26. mai 2018
Kui tüdrukud mängivad
Kati S.V. Murutar
Maria Avdjushko esikfilm „Tuliliilia“ Aet Laigu produtseerituna kujutab endast klassikalist loovat eneseteraapiat ja -tõestust. Daamid on oma suurte tüdrukute mängule taustajõududeks saanud arvukalt välispartnereid, mitusada teostajat ja rohkesti sponsoreid Audi esindusest Nopri talumeiereini.
Nagu väikese vaesepoolse Eesti filmimaastikul ikka, on toetajad oma kraamiga kaunisti kaadris esindatud. Audi A6 nii jõuliselt, et uue auto lõhna on kinosaaliski tunda. Samalaadne varjamatu tooteesitlus rokib ka meelelahutus-produktides „Pilvede all“ ja „Klassikokkutulek“ – mille järgmine osa tuleb publiku nõudmisel Kris Taska tootmisel välja juba uue aasta alguses!
„Tuliliilia“ meelt ei lahuta. Tahab olla kõrge kunst. Kohati on ka. Küll aga erutab – suisa ärritab – see sünkjas-müstiline lugu meeli taluvuse piirini. Hingetõmbed-neelatused ja muud inimhääled on nii ülevõimendatud, et tekitavad koos ülisuurte plaanidega tunde, nagu oleksid silmini-kõrvuni võõra inimese vastu tõmmatud ja oled sunnitud tema maagilisi orgasme ja pragunenud huulte kitsikust kaasa kogema.
Ülisuures plaanis õhuke hall nahk, tukslevad sooned, valulik kuivetumus ja sellest eenduv veenev nina lähevad puhanguliselt üle intiimsuse hapra piiri õõvastavaks. Küll aga on Avdjushko tahte tehnilised täitjad tabanud suurepärase inimsilma – mis on kenas kooskõlas moodi tulnud iridoloogia levimisega eestlaste seas. Silma iirist süvauurides saadakse täispilt inimese ihu ja hinge seisundist.
Vaimuvärki veeretav psühholoogia-psühhiaatria on parim-enne-möödas – ehkki liilia-filmis on ta siiski fossiilse igandina veel olemas. Ja annab muu hulgas teada, kui sügava rahvuskehandi ühisteadvuse raputuse Mangi-pange juhtum meile tekitas. Raivo Trassi stseenid panevad – õnneks asjatult! – hinge pidama: millal üle-piiri-tervendamiseks läheb?
Sedapuhku ega sedapidi siiski maaslamajat ei lööda.
Nõid, kes pühast vaimust tuleva lapse ja ema spiritiri-tasandil kokku viib, on naine. Kusjuures Elina Reinold on nii välimuselt kui käitumismustrilt oma rollis pimeda nägijatari Jaanika Grossi täpne koopia. Mis pole ka ime, sest tervendaja Jaanika on peaosalise Ingrid Isotamme terapeudist õe Mirjami südamesõbratar. Ja kuna Ingridi mees Dvinjaninov omakorda on Rain Simmuli eluaegne kamraad, on loomulik, et pastorit mängib Simmul – seda enam, et näitleja on ka eraelus olnud kiriku vöörmünder ja üldse sügavalt religioosne mees.
See seltskonnakrooniline sigrimigri on tähtis. Eestlased vaatavad üksteise loomingut paratamatult ka sellest aspektist. Kuitahes tubli töö tütarlaps režissöörina teeb – ikka näeme, et ta karistab ositi sellega Taskat, keda mängib filmis Kristjan Sarv. Kuitahes tore sooritus ongi Epp Eespäeva halastamatu ema-kuju – me ju teame, et mask tõmmatakse eest Liina Orloval. Jah, muidugi – kõigil teistel emalaadsetel pahalastel ikka ka…
Me saame teada, et petetud-jätetud naine võib saada iga mehe, keda tahab – tõsi, need saavad üha äikilisemalt peale lendava püha vaimu käes ükshaaval otsa. Saame taaskord teada, et never-say-never – Maria on saanud ka Hollywoodi seriaalitähe Johann Urbi, kes üsna hiljuti teatas, et Eestis ei käi ega huvitu ja üldse. Ja need Maria tahtmise-saamised tekitavad küsimuse: mis saaks sellest loost Cannaes’i? Seal ju ei teata, kes meil siin risti-rästi üksteist saavad või ei saa. Asjas sees olles ei kujuta täpselt ette, mismoodi töötab lugu Neitsi Maarjast, kellega püha vaim armatseb ja viljastab – kui see nüüd just ingellikult petlik saatana sigidik ei ole…
Suur tüdruk, kes mängib väga kallite nukkudega hinnalises nukutoas jätab publikule mõistatuse, mis see kõik nüüd siis oli. Kättemaks ja enesetervendus. Aga metafoorses mõttes ilmselt püha loovuse sünd, puhas valge leht ja uus algus? Vist.
Publik tuleb kinno õnnelike lõppude järele. Tema, lihtsakene, eelistaks, et hurmav Urb käis öösiti salaja märtritarile titte tegemas. Nii, nagu teine enesetõestaja Kadri Kõusaar üllatas meid oma „Ema“ puändiga – ta ise oligi salakoletis. Või nii, nagu „Stiilipidu“ näitas samuti suurte tüdrukute nukutoana, kuidas kannatab sigamehe naine, mida tunneb ahistatud kaunitar ja kuidas kollase meedia ohvrist piiga põeb ja paraneb. Selget ja häpit endi tahame!
Nüüd, kus enesetervendus – nagu sedalaadi filmide ja tekstide loomine eelkõige on – sooritatud ja saatusekaaslasi aidatud, pahalasi karistatud, võib küsida: noh, ja edasi? Edasi võib Avdjushkolt lausa Filme tulla! Eeldusi ja annet, finantsi ja tahet on – tuld!