28. aprill 2018
Rakvere teatri näitleja ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Tiina Mälberg tuleb Pärnu teatrisse näitama kaht lavastust – „See kõik on tema“ Eksperiment teismelisega. Lavastaja Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen), kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Alyona Movko, tõlkija Tiit Alte, osades Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu. Ning „Lahus“ – lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Marion Undusk, valguskujundaja Märt Sell, osades Grete Jürgenson, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Imre Õunapuu.
Kui tänapäeva Toronto loos jäävad ajakirjanik ja poliitik arhiivi kinni tahtmatult, siis Tiina Mälberg veedab Rakvere teatri ja Viljandi suurkooli vahelisi nappe vabu tunde raamatukogus täiesti tahtlikult ja teadlikult.
Tiina: „Üllar Saaremäele tuli idee teha Rakveres selle aasta augustis taasiseseisvumispäeva paiku üldluulepidu. Istume nüüd raamatukogudes ja valime neid kõige-kõigemaid luuletusi, mis sel peol ettekandmisele tulevad. Luuletused kui väga intensiivsed lühivormid on nagu mantrad, palved – neid ei saaks doseerida Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul 100 autorilt 100 luuletust.
Sõeluda tuleb sõnamaagiat Kristjan Jaak Petersonist tänapäevani. Minu periood, mida läbi kammin, on taasiseseisvumise aeg. 1991. aastast siiapoole jäävad teatavasti Lehte Hainsalu, Doris Kareva, Viivi Luik, Kristiina Ehin, Kauksi Ülle, Aapo Ilves, Lauri Sommer…
Üsna kindlasti tuleb luuletuste ümber efektne lavastus – aga siiski selline, et asi ei lähe päris laulupeoks, vaid on ikka luulepidu. Mis on olemuselt Rakveres sündinud punklaulupidude edasiarendus. Ühiskonnas toimuva mõtestamine, erinevate ajastute ühiskonnakriitika, väikekodanlusele ja laiskusele osutamine. 1990ndate lõpus oligi muide väga punk ja alternatiiv luuletuste lugemine – selleks ei pidanud neete täis laotuna mööda linna ringi lärmama ja rämedalt õlut jooma, et olla punk.“
Mälberg arutleb, et Rakvere ongi vaba-julge-lennukas-aus linn, kus Saaremäel ja teistel loovisiksustel saavad tulla sedavõrd oodatud ja ootamatud ideed, nagu punklaulupidu ja luulepidu. Tiina ise elab selles linnas hetkel renoveeritavas majas. Lääne-Virumaa pealinnas on juba kümmekond aastat nõukogudeaegseid kortermaju vuntsitud ja päästetud, tänapäevaselt säästlikuks ja kauniks ümber ehitatud. Elanikele tähendab see tolmust virrvarriaega ja segadust, mis on näitlejanna-õpetajanna sõnul samas leevendatavad ja lahendatavad meeldivate raamatukogutöötajate seltskonnas suvisteks suursündmusteks ja lavastusteks valmistudes.
„Viljandis õpetamas käimiseks soetasin auto, et sinna mitte 4-5 tundi sõita. Olen leidnud turvalised ja kaunid kõrvalteed, kus pole nii hirmutav ja ohtlik sõita kui magistraalidel. Lisaks õpilastele on Viljandis ka minu mõlemad lapsed,“ põhjendab Tiina sagedast roolisolekut ja elu kiireks-elamist kahe linna vahel.
Tiina poega Karl Robert Saaremäed teame juba teleseriaalide maastikult, kaubamärgiks külluslik habe ja vuntsid. Tütar Marii Ingriin Saaremäe õpib Viljandis kultuurikorraldust. Mis on ema sõnul ülimalt oluline eriala. Kultuuri ja publiku vahendamine peab pakutava viima nendeni, kelleni see mõeldud – ja ühtlasi kultuurirahva lauakese õiglaselt katma.
„Mina õpetan etenduskunstide erialal lavakõnet. Tähtedetagune Kalju Komissarov rääkis minuga korduvalt, et tuleksin õpetajaks, aga mina võtsin muudkui mõtlemisaega. Kuni aeg sai otsa. Ma ei andnud Komale küll otsest lubadust, aga õhku see jäi – ja nüüd ma seal olen. Ja on uus hingamine. Tantsu, teatrit ja visuaaltehnoloogiaid õpetaval erialal on uus hingamine ja uued inimesed – Taavet Jansen, Katariina Unt,“ loetleb Tiina, kes lisaks lavakõnele õpetab isikliku eeskujuga peegliks olemise kaunist ja karmi kunsti.
Tiina kehastatud peaosaline filmis „Ema“ näitas, kui kibestunud ja hirmus võib ilus inimene olla. Nii ehe ja tegelik, et inimesed ei söandanud seda tõepära nii massiliselt kinno vaatama minna kui „Klassikokkutulekut“ või „Seltsimees last“.
„Seda usun ma küll, et Endla teatrisse tullakse vaatama nii „See kõik on tema“ kui „Lahus“ pakutavat mõtlemisainet. Teismelise ja ema suhtelugu räägib sellest, mis juhtub siis, kui usaldus kaob. See on hoiatus, millisteks koletisteks inimesed üksteise jaoks moonduvad, kui silmast silma vestlemast loobutakse,“ kirjeldab Tiina. „Nutimaailm, mille kaudu päris-suhestumisele üle on mindud, pole ju loodud meie kahjuks, vaid kasuks. Vahendatud suhestumine on mõeldud meid teenima, meie ei pea seda teenima – seega on tegeliku eluga ühenduse säilitamine ääretult oluline. Minagi jalutan enne õhtust etendust üsna pikalt pargis, et enda jaoks reaalset maailma alles hoida.
Me kõik peame teadma, mis on emotsioonid. Ja me peame uude maailma kohanema.“
Tiina arutleb, et praegu on maailmas käimas otsekui uutmoodi looduslik valik. Kes kõrvaklappide ja ekraanide vahel elab, ei kuule uue ajastu sahinal liikuvaid ronge, elektriautosid ammugi mitte – ja saab otsa. Ülimalt teretulnud on, et just noored seda etendust vaatama jõuavad. Soovitavalt koos emadega…
„Toronto-lugu „Lahus“ räägib meil samuti sellest, kui uskumatult üksteisest lahus on võimalik elada ka siis, kui olemuslikult ühenduses oleme. Eestlased on nii uskumatu segu ja sulam erinevatest ainetest. Need, kes surmahirmu pärast nõukogude okupatsiooni alates siit lahkusid, sest ei tahtnud saada seina äärde pandud, on ka seal võõrsil eestlased. Meie oleme geneetiliselt nendega samasugused – ehkki meie vahepealne ajalugu on kujunenud nii erinevaks.
Olen väga tänulik, et Eesti riigi 100. sünnipäevaks selline lugu sündis. Tänu fantaasiale kolledži arhiivi kinni jäänud kodu- ja ulgueestlase kohtumisest on nii tegijatel kui nägijatel võimalus mõelda ja tunnetada juurte ja eestluse, rahvuslikkuse ja globaalsuse teemat geneetilise koodi võtmes,“ soovitab Tiina. „Mina olen täiesti kindel, et meie rahvakild kestab, kuni on ühendus maaga. Me peame harjuma sellega, et eestlastel hakkab olema erinevaid nahavärve. Kes tuleb meie maale looma ja töötama, peaks olema teretulnud. Kliima meile siia logelejaid nagunii ei kutsu – järelikult tulevad need, kes suudavad. Olgu nad siis armastuse viljad, armastusele järgnejad või armastuse kutse kuuljad.
Mina tajun väga teravalt ja olemuslikult oma missiooni ja vastutust nende noorte ees, keda õpetan, publiku ees, kes meid vaatama tulevad. Oma lapsed on suureks kasvatatud, aeg täita nii antud kui andmata lubadusi üha järgmiste suurte laste ees.“