05. märts 2018
Ajakirjanik Evelin Kivimaa koostatud „Ma enam iialgi ei joo!“ (Menu Meedia 2018) on julgete inimeste raamat, mille väekaim lause on tagakaanel – elu jooksul palju purjus olnud inimese jaoks on kainus kõige mõnusam aine.
Vastupidiselt autori eelkartusele on see tagurpidi-klaasiga pehmekaaneline uskumatult naljakas lugemine – ja samas tükati talumatult kaastundlikke haigusnähte tekitav. Mis omakorda kinnitab, et pihtimuste ja nõuannete seeria on vägagi osavalt kirja pandud.
Evelin Kivimaa meistriteosega kohtumine on siinkõnelejale aga müstika algusest otsani. Mitte sellepärast, et pooled raamatus pihtivad inimesed on tuttavad. Selles tõigas pole miskit müstikat: varasematel aegadel mäletatavasti olid loovus-boheemlus ja alko elumerelainetel surfajate jaoks enesestmõistetavalt ühendatud harjad.
Uus Hea Ilm ei soovita end kuldajastu saabudes ühegi vanade mustrite ainega lõhkuda – ai alko-tubakas-kohv ega must tee ei sobi enam. Paradoks on siinkohal, et vibratsiooni tõustes on vererõhk maas – aju käib uute energiate installimise hetkil mustades aukudes ja transformatsiooni vaevuste aegu tekib kiusatus kohkunud keret ja mulli sattunud teadvust turgutada.
Tegelikult saavutame tõesti – nagu teadjad-õpetajad hoiatavad – nii kohvi kui tõmmu teega vaid füüsilise võdina – aju aga magab ennast kaitstes veelgi sügavamalt. Alkohol aga on tänastes vibe’ides nii out-substants, et ka teadmatud-ärkamatud-avanematud hoiduvad – ellujäämisinstikt soovitab!
Evelin laseb kõigil intervjueeritavatel kirjeldada nii alkovõdinaid ja toksikoosi, deliiriumi ja psühhoosi kui teekonda sõltuvuseni ja sealt välja nii kaasahaaravalt, et lugeja ongi lugude sees. Õnneks või õnnetuseks on andekate inimeste joomaseiklused tõeliselt naljakad ning neile järgnevad õpetused abstinentsis ellu jäämiseks teretulnud – nagu ka tugirühmade-saitide list.
Kuna üha järgmised JÄÄJAD valivad kainuse, vajavad nad ka eeskuju ja tuge. Surmavaks muutuva aine ohvrite jutustuste sünguse hoiab ära Evelini eluterve sõnameisterlikkus – Gaute joogised autosõidud, Rehepapi kellapark läbipaistvates sukkpükstes… Sketšide sari suisa!
Raamatuga kohtumise müsteerium aga algas matusega. Õieti kremeerimisega. Lahkus nimi-muudetud-epileptik ning ärasaatmisel oli üks neist, kellega kadunuke oma tervise kotti jõi – varasema eluperioodi krooniline pubikaaslane kogu kauni süümekate-pillerkaariga.
Oli pikk nais-solidaarne kallistus Evelini raamatu epileptiku lesega krematooriumis. Kõneles taktitundeline ja sõna parimas mõttes õilis super-preester. Langetatud-päi põdes ennast süüdistav sõber, kes avastas just seal kössitades hea väljendi: ripun oma selgroo küljes.
Endale üllatuseks kogesin end kadunukese tütrega kõnelemas… lahkunu vahendajana.
Lesega lubasime teineteisele, et kohtume – ning asjad lähevad Uues Heas Ilmas täpselt nii, nagu otsustame. Maagilist riburada soovitud suunas. Kui määrasime laste keskendumisraskusi ületava ühenduse Vaikuseminutid juhi Nelli Jungiga Viru keskuse Rahva Raamatus vestluse, möödusin esitluseks virnastatud Evelini-raamatutest, sisetunne tõstis karvad seljas püsti – Menu Meedia pani raamatu tutvustuseks teele – ja see jõudis pärale täpselt samal ajal, kui raamatus epileptikuks nimetatu lesk koos meiega Tervist, Aafrika! poes asjatas – et oleks mõtteid mujale viivat tegevust.
Minult läksid talle koju kaasa minukirjutatud raamatud õhtulugemiseks – tema surnud mehe kirjakoht aga tuli minu kodus huupi raamatut avades esimesena lahti – otse loomulikult. Nii need asjad käivad.
Intelligentne, kena, erinevate ainetega maksa ja aju hävitanud mees oli Eveliniga vesteldes alustanud uut elu – nautis naise 5 lapselast – õppis tolerantsi enda ja kogu maailma suhtes – ning kõik oli hästi. Ta oli olnud 9 kuud puhas – ent organismile tuli loobumine hilja. Mis seal enam vahet, oli see nüüd insult või aneurüsm, mis alla 50aastase mehe puhkama viis. Külastage meid jälle! – tavatsevad öelda need, kes on veendunud üha uuesti ja uuesti reinkarneerumises.
Sama parve linnud põimuvad kehastumiste ajal siin maisel matkal – vastavalt sealpoolsetele lepingutele kohtuvad-lahknevad. Mida valusam treff, seda ustavam-õpetlikum lepingu täitmine.
Süümekates sõber eksis pärast matust pudelisse – otsekui proovides, kuidas oleks kui ka teda poleks. Täna, nende mõtete reastamise päeval on mu kauni pinginaabri sünniaastapäev. Meie kooli kauneim piiga jäi 36aastaseks…
Meil aga on võimalus elada 100+, näha oma järeltulijaid suurusjärgus 30+ – kogeda inimkonna uskumatut progressi või maailmalõppu. Eeldusel, et me tapvate ainetega ise endale armagedoni ei korralda. Tükkis purgatooriumiga.
Evelini raamatu mehed manitsevad: ärge küsige, miks ma ei joo, vaid – miks te ise joote – veel!?
Naised soovitavad: joomasööstu kihvatamise korral uuri enne alistumist ennast, äkki oled hoopis näljane ja väsinud – muidugi oled ning söönuna tuttu kobides ei kihvata muud kui värvilised unenäod.
Üks, mis kindel – mitte pidamine, vaid tahtmine on see, mis aitab kainena helgete horisontide poole. Pidamine tekitab trotsi. Tahtmine teeb tugevaks – ja tänulikuks. Mis on müstiliselt tähtis, sest taevariigi seaduste järgi kehtib reegel: see, mille eest tänulik ei mõista olla, võetakse sinult ära.