19. veebruar 2018
Lõputu klassikokkutulek – jääajal omadega
Rene Vilbre režiiga „Klassikokkutulek 2“ Martin Alguse dialoogidega euroformaadi järgi on Taska filmi seni mahlakaim produkt. Meie-tundest kantud linateos on hoogne jada siseringi- ja laiemalt toimivaid nalju ja killurebimisi, mis kõõlub osavalt hea maitse ja usutavuse piiril. On mõistetav nii 25- kui 85aastastele. Ning märgiliselt inimliku võttena on mitmes kohas teadlikult sisse jäetud teksti-komistused, mis näitavad ja toetavad fakti, et me kõik oleme täiuslikult ebatäiuslikud inimesed.
Esilinastusel nimetasid suhtekorraldajad pulmade-matuste üht peategelast Ago Andersoni Pärnu populaarseimaks meheks. Mis võib hetkel vabalt nii ollagi – kõrvuti nukulik-pildiajakirjalikus „Pilvede all“ kinoversioonis neljandat õde kehastava Karin Tammaru üliveenva rollitöö tulemusena ilmselt keskealistele temakestele väga omaks muutumisega.
Ago väidab, et kaubanduskeskustes tulevad tõesti ostukärudega emandad tema kui filmitegelasega klassikokkutuleku teemat tõukama – mis on rahvuskehandi psühholoogia võtmes põhjendatav sellega, et nad on tänulikud selle eest, et neid endid leidub Martin Alguse laiajooneliselt soojas ja alastirebimiseni mõistvas stsenaariumis lohutavalt ohtrasti.
Maarja Jakobsoni kehastatav koduperenaine pettis armastatud meest sellepärast, et aastakümnete-pikkuse õnneliku abielu sekka sattus kiusatuseks näiline värskendus kellegagi, kes oli nii teistmoodi. Ja ei tähendanud midagi. Üksnes seda, et patu palk on kalmistu – ja kõigeväelise Looja otsusena kasti too sõpruse ja abielu rüvetaja läkski.
Harriet Toompere mängib temakest, kes oma naiivses headuses justkui näeb kõike – ent ei mõista muhvigi – nutab ja hoolib siiralt, ent ei sure sellesse. Sest sadasorti süda-peopesal-naised Jäävad. Kõrvuti Külliki Tooli ja Anne Paluveri harpüiadega, kes teavad ja teevad kõike nii, nagu peab – ja näitavad värvikalt, kui hirmus on pidamist-pidi raamides kroolida ning kõike võõrastades ja kartes sappi pritsida.
Filmisangarite sõnul on enne klassikokkutuleku vol. 2 linaletulekut baarides-pubides omakorda reeglina jutuks võetud Malmsteni munad – kuidas neidpidi ikka saunalava vahele jääda sai. Uues osas on publiku rõõmuks pedaal veel päramas põhjas – seal tema hunnitu kaunitariga viagra ja vaginismi kaheraudse koosmõjuna kinni jäi. Mistõttu rämekoomiline teos on alla 14 aasta keelatud. Ehkki kui seda lugu meie noortestuudio MINA OLEN noortega ühiskülastasime, kehitasid nood suguühtes kinnijäämise stseeni peale õlgu: häh, koertel on ju samamoodi!
Ja päris elus on samamoodi, et külasuu sildistab ühtviisi lobedalt litsideks nii süütuid koolitüdrukuid kui oma tööd tegevaid daame, kes on vihastavalt dekoratiivse-apetiitse välimusega – ent on profid siiski ülevaltpooltvööd piirkondadega – südame ja kõrvadevahega. Seksoloog Imre Rammul teab pikalt kõnelda, mil moel vastumeelsus sugusoorituse suhtes õrnema soo delikaatseimad lihasgrupid krampi käratab – tegelikud nümfomaanid vaginismiga publikut ei lõbusta. Kas külalõugu sulged sa… Ei.
Populaarsuse-teema – mis filmis on hingel kustuval rockstaaril Genka kehastuses – puudutab osatäitjaid sedavõrd, et mullusuvisel võtteperioodil kujunesid nende suurimateks fännideks oma lapsed: issi, millal sa koju tuled!? Ja see trend saab lisa. Režissöör Rene ütleb, et lõputu klassikokkutuleku teist osa filmides meeskond veel ei teadnud, et tuleb ka kolmas osa – ent täna seda juba kirjutatakse. Seega saab sedasi, et esimene osa oli Malmsteni martüürium, teine tuli Genka kõrbemine ja kolmandast saab Ago Andersoni saaga.
Ehkki tiim ise seda ei teadvustanud, viskasid nad sellesisulise tellimuse õhku koos abielusõrmusega, mille lendamise ajal karjatab Ago täpselt nii, nagu lõputu Jääaja-filmide seeria oravalaadne-tahtmatult-pahaloomake, kelle kukutatud pähkel alati apokalüpsise vallandab: eeeiiiiiii! Nunnul pahalasel on kriiskeks oma põhjus – aga tervikpildil toimib see ikkagi saatusliku sünkrooni sõrmena.
Esimesest osast õhku jäänud küsimusele, milline oli Genka spermaanalüüsi vastus, ei saa me vastust arstitõendina, vaid faktina, et sedapuhku lendab ta helikopteriga naisemeheks. Päästvat kopterit juhib stsenarist Algus, kellel on Hitchcookiga analoogne tava nii endale kui Vilbrele maitsekas pisiroll tekitada ja seega tegijad tootesse jäädvustada. Seekord siis kustuva tulukese ja Kukerpillide ainsa fännina.
Jäädvustatud on ka episoodiliste vilks-staaride nägudekalerii – Stig, Merca ja Müürisepp saavad ühe-repliigi-rollid, esitades neid ka püksid-rebadel-tasandil ülima väärikusega. Anu Välbat aga näeme kriips-suises karm-värvingus, millelaadset ta iginaeratava teletädina pole näidanud. Ning Indrek Ojari vändagängsta topeltmäng saab ette kantud ülikõva rollitöö suurte plaanidena – respekt!
Meie-maitseline linalugu astub üle ja välja tavapärasest reeglipärast suhtuda nii 10 kui 30 aastat pärast kooli lõpetamist üksteisesse ikka samade mustrite järgi, nagu need toona olid. Lõputu klassikokkutuleku kuldne trio võtab üksteist siin-ja-praegu tegelike ja tänastena. Mistõttu see kultusfilm – liialdamata öeldes! – on üksiti ülemlaul tingimusteta armastusele. Plakatlikuks sümbolstseeniks aegluubis kaamerasse astumine, kõige suurema sõbra kostüümis Genka keskel. Massikultuuri-teadlikuma publiku jaoks tähendab see üksiti dünastia ja järjepidevuse põlistamist – kunagi oli selles kostüümis Harry, nüüd Henry Kõrvits… Liigutav.
Liigutav on ka saatuslikus lapsesuu rollis Ago parandamatu pläralõua missioon – igal võimalusel kõige valemaid ja valusamaid lauseid lennutades teeb ta tahtmatult sõprade eludes oma aususega suurpuhastuse ning hoiab teadmatult iseennast Preili Õige jaoks. Tegelaskuju kui ebadelikaatsuse ekvivalent – kõik teised võrduvad null koma null tema ühikut – lohutab iga kinokülastajat meeldetuletusega, et me tohimegi olla ebatäiuslikud ning et just seepärast leidub igaühe jaoks kuskil keegi. Kasvõi sulnis saaremaa-ö-ga hauakaevaja-piiga Kristel Aaslaiu mahedaimas olekus.
Ilmselgelt saab eestimaise filmiklassika pärliks haua põhjas looteasendis lapselikku nuttu tihkuv Ago-jumbu – ning kriisi põhjas ära käimise teemaga lõpuni läinud ja kirstu alla näoli jäänud Genka, kellest just seal maa all koorub küllalt Mees, et vot just ollagi pehmo. Liigutavaim ses MEIE-loos – mida pärast esilinastust Genkale ütlesin ka – oli tema kohmetusest välja paisunud-koorunud “Nii vaikseks kõik on jäänud” – see tõusis tõeliseks hümniks täiuslikule ebatäiuslikkusele 🙂
Ehkki juba võtete ajal olid nii pastoriemandat kehastav Britta kui veetlev vambitar Tanja edasisi sündmusi ja sündimisi rehkendades õnnistatud olekus, pole nad paljuks põlanud ühtki röökivnaljakat õhulendu ega nasaalninalist prillhematoomi ega sebrakostüümi all pikantse paarisrakendi moodustamist.
Tanja Mihhailova kaunis ja kreisi, nüansirikas ja lõpmata vaimukas, müüte ja eelarvamusi täiel rinnapartiil naerev roll on lõputu klassikokkutuleku teise taise kirss tordil. Ootame juba ette tänades ja naeratades kolmandat. Oma labidaleedi ülesleidmiseks soovitame Agol lahkesti filmi tagasi kerida ja pisaratesse ujutatud Miša – pardon, Kristeli – telefoninumber üles otsida. Meie tahame ja täname!