04. mai 2018
Käisin eile töövestlusel. Päriselt ka. Mina, aastakümneid iseendale tööd andnud filosoofiamagister, kultuurikeskuse rajaja-juhtija ja kirjanik istusin Tallinna vanalinnas usutlejate ees, kes on minust vähemalt poole nooremad – kusjuures juhtisid vestlust väga professionaalselt ja veenvalt. Ja neil polnud igas lauses kaht ingliskeelset toorlaenu, nagu projektikoolituse ametnikel, keda järgmised kolm tundi oma elust kuulasin.
Töövestlusele sattusin sellepärast, et sotsiaalmeedia kihas reaktsioonidest töökuulutusele, mis otsis puurikanade heaolukampaania projektijuhti.
Tööpakkumisele reageeriti sellepärast ülituliselt, et aegadel, mil nii paljud inimesed tunnevad end pidetu ja ebavajaliku, ammendunu ja kriisiseisulisena, pakutakse toredat palka professionaalsele kanade eest võitlejale. Inimeste rabedat olukorda võrreldi samas kanade omadega ka sedapidi, et kanad ei saa enda heaks midagi ette võtta – ainult mune seal võre taga – inimesed saavad.
Elukaare uperpallid
Jah, 50aastane on uus 30. Samas eelmise riigikorra garanteeritud elukaart pole enam olemas. Oli nii: lasteaed, kool, kõrgkool, eluaegne töökoht kord õpitud ametis, kindel pension. Nüüd on nii, et lasteaiad ja koolid väiksemates kohtades sulguvad, keskealise inimese pärisosa on projektide kirjutamine ning uut põlvkonda, kes pensioneid maksab, ei ole ja vist ei tule.
Oleme siin ajakirjas arutanud kolme töökohta pidava lauljatar-bibliograaf Heli Vahinguga, et meie teeneid ei vajata enam. Inimestel pole aega ega raha raamatuid osta ega lugeda. Seega on kirjanikuna oma mõtete avaldamiseks põhiline võimalus etendusi ja filme luues või internetti kolides. Teenelise telemehe Toomas Lepaga lisasime vestluseele nukra mõõtme, et kultuuritöötajaid kiputakse karmidel aegadel enne füüsilist surma välja suretama, kui nad endale ise töökohti ei loo ja 7 inimese eest ei rüga. Ning laevameister Tiit Sepp rühmab ülisuure koormusega erinevatel välismaadel raha teenida, et endale aegsasti vanaduspõlveks väike kodu ehitada.
On ajad, mil me küpses eas kobame enda ümber ringi: kelleks tahan saada. Seadsin uue portaali Hingekompass.ee mitmekordse veenmise peale sinna oma profiili üles – Mina olen Peegel. Kõhklesin selle sooritusega ebaendalikult kaua, kuna nõiapraksis ei sobi kokku projektikirjutamisega. Ilma projektideta ei saa kultuurikeskust majandada. Naabrid pelgavad mu kodus olevat Päikeseväravat ja püstkodagi – ametlikult Sigatüüka perenaisena poleks mu püüdlused abikõlbulikud. Liiatigi kurnavad individuaalvastuvõtud samavõrd kui ühised tseremooniad laevad. Kes end arutult laiali pudistab, kirjanikuna töötada ei jaksa. Tegelikult lülitab ka projektide kirjutamine aju mitmeteks päevadeks nii teisele lainele, et sellest pole suurt lugu, et raamatuid ei osteta – ega ei kirjuta ju ka!
„Ukuaru“ filmis ütles ema Minnale: kui elada ei jaksa, sure ära! Teine väljend on: võitle või põgene! Mis seal salata, mõnel õhtul ulmetame mehega teemal „Mis oleks, kui koliksime ära Aafrikasse?“ Kodutalu ja kultuurikeskus renti või müüki ja ise… 70dollarilise kuupalgaga kooliõpetajaks. Meie taustalt mindaks uut algust tegema, mitte eluga välja teenitud seikluspensionile. Pensionieaks peame ilmselt kultuurikeskuse vanadekoduks ümber profileerima, et teised vanurid ka meie pampersite eest maksaksid. Ent praegu oleks põgenemine nii oma 10 lihase kui enam kui 30 noortestuudio lapse reetmine. Oli tore kultuurikeskuses tantsida-maalida-näidelda? Ah, aga mina ei viitsi enam, vot!
Salajased kandideerimised
Ma ei räägi kellelegi, kui endalegi üllatuseks mõnele töökohale kandideerin. Selleks, et turvatunnet suurendada ja koormust vähendada. Usutavasti kandideerivad ka teised küpses eas emandad-isandad aegajalt mõnele töökohale. Muidu ei avastataks ju selliseid kurioosumeid, nagu MTÜ Nähtamatud loomad pakutud puurikanade heaolu eest seisva liikumise juhi amet.
Minu esimene eksperiment oli noorsootöötajate portaali toimetaja kohale kandideerimine. Vastuseks tuli, et eelistati kandidaati, kelle tööpõhimõtted ja oskused on internetikesksemad. Selge, olen siil. Fossiil…
Kolhoosikanadega puutun alati kokku, kui oma tallu suurest kanalast uusi kanu toomas käin. Linnugripi tõttu peab ka talukanu pidama võrguga kaetud aedikus. Kui nad aegajalt siiski vabalt uitavad, viivad neid minema nii rebased kui kullid – neilgi on ju lapsed toita. Kõigel on hind.
Mitmetuhande kanaga suurfarmis ei ole just väga tore jah. Ent neisse lindlatesse utoopiliste tingimuste nõudmise eest tuleks samuti oma hind maksta – Kana-Kati hüüdnimi tuleks kiiresti ja kindlalt külge.
Patrullpolitseinikuks?
Kui olin juba furoori tekitanud lingi kaudu Cv.ee keskkonda sattunud, kammisin läbi 45 tööpakkumist. Küsisin sotsiaalhoolekande osakonnajuhataja kohta. Vastati, et magistrikraad tuleb kasuks ja soovitati kandideerida. Intrigeerivaim oli politseinikuks saamise võimalus Raplas. Ma olen naine. 51aastane. Mis siis, et füüsiliselt üliheas vormis – ikkagi.
Selle ameti juures lubati aastapikkust koolitust töö kõrvalt. Päris kena palka. Tõsi küll, öövahetused hakkavad närvikava peale… Ent ma pöördusin siiski. Ja sain teada, et kriminaalkorras karistatud sellesse teenistusse ei sobi. See ei tähenda, et mu tutvuskonnas on hämmastavalt paljud kenad inimesed erinevatel asjaoludel kriminaalid. Võib ju öelda, et tegijal juhtub, ent tegelikult pole eksimused õigustatavad.
Seega ei jõudnudki mu seesinane eksperiment kõhklustest kaugemale. Kõhklused olid sel teemal, et struktuurid peavad mu tungimist vaenlase tagalasse äkki õrritamiseks. No on nii, et maksumaksja raha eest palgatud mundrikandjad pigem hirmutavad kui tekitavad turvatunnet. Põhjused suures plaanis kinolinal Leelo Tungla-Moonika Siimetsa tõsielulises filmis „Seltsimees laps“, kus näidatakse lihtsalt ja ehedalt, mil moel meie rahvuskehandi rakumällu hirmud juuriti – nõnda et praegugi on meid ülilihtne kollitada nii maksuameti kui revidentidega.
Ja veel üks kõhklus oli selle politsei-mõttega mängimisega seoses. On üks hea ingliskeelne väljend „Your vibe is calling Your tribe“ – sinu vibratsioon tõmbab omasid ligi. Kes minu sõpruskond politseinikuna olema oleks hakanud?
Ei, pigem vabatahtlikuna ookeani kaldalt kilpkonnamune koguma ja hauduma. Või pandabeebisid emmema.
Valik on sinu?
Samal ajal, kui tööpakkumisi sirvisin, kutsus globaalse rännaku-meetodi ema Brandon Baysi meeskond mind oma gruppi. Mis tähendas võimalust Skandinaavia-Baltimaade piirkonnas endale ses tiimis funktsiooni küsida.
Cv.ee-s skrollisid jadamisi ette iti-inimeste ja netimarketingi, metsaveo autojuhtide ja kinnisvara arendajate kohad. Kuna küpsiste süsteem annab portaalidele ülevaate, kus asud ja millest huvitud, sain üsna kiiresti jälitamismaania laadse sööstu – sest arvuti teadis, kus ma olen!
Mulle pakuti tööd Rapla Selverisse ja päästeameti strateegilise kommunikatsiooni nõunikuks, sotsiaalkindlustuse juhtumikonsultandiks ja lastekaitsjaks, taimeväetiste eksperdiks ja Coca-Cola müügitalendiks… mis on välistatud, sest meie peres torupuhastajaga sarnaste omadustega vedelikku ei jooda.
Ehitusmaterjalide firmasse ja ohvriabi osakonna juhatajaks, Kehtna vallasekretäriks ja lasteaia juhatajaks, keskkonnaameti projektijuhiks ja panga finantsanalüütikuks, keevitajaks ja õpilasmaleva rühmajuhiks kutsuti. Lisaks kümneid ja kümneid kodus töötava tõlgi-toimetaja töö pakkumisi.
Mis saab pärast töövestlust, kus eile käisin? Esiteks öeldi mulle seal Tallinna vanalinnas, et väga palju kandideerijaid on kohe ülikooli lõpetamas. Seega olen siiski vana. Teiseks viiks see amet mu suvel kolmeks nädalaks teise Eestimaa otsa, ilma võimaluseta vahepeal koju tulla…
Niisiis jätkan kooselu oma nähtamatute loomadega – hirmudega – kirjutades näidendeid ja projekte. Ja teades, et ka teil on teie nähtamatud loomad, sest me kõik oleme ühenduses ja sarnased.
Vaimne teejuht Alexis Varnum planetaarse vibratsioonimuutuse hetkeseisust:
Peale muudatuste perioodi, mis on olnud inimeste elus kaks eelmist aastat, praegu paljud meist võivad tunda „sisemist vaikust“, mis võib tunduda kui imelik seisund, vahest ebameeldiv, pole harjumuslik, mitte mõistetav ega kirjeldatav. Tekib küsimus: „Mida teha edasi?“
See küsimus võib tekkida inimestel, kes varem on tegelenud endaga ja võidelnud oma sisemiste deemonitega, kaevanud arengu huvides enda minevikku. Selle tulemuseks on tekkinud uus seisund, mida pole võimalik kirjeldada sõnadega.
Me oleme palju endaga tegelenud, lõpetanud ja muutnud ja äkki on tekkinud vaikus – ja see on uus seisund. Puudub sisemine pinge, et päeva jooksul peab millegi eest võitlema, seisma ja ületama. On kadunud soov kiirelt kõike muuta, saavutada ja võidelda pingega. Universum on inimkonna saatnud läbi transformatsiooni ja puhastuse protsessi. Lõppevas perioodis paljud meist on teinud tööd ise endaga, käinud kursustel ja seminaridel, loengutel, erinevatel vaimsetel üritustel, teostanud oma elus globaalseid muudatusi. Käes on tulemused, me oleme arenenud ja kasvanud.
Tänu eelmistele aastatele me oleme rohkem ennast avanud, saanud uued teadmised, leidnud oma teed ja alustanud enda tegevust, muutnud ennast, palju mõistnud ja teadvustanud.
Meid kõiki ühendas toimuvate muutuste protsess, kuid nüüd me peame liikuma iseseisvalt ja tuleb õppida olema ise enda elu looja, tuleb mõista, et teisiti ei saa. Meie elu on pidevad protsessid – miski algab, kestab ja lõpeb. Kevadise pööripäevaga me alustasime uut tsüklit, mis vajab meilt harmooniat, tasakaalu, piirangutest vabanemist ja pingete langust. Praegu on hea aeg analüüsida eelmise aasta tulemusi ja näha nendes arengu perspektiivi. On hea aeg arutada endaga tulevikuplaane, kuidas saavutada uued sihid ja saavutused, kuidas elada seda elu, millest unistad. Kuid samas me hakkame otsima võimalusi ületada takistused ja piirangud ja see võib tuua ka pinget.
Võib tekkida tunne, et sa näed avatud ust, kuid ei tea, kuidas sellesse astuda, ehk kuidas teha samm selle ukse poole. Tuleb endas leida võimalus realiseerida unistused ja mõista, kuidas kasutada oma potentsiaali ja ressursse ning mõista, mida sa selleks vajad.
Veel on võitlust ja vastupanu, kuid oska rohkem asjadesse süveneda, proovida ja katsetada, tuleb laiendada oma maailmavaatlusi.
Tõusevad ambitsioonid ja sihikindlus. See aasta on hea igale tegutsemise valdkonnale – töö, tegevus, äri, hobid, õppimine. Me oleme rohkem suunatud tulemuste saavutamisele. Samas on võimalik agressioon, mida on raske kontrollida, inimeste pingelisus võib olla hävitav, viha nagu voolab välja. Universum jätkuvalt ootab meilt muutusi mitte ainult isiklikus elus, vaid ka ühiskonnas, on vaja uusi väärtusi.
Praegu me nagu lõpetame oma elu etappe ja vanu mustreid. Rohkem oleme pöördunud tuleviku poole ja loome enda uut reaalsust, ehk koome uued mustrid. Samaaegselt me kogume informatsiooni ja ressursse. Meil tekib võimalus saada innustust oma unistuste realiseerimiseks ja me saame selleks rohkem jõudu.
On võimalik ärritus – siis, kui miski venib, sa võid märgata, et oled kaldunud kõrvale ja unustanud enda tähtsad asjad, on võimalikud vead, tehnilised rikked, ebameeldivused ja muud pisemad probleemid. Õpi olema kannatlik, lõpeta kiirustamine. Kui miski ei tule välja, peatu ja lihtsalt oota. Sinu aju lülitub ümber. Ole ettevaatlik dokumentidega, failidega, kontrolli oma kirjad ja sõnumid.