28. märts 2018
Seltsimees laps – tagamaad meie kõigi DNAs
Kati S.V. Murutar
Kui sõna on teele saadetud, püüavad inimesed selle kinni ka enne filmini jõudmist ja teavad nii massiivselt kinodesse tungida, et Leelo Tungla lapsepõlve-teemaliste raamatute ainel valminud filmi „Seltsimees laps“ vaatas juba esimesel nädalavahetusel 17 tuhat inimest. Esilinastusel polnud kinosaalis teismelistest tüdrukutest eakate härrasmeesteni ainsatki vaatajat, kes poleks nutnud. Järelikult on tagakiusamise ja hirmutamise, jälitamise ja ohustatuse valu läbi meie jõudnud DNA ja rakumälu kaudu ka noorima põlvkonna eestlastesse. Nad pole Stalini aega ega okupatsioonide pitsitusi kogenud, aga teavad ja tajuvad südameüdini, millest kõnelevad väikest Leelot mängiva Hanna silmad suures plaanis.
Me pole juurelnud selle üle, miks Leelo – pea poolte tänaste lastelaulude sõnade autor – pani endaloodud ja veetud lasteajakirja nimeks „Hea laps“. Hea laps pälvib turvalise lapsepõlve, tema ema ei viida läbi Patarei vangla Siberisse. Hea lapse vanemad tänapäevase kaootiliste suhete ja garanteeritud ebastabiilsuse mõttes sellepärast ei lahuta ja erinevatesse ilmaotstesse laiali ei laperda, nagu halva lapse ema ja isa.
21.sajandi Maarjamaal õpitakse kõikvõimalikel koolitustel ja tekstide vahendusel, kuidas mitte sildistada. Hea-paha, õige-vale – nüüdseks on need sildid muutunud suhteliseks ja soovimatuks. On, nagu on. Stalini ajal oli enesestmõistetav norm, et tohib klišeerida.
Ja Leelo koolijuhist ema vangisattumine oli Eesti esipoetessi – näoga üleni laste poole – teadvusesse nii ränk jälg, et tema jaoks on olnud püha ja ainuõige elada just Ruilas, kus see kõik juhtus. See hirmude-valude kaskaad jõuab meieni vaatamata sellele – või tänu sellele – et väike Hanna, kes Leelot kehastab, mängib leebelt ja rahulikult, vaatlevalt ja leplikult, vara-vanalt ja kõikenägevalt. See just publiku nutma ajabki.
Ja nii me teada saamegi, miks on Suure Tungla lasteluule ja -laulud meile nii omad, et need on otsekui rahvaluule. Meie pulsis ja hingamises. See on olemuslik osa rahvuskehandi ühismälust. Ning hämmastaval kombel on sellised mäluvood mõistetavad ka noorimatele, kes siin maal elavad ja hingavad.
Meie teame faktiliselt, tänased lapsed tunnetuslikult, millised karistused järgnesid riigilipu kodushoidmise ja koolilastele hümni õpetamise eest. Ehkki isa spordisaavutuste eest saadud medalid lendasid jõkke, sai ema ikkagi 25+5.
Leelo ütleb, et teda häiris ja pelutas, et Juhan Ulfsak kutsuti mängima pahatahtlikku ja halastamatut kurjamit. Hästi mängib. Ja jätab õhku paradoksi, vastuseta küsimuse: miks Eva Kolditsi kehastatud emasse lootusetult armunud pahalane ei koristanud jalust ära Tambet Tuisu taasloodud isa. Saatnuks karm karistaja Siberisse isa, jäänuks ema ju talle pihku. Järelikult püüdis punapätt karistada naist, kes ta ära põlgas. Paraku jättis Stalini surm karistuse kasinamaks kui saatuse sõrmena rammiv tegelinski lootnuks.
Nõukogude okupatsioon koristas mõistagi juba iseenesest Seltsimees lapse isa pjedestaalidelt, kuhu ta kergejõustiklasena kuulunuks. Käed-jalad-käima-nõnda-peab-jooksma mees pääsenuks olümpiale, kui oleks nii paha poiss poleks. Tohtis vaid juuksekarva otsas hapral piiril kehalise kasvatuse õpetaja olla – ja määramata aja oma naist Siberist koju oodata. Lapse eest varjates, kui kaugele ema tegelikult saadeti.
Laps läks ilma õpetajannast emata kooli kodust ja külatänavalt, mille lõhnad ja kulumisjäljed on enamusele meist rakuteadvuslikult tuttavad. Tunneme kinosaalis lõhnu ja teame, mis tunne on karta, et Must Mees tuleb.
Oleme unustanud, miks meid on nii lihtne hirmutada. Kardame maksuametit ja politseid, euroametnikke ja revidente. Kes kõik on iseseisvas riigis justkui meie teenistuses, aga ikka kardame, sest rakumälu soovitab nii.
Režissöör Moonika Siimets ja produtsent Riina Sildos on koosloonud sügavalt raputava teose, mis tekitab küsimuse, kas kunsti eesmärk on saalitäite kaupa publikut nutma panna. Kas see film on üldse kunst, kui ta on samas nii väga elu ise? Samas on linalugu tõestus tõsiasjale, et just elu kajastamine ongi eriti kunst.
Meil pole enam aega raamatuid lugema – teenime raha, mitte raha ei teeni meid, kirjutame projekte ja kahtleme, kas meid on üldse vaja. Nõnda me häbi tundmata kinos nutamegi. Mehed ka. Nemad eriti – sest nad on läbi Eesti ajaloo olnud abitud, kui naistele ja lastele liiga tehakse. Ja seda ajalugu ümber teha ei saa. Jääb tänulik olla, kui üks ajalookild nii põrutavalt peeglina meie ette seatakse.