26. mai 2018
Läbi vaikuse iseenda ja annete kasutamise poole
Lastekaitsepäeval on paslik mõelda eeldustele, mis teevad meie lastest edukad inimesed.
Anded-küllus-loovus on siinsamas, mitte kusagil kaugel-kõrgel. Oma parimate omaduste enda seest üles leidmisel, rakendamisel ning töökalt õnnelik olemisel on lihtsad alused: loov elamisjulgus, raamidest välja mõtlemine ja tegutsemine ning toetav paariline, kellega koos samas suunas vaadata.
Kullassepp Artur Rusin kehastab elurõõmsat ja erilist Lugu. Haridusentusiast Nelli Jung juhib algatust Vaikuseminutid, mis on üha mastaapsem laste ning samas ka nende vanemate ja õpetajate iseendani juhataja.
Artur – fenomen Laulasmaa ja Viru vahel
Kullassepp härra Rusin on tõestus tõsiasjale, et kõik suur ja eriline pole alati kusagil kaugel, vaid meie geeniused mõtlevad siinsamas välja uskumatuid asju, on leiduritena ja meistritena jumalikult osavad ning rajavad oma elu ja edu jõulise igapäevase tööga ega keskendu uhkele rikastumisele.
Kui olnud aegadel suhtuti kutsekooli minekusse sedapidi, et sinna pudenevad akadeemiliselt suutmatud, siis tänapäeval on ametikooli eelistamine igati mõistlik ja tulevikuline. Selles mõttes on sisetunde ja kohati üsna kosmilise inspiratsiooni järgi elav ja töötav Artur olnud ajast ees – tema õppis aegsasti lukksepaks.
Kestvalt õnnelik on elav legend sellepärast, et kõrval on väekas-armastav kaasa, kellega aastakümnetepikkuse kooselu järel teineteist armunud-imetleval pilgul tunnustatakse. Arturil on kaasa Kaiaga kodu nii Tallinnas kui Laulasmaal, 25aastased kaksikud pojad ja lisaks päevatööle Viru keskuse Goldtime’i nurgaletis pikk ja kaunis nimekiri leiutisi ja erilisi meistritöid.
„Maarjamaiste eelarvamuste tõttu pole väga tark tegu oma isapoolsetest kaukaasia juurtest jutustada. Olen näinud, et kullasseppade kliendid ei söanda oma kullagrammikest võõrast verd meistrite hoolde usaldada. Seega olen ema geene ja Eesti-eelistusi pidi eestlane, kes õppis siin autoremondi lukksepaks – ja teadis üsna varakult, et temast saab kullassepp,“ meenutab Artur. „Teekond plekksepast kullassepaks oli üsna pikk – aga tehasesse Juveel Heino Prangli õpilaseks pääsemine oli tõeline õnn. Näitlejatest vendade isa pidas minust nii palju, et kinkis mulle oma talismani – võimsa juveliiritöö Silma.“
Selle Silma andis Artur pärast õpetaja lahkumist tema pojale Margus Prangelile ning neist said perekonnasõbrad. Nagu paljudest Eesti tuntud nimedest – veerand sajandit Juveelis lasi Arturi oskuslike sõrmede vahelt läbi tuhandeid ehteid, iga kivi filigraanselt paigas. Suur osa neist meistritöödest on olnud Arturi enese kujundatud ning igal tema teosel on Lugu.
Legendaarse Meistri loodud ehete abil on rajatagused tegijad oma karjääri alustanud ja miljonärideks saanud. Rusin nimesid ei nimeta ega kadesta – tal on nii palju tööd ning oma tööga loodud piisavalt külluslik maailm, et ta jagab rõõmuga teadmisi ja kogemusi. Jagab ka õnne, mida tunnevad inimesed sellest, kui meister suudab nende unikaalse perekonnareliikvia, mälestusjuveeli parandada ning annab korrastatud-taaselustatud ehtele garantii 100 aastat.
„Sellest saadik, kui Viru keskusesse erapraksise tegin – ikka kutsumise peale! – ma tegelikult enam ehteid otseselt ei valmista. Parandamist ja korrastamist on nii tohutult palju – ja see pole sugugi väiksem looming kui valmistamine,“ kinnitab mees, kelle jaoks pole kulunud ehtesse kulda ega kive kunagi liiga vähe alles jäänud – alati saab imesid teha. „Oluline on eksimatu silm ja täpne käsi – mis tähendab koos oskuste ja annetega ka üsna ühest karskluse rakendamist. Kuna minu käsi ei tohi murdmillimeetritki vääratada, võin kinnitada, et riikliku alkopoliitika edukaim alus oleks see, kui võimalikult paljud inimesed oleksid endale loodud tööl. Mitte ei haletseks ennast raisatud elu pärast.“
Üks suurimaid imesid Arturi karjääris on Coppelia kleit – õieti kaks, nii pikk kui lühike – Estonia balleti tarvis. Versace materjalist tuli luua baleriini keha kuju laitmatult järgiv liibuv rüü. Kangas koosnes tibatillukestest püramiididest, mis olid omavahel nurkadest haagikestega ühendatud.
Kõigepealt mõtles Artur välja tehnika, kuidas need nurgad lahti võtta ja võimalikult kiiresti ja kindlalt lõike järgi omavahel uuesti kinnitada. Seejärel töötas ta välja astmelise kaarte ja kurvide moodustamise tehnika. Ning sai teada tehnika, kuidas üsna karmil moel inimeste eludes kannapöördeid korraldatakse.
„Kaie Kõrbile võeti dublant – kellele määrati esietendus – mispeale meie primadonna loobus üldse ja mina pidin kleidi ümber tegema. Samas pani Kaie edasine edenemine mõistma, et esmapilgul halvana näiv sündmus on tegelikult tõukejõud,“ arutleb Artur, kellel on nähtamatust väljast inspiratsiooni ja tähelepanekute ammutamise peale jumalik anne. „Meie ümber on nii palju illusoorset.“
Illusoorne on ka äärmuseni turvalisena tunduv idüll Laulasmaa metsa peidetud asumis – see on kunagine „isakeste“ suvilakooperatiiv, kuhu pääseb läbi aedade ja valve – nii nagu parteigenossede käbinite-ristlaante endigi ajal. Ometi viidi Rusinite kodust aasta alguses läbi köögiakna televiisorid minema…
„Me teame, kes. Ja ei tee sellistest asjadest pikalt probleemi. Kõik on korvatav,“ teab Kaia, kes töötab Telia e-poes ning kelle juured on Eesti ühes vanimas, Raplamaa Kumma külas „Ja inimene õpib tõesti kogu elu. Kui siia kolisime, oli meie praeguse kõrvalhoone kohal telgikujuline daatša, saunakene sees. Puukütte, rabedaks kõrbenud kivide ja roostes kerisega, nagu nad ikka olnud on. Iga kord, kui saunas käisime, olid hommikul silmad rähmased ja bronhid sogased. Miks see nii oli, sain alles siis teada, kui Artur läks meie kodus üle elektrikerisele ja leiutas leilivihmuti.“
Elektrikerisega on asi lihtne – sinna ei kogune kiviprügi ega rooste, kõik voolab kivide vahelt läbi. Või aurustub jäägitult, kui kasutatakse leidur Rusina tehnikat. Leili Vihmuti võiks küll olla naisterahva nimi, aga on tegelikult patenteeritud pikavarreline kulp, mida on tänaseks müüdud enam kui 1500 eksemplari.
„Harjumuspärasest palju pikem vars ja sõelaga kulbiosa tagavad selle, et kogu leilivesi pihustub kividele ja samas ei pahvata leiliviskajale näkku – ning õiged materjalid ja sõela augukeste nurgad omakorda ei lase veejugadel kokku koonusesse joosta ja seetõttu kivide vahelt põrandale pladiseda,“ kirjeldab Artur, kes on on leiutanud ka vedruga haaratsisüsteemi ja kilekotiga koerakakakorjaga.
Ning kes leiutab ja märkab üldse kõike, mida vähegi vaja. Tema poolt kosmosesse saadetud küsimustele saabuvad vastused minutitega. Kes aga leiutaks ja vastaks, mis on see pisike MISKI, mis teeks meist vääriliselt tunnustatud jõukurid?
Nelli – vaikus on kasulik tööriist
Minu lapsepõlve taak oli püüd teistele meeldida ja muljet avaldada”, sõnab Vaikuseminutite algataja Nelli Jung. “Olin kõigi ootuste ja võimaluste keskel ennast ära kaotanud. Edumaania koos infotulva, nuti-reaalia ja lakkamatu müraga ajab noorima-hapraima põlvkonna segadusse. Sellest tõdemusest vaikuseminutite vajaduse tajumine ja algatus Vaikuseminutid sündiski.
Kõik algas 10 aastat tagasi koos minu esimese lapse sünniga. Seni olin püüdnud igati teiste ootustele vastata ja end tõestada, kuid esimese lapse tulekuga oli kogu mu senine tublidus pea peal. Mis saab koolist, millised on edasised suhted kõige ja kõigiga, kui mu senised suhtumised enam ei kehti – millised on siis kehtivad suhtumised?“ meenutab Nelli. „Vastab tõele, et laps on ema suurim õpetaja. Peagi on sündimas mu neljas laps ja ootan põnevusega, millise pöörde tema mu ellu toob.“
Nelli nendib, et tema enese lapsepõlvest algas mitte kuhugi kuulumine. Vanemad otsustasid kolida Tallinnast Saaremaale ja asuda rahulikumat elu elama, ent tema ei osanud „pärismaalastega“ üht keelt leida ja tundsis end võõrkehana.
„Ülikoolis otsustasin õppida filosoofiat, sest see tundus väärikas, uhke ja põnev – aga see polnud veel piisavalt vinge, enda tõestamiseks õppisin kõrvale ka matemaatikat ja sidusin need magistritöös kokku,“ naerab Nelli, kes sattus üsna varakult eetikakeskuse professor Margit Sutropi tiiva alla. „Tänu Margitile sain osaleda vägevas hariduspöördes: aitasin liikuda aegunud tuupimiskoolilt selle poole, et laste areng oleks toetatud mitmekülgselt.
Näiteks lõin kaasa riikliku haridusstrateegia sõnastamises. Selle järgi on õpetaja peamine roll mitte enam faktiteadmiste edastamine vaid hoopis ennastjuhtiva õppija kujundamine. Ja ma nägin kohe praktilise toe vajadust – mida enesejuhtimine täpselt tähendab ja milliseid vahendeid õpetaja siin kasutada saab? Kui laps ei suuda keskenduda või oma emotsioonide ja stressiga toime tulla, siis mida õpetaja saab enesejuhtimise heaks teha?
Õpetades Vaikuseminutite harjutusi nii koolide kui lasteaedade õpetajatele on selge, et nad pole selle jaoks õpetajaks saanud, et olla vangivalvurid. Nad tahavad anda parima – ja kasutavad meie koolitusi, nõuandeid ja harjutusi väga avatud hingega. Vaikuseminutite rahvani viimine on tähendanud kolme aastat jõulist tööd – tänu sellele leitakse meid nüüd juba ise ja saame toetada ka lapsevanemaid.
Suur algustõuge oli konkursi Laste Rõõm võitmine. Mis seal salata, võitle-või-põgene valikute puhul on mulle ahvatlev pigem põgenemine – eriti kui veel täpselt ei tea, mida teen – aga meie varajane, siis veel üsna väike tiim ei andnud põgenemiseks võimalust.
Järgnes viis kuud intensiivkoolitust – psühholoogid-pedagoogid-ühiskonnateadlased olid teejuhtideks – ja tänaseks on meie MTÜ-s juba 16 koolitajat.“
Vaikuseminutite olemus on tähelepanu ja meelerahu harjutamine. Kursused ja käsiraamat pakuvad tuge nii laste kui ka õpetajate eneste kohalolu ja meelerahu kasvatamiseks – erinevad tähelepanu- ja meelerahutehnikad aitavad väljuda oravarattast ning suunavad keskenduma. Need mõneminutilised harjutused sobivad nii 4aastastele, teismelistele kui täiskasvanutele, et tulla välja hajevil mõtetest, segavatest emotsioonidest või pinges olekust.
Areneb oskus paremini keskenduda ja ennast juhtida. Koolituse on läbinud varsti 2000 õpetajat. Selle töö taga seisab mitmekesine meeskond ehk grupp õpetajaid, lapsevanemaid ja erineva taustaga eksperte, kes tajuvad Eesti laste teravat vajadust keskendumise ja enesejuhtimise oskuste järele.
Nelli abikaasa Kristjan töötab organisatsioonis, mis tegeleb looduslike protsesside taastamisega piirkondades, kus need kadunud on. Nelli teab tänu mehe ametile kinnitada, et võrreldes paljude teiste maadega on Eesti pärislooduse säilimise mõttes lausa muinasjutuline – veel. Mitmel pool mujal on aga vaja looduslik mitmekesisus taasluua.
„Meil endal on loomisel kodu. Nüüd ongi aeg panustada rohkem perele ja kodule,“ naeratab naine, kellega kohtume pärast tihedat pühapäevast tööpäeva. “Käisin õppimas, kuidas inimestele rohkem väärtust pakkuda ja seda lugude rääkimise kaudu toestada
Lugusid vajavad nii väikelapsed kui koolinoored, nii filmivaatajad kui netis surfajad. Miks me näiteks lapsi neelanud nutimaailma vastu ei saa võidelda? Ka seal jutustatakse tohutus koguses lugusid – kiirete vaheldumistega, otsekohe lülitumise võimalustega… Jah, nutimaailma illusoorsesse mulli sulgumine jätab lapsed tegelikus elus abituks – aga samas saame meie oma asja ajades seda kanalit ka ära kasutada – täiesti olemas on Vaikuseminutite äpp nutiseadmetele. See on avatud ja tasuta kõigile, kes tahavad endale lühikese audioharjutusega kiiret kosutust pakkuda (http://vaikuseminutid.ee/nutiapp/)
Laste elu on varasemaga võrreldes aina kiirem ja võimalusterohkem, ühtlasi on see pingelisem ja koormavam. Oskus märgata enda tundeid, mõtteid ja enesetunnet aitab sellega paremini toime tulla, mõista nii ennast kui teisi. Nii on palju lihtsam olla hooliv iseenda ja teiste suhtes.
Inforohkus ja paljud laste igapäevased harjumused – kasvõi teleri ja nutiseadme vahel plõksimine – soodustavad tähelepanu automaatset hüplemist – sageli on lastel raskusi ka lühikest aega ühe tegevuse juures püsimisega. Vajalikke oskusi on võimalik arendada harjutustega, mis õpetavad tähelepanu sihipäraselt suunama ja elus ette tulevate pingetega paremini toime tulema. Seda nii täna – käesolevas hetkes – kui ka tulevases elus.
Ülioluline on vanemate eeskuju. Mis ütlejad me oleme, et laps peab telefonist välja tulema, kui meist endast paistavad enamasti heal juhul ainult aegajalt vilksuvad silmad arvuti tagant ja teleri eest…
Mina olen oma lastelt õppinud eeskuju väge. Kui ma õhtuti oma isiklikke vaikuseminuteid veedan – pärast lastega lugude vestmist – teevad nemad sama. Nad teavad juba, et oma tähelepanu tahtlikult suunates avaneb palju kasulikke võimalusi. Näiteks ärevusest või rahutusest vabanemine ning kergemini uinumine. Sestap paluvad nemadki vaikuseminuteid.
Teisteski kodudes – ning lasteaedades ja koolides – on õigupoolest lihtne leida need ühised vaikides veedetud minutid, et koondada hajevil tähelepanu ning leida rahu ja kosutust…“