11. oktoober 2018
Noor kinomees Kaur Kokk jutustab müstilise ajaloofilmiga „Põrgu Jaan“ loo sellest, milline nägi Eesti välja pärast Põhjasõda – või ka mõnd teist järjekordset sõda. Pärisorjade ja moonakate hütte nimetatakse ilmselt just seetõttu taludeks, et anda sõnumile üle aja ja ruumi ulatuv mõõde.
Sõdade-katkude järel on alati inimesed kadunud, viimsed allesjäänud rusutud, mõisad-hurtsikud võrdselt rusustunud. Apaatselt ringi kohmerdavate inimjäänuste räpaste räbalate tunne tuleb ekraanilt saali. Napilt aimuvad kuninglik-siniste varjundite vilksatamine rõhutab üldist must-valge-halli pilti. Moodustub kaeblik EW 100 trikoloor paganlike tulede raamis.
Sellel pildil on taevalike silmadega, ülimalt kõnekate ja kujundina toimivate habemetega meeste galerii. See, kas hõbehabe on elegantselt hooldatud või punane tuust suhu kasvanud, näitab seisuste vahet. Nagu ka hobune.
Nii härral (Andres Lepik) kui müstilistel mustadel mõrtsukatel on mustad friisi tõugu hobused. Seda müsteeriumi jälgides tekivad igal vaatajal omad küsimused. Kustkohast need Eestis üsna tavatut tõugu mustad ratsud filmi toodi? Kus küll sellised kaeblikud maastikud asuvad? Kuidas need museoloogilised tuust-hooned tekitati? Mismoodi see tont-rahvas lõhnab – et mitte öelda lehkab? Kas jõuline tunnusmeloodia on liivi keeles? Mitu kuud veel filmideks saab?
Selles mõttes, et teos sarnaneb „Rehepapi“-ainelise „Novembriga“ – mida Tristan Priimägi nimetab gootilikuks filmikeeleks. Ja tõdeb põhjendatult, et kui filmis pole mitte kellegi vahel mitte mingisugust armastust, on ka vaatajal keeruline midagi tunda. „Põrgu Jaan“ on arvatavasti aprill. Sellepärast, et pärast seda, kui oletatav tohter tuvastab aborigeenide toidus tungaltera, külvatakse ja kastetakse meeleheitlikult kevadpõuda trotsides uut toitu.
Etnilistele esoteerikutele ja selgeltnägijate tuleproovide sõpradest spirituaalidele tehakse ses mõttes aprillinali, et nägemused-prohveteeringud ongi tingitud tungalterast. Tartu Lasteteatri ja Jaan Toominga aegadest oma jõulise erilisusega tuntud Anne Türnpu saab budamunk-naisena pedaali nüüd pärapõhja vajutada.
Paganlike tuleriituste rüpes sünnib kaks surnuist üles tõusmist. Teenijatüdruk ärkab prohvetiks, keda pimesi uskudes triivib poisike pilbasparvega merele. Viies ratsanik (Meelis Rämmeld) tuleb põrgust läbi mälu kaotanuna, olles pärast kõike halba arst ja õnnistegija.
Šokijärgselt vaikiv laps ei reeda ei teda ega kedagi teist. Lapsed usuvad ühes kehastuses mitme elu võimalikkusse ja lunastusse. Ja valgustatud vanemad usuvad lapsi. Öeldes stoiliselt, ent veendunult: „Ole, kes sa oled. Saa, kelleks tahad – ela, nagu oskad!“
Härrandlikkuse tunnus on halastus. Tema ei tõmba kurjami kõri läbi, nagu pööbel kupjal (Egon Nuter). Isegi Emake Maa halastab ümberpööranule ega neela teda päriselt. Hauda kukkumise episood – nagu kõik stseenid Peeter Volkonskiga – on karmilt naljakas. Jäädki sinna või? Fatalistlik mõisavalitseja lohutab kohmakalt – vast poiss tuleb ikka ulgumerelt tagasi – ning on stiilselt ja soojalt koomiline. Igihaljas – nagu ka Villu Kangur popside kidura pealikuna.
Näosaate grimmidega võrdväärne transformeerimine – mädapaised, lõike- ja nuudihaavad-armid on võikalt valgustatud 1001 halli varjundi üle võidutsevate paganlike põlengute uhke valgustööga. Põhielemendid on muda-vesi-kopitus – Lennart Meri lubatud verd-higi-pisaraid õige pisinatukene.
Kuni järgmisi kalendrikuid filmideks tungalteritatakse, võime aeglaselt ja tundetult – ekraanil aeglaselt ja tundetult tuia-taia-kossa-nössa rulluv on nakkav! – arutleda ja paralleele tõmmata.
Näe, narkotalud tuunivad pahaaimamatuid inimesi tänagi… Huvitav, kui palju selline mäng – tegijatele kindlasti võimsa sünergiaga väljasõit – maksab… Mida selline novembri-laadne aprill-stiilipidu oma hingeldava rabaralliga võõrvaatajale ütleb?
See, et välisturul midagi öelda kavatsetakse, on selge – ingliskeelsed subtiitrid juba eos olemas. Küll aga pole selge, kes lõpeks on need 4+1 musta kõrberahvastele omaste näokatetega ratsanikku. Kuivõrd lugu on ajast-ruumist osavalt lahti ühendatud, jääb vastuseta ka küsimus, kas ja millal need ratsanikud jälle tulevad. Hirmus on. Igas mõttes.
Kui aastad andekat noort režissööri veidi küpsetavad, võib aimata maarjamaise Tarkovski tulekut. Tema sooritusel on Tarkovski Farö-saare patukahetsuste-ohverdustega sarnane vaib. Seda teatakse ja usaldatakse – kuis muidu seesugune võimas näitlejate vägi ühendus ja pühendus.