. Me ise saame kõige sujuvamalt oma vibratsiooni tõsta, energiapöörised ehk tšakrad harmooniasse häälitseda ja seejuures teadlikult selle eest hoolitseda, et kogu keha kõigi elundkondade koed oleksid tänu õigele hingamisele hapnikuga varustatud.“
Meeli kõnetab massaažilaual lebajaid hämmastavalt jõulises keeles. Tema väikesed näiliselt pehmed käed teevad õppinud täpsuse tõttu taotluslikult ja tulemuslikult päris märkimisväärselt valu. Õieti märkamisväärselt. Keha meridiaanidel asuvad valupunktid on tegelikult tõeline sõnaraamat kehas kajastuvate hinge ja vaimu valevõngete tõlkimiseks.
Et võlu jääks valule peale, kasutab Meele hellitavaid õlisid – eriti kookose ja viinamarja õli – ja taimepallikesi, mis soojaks aurutatuna üle aidatava keha rulluvad. Lisaks armastab ta massaažinuia, millega saab ka oma õlgu-turja-jäsemeid voolida – ning kuppe.
„Mulle mõjub ainuüksi nende esemete vaataminegi tervendavalt.
Rootsist õppimast tulin 1998.a tagasi Eestisse kokkuleppe ja teadmisega, et alustan siin taas tööd ooperisolistina. Elul olid aga mulle üha uued katsumused varuks valitud…. Universum arvas vist teisiti… Korraks kukkus kokku kogu mu maailm.. Aga nagu öeldakse, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Elu tahtis elamist. Ja kõigele vaatamata usun ja usaldan ma endiselt inimesi. Sel hetkel tahtsin väga minna mõnda esoteerikapoodi müüjaks.
Saadaval aga oli lasteaia muusikalise kasvataja koht. Töötades seal kaks kuud, õnnestus mul saada häälepaeltele sõlmed. Käisin opil ja arst soovitas: kui tahan veel laulmisega tegeleda, siis selle tööga peaksin küll lõpu tegema. Seega otsisin tööd. Ja vajati inimest, kes valdab arvutit ja rootsi keelt. Kuna Rootsis olin läbinud arvutikursused ja keele omandanud, kandideerisin. Selgus et otsiti ettevõtte juhti! Mina kahtlesin – nemad ütlesid, et isiksus on määrav ja see neile sobis. Üleäänut saab õppida, väitsid nad.
Nii oligi. Windh AB tegeleb pilditöötlusea, mis tollal oli veel meil lapsekingades. Seega sain kõigepealt väljaõppe pilditöötlusprogrammides. Siis kuulutasin välja konkursi, tegin tööintervjuud ja moodustasin meie väikese, aga ülilaheda töökollektiivi. Tegutsesime 5 aastat, aastani 2002, mil pilditöötlust sai juba iga inimene oma koduarvutis teha ja see teenus muutus ebavajalikuks.
See oli ainuke aeg mu elus, kus võisin minna poodi süüa ostma, ilma et pidevalt arvutaksin, kui palju miski maksab. See oli ülimõnus ja vabastav – palun veel!
Läksin tagasi Estoniasse – sel korral siis koori. Sealt käisin vahelduva eduga 10 aasta sees lapsepuhkustel. Aastal 2013 oli mul nö psüühiline kollaps ja sealt väljudes läksin aastaks Universuse kooli. Siis oli selline tunne, et liiga palju on mu elus käega mittekatsutavat ja oleks vaja midagi, mis seda minu jaoks tasakaalutaks. Sealt tuli loogilise jätkuna massaaž. Aga mitte igasugune, vaid just idamaade-energeetiine.
Minu jaoks tekkis tervik käegakatsutavast ja nähtamatust maailmast. Ja tervik inimesest. Mind paelub holistiline inimese käsitlus. Inimese keha, meel, hing ja vaim on kõik omavahel seotud. Kui kuskil tekib tõrge, on häiritud kogu süsteem ning ei ole võimalik ravida üht, ilma et teised mõjutatud saaksid. Minu jaoks on tähtis, et maine ja taevalik oleksid tasakaalus. Emotsionaalne side on sama oluline ja määrav mõiste, nagu igasugune ravim või isegi kirurgiline sekkumine organismi. Selle sideme puudumisel teise inimesega keeldub iga rakk meie organismis arenemisest. Väikese lapse füsioloogia areneb tasakaalus ja täiskasvanu inimese füsioloogia töötab normaalselt, kui ta saab küllaldaselt ning regulaarselt emotsionaalseid füüsilisi puudutusi.
Puudutused kujutavad endast iidse ravimise võtteid ja võivad teha imesid. Puudutus stimuleerib automaatselt immuunsüsteemi tööd ning annab inimesele elujõudu.
Seetõttu tunnengi suurt tõmmet idamaade massaažiliikide poole, mis on pehmed, energeetilised, aga samas väga efektiivsed, mõjutades inimese energiakanaleid ja -keskusi ning soodustades inimese organismi isetervenemise võimet. Meie keha on ülimalt tark, kui me vaid teda kuulame, usaldame, austame ja armastame.
Mullu aga tekkis mul äkiline eluline vajadus ruttu tööd leida. Ja seigeldes paaris erinevas kohas, leidsin lõpuks ERSO tööpakkumise ja haarasin sellest hoobilt. Olen tagasi armastatud majas ja muusika keskel. Klassikaline muusika on üks imeline ravim. Nüüd, kui olen tervendamist ja kõike seda õppinud, mida olen, tõden, et sümfooniakontsert polegi midagi muud kui üks suur helitervenduse seanss, kus erinevate helikõrguste vibratsioonid mõjutavad inimese psüühikat ja keha.
Vahel mõtlen, et ehk tänu laulmisele olengi kõigist oma eluraskustest tervena väljunud. Laulmine on nii tihedalt seoses psüühikaga, et see on isegi hirmutav. Väikseimgi psüühika kõikumine, emotsioon või mõte kajastub meie hääles ja mõjutab selle tekitamist koheselt.
Aga tänane töö annab piisavalt suhtlemist ja piisavalt tööd omaette. Lisaks on ta ka sportlik – kuna mu töökoht asub Eesti kontserdi hoone 4.korrusel, tähendab iga unustamine täiendavat üles-alla jooksmist,“ on Meeli põhimõtteline optimist. Viimase võimaluseni.
Ja et iga võimalus viimaseni ära kasutada, on tema väikese roosa auto pakiruum ütlemata kõnekalt sisustatud: massaažilaud ja mänguasjadega sarnaselt muhedasse kohvrisse pakitud varustus, mandalapärlid ja uisud, ratsasaapad ja trenniriided.
Ta treenib nii enda kui tütarde nii ihu kui hinge vastupidamiseks.
Hingake!
On üks lühinali arstist, kes annab patsiendile käsu: „Hingake! Ärge hingake“ Ning mõne aja pärast taipab alles õe märkuse peale, et patsient on väga sinine, lisada: „Hingake!“
Meeli väitel elab suur osa meist selles ärge-hingake seisundis ning hingitseb üksnes pindmiselt oma kopse ja diafragmat kasutada.
„Eestlastel on hämmastav tagurpidi hingamise üldrahvalik tava,“ teab Meeli. „Ka oma üha juurde tulevate lauluõpilaste puhul näen, kui väga ei osata hingata. Hirmununa või ehmudes tõmmatakse hing kinni ja õlad üles niikuinii. Aga ka käsu peale sisse hingates tõmmatakse kõht sisse, diafragma üles ja kopsud kokku. Ometi ütleb elementaarne loogika, et kopse täitev õhk vajab ruumi – seega peaks sisse hingates kõht välja, ja välja hingates sisse liikuma.
Õiget pidi liikuv kõht masseerib siseelundeid. Õigesti endasse mahutatavat õhku saab oskuslikult nii jaokaupa välja lasta, et lauldes või lihtsalt kõneldeski jätkub üht sõõmu mitmeteks fraasideks.
Rütmis sisse-välja-välja-sisse-sisse-välja pikki ja lühikesi paaris-hingetõmbeid vaheldades rahuneme, saame teadlikku hingamist rakendada nii autoroolis kui koosolekul. Ventileerime seejuures kõiki kudesid ja ärkame üleni ellu.
See hõlmab nii seksuaalsust kui spirituaalsust. Mu enese ärkamine ja arusaamine, et on miskit veel, tuli minul kollapsiga 2013. aastal, kui arstid mu terveks kuulutasid, aga ma ometi kuu aega kodus voodis nagu elav laip olin oma tohutute peavaludega ja suutmatusega üldse häält teha. Otsustasin, et teen ainult asju, mis mulle meeldivad ja enam läbi hirmu ei ela.
Tean, et just see, mida sa ei taha – või arvad, et kunagi ei tee – tuleb läbi teha. Kasvõi nüüdne töö teismelistega, mis on mulle alati kohutav ja hirmutav tundunud. Aga ka sellesse on võimalik sujuvalt maanduda ja koos noortegängiga hängida nii, et kõigil on hea.“. Suheldes nendega südamest südamesse ja mis peaasi, hinnanguid andmata, avanevad ka kõige teismelisemad teismelised.
Uuema aja selginemised on toonud oskuse oodata ja oskuse inimesi mitte enda küljes kinni hoida, neid samal ajal ometi kogu südamest armastades. Olgu see siis tütarde võimendumine läbi koolide ja harrastuste iseseisvasse ikka. Või oma enese uute naise-elu etappide ootamine.
Mind teevad kannatlikult uudishimulikuks eesseisvad vana targa naise ajad oma enese väikeses metsaonnis…“
Meeli on hurmavalt eatu. Ühtaegu nii tüdruk kui igivana mandalamoor. Tema laual lebades – ja õigesti hingates! – võib näiteks Tai aroomimassaaži tegevat teda vargsi piiludes näha imeilusat iidset piigat, kes on teist teenides ise täiesti Ära.
„Nii selline äraolemine – eriti massaaži lõpuks patsiendile ja endale trummides! – kui Eesti kontserdi maja noodikogus tegusalt mediteerimine on mulle eluliselt vajalik. Vajan palju omaette ja enda sees olemise aega,“ tunnistab Meeli, kes oma tütarde jõuguga korterit jagades väidab end olevat kärarikkalt kannatliku. „Oleme üsna lärmakas naiskond – aga seda kontrollitult ja armastavalt. Tean, et kõik kuhjumised ja lahknemised on vaid üks etapp elust. Samas on mul võimendamist ja vägede valitsemist õppides tekkinud arukus mitte midagi planeerida. Siis ei ole pettumusi ega taevaga tingimisi.“