15. veebruar 2018
Kutse EW 100 sünnipäevapeole või rahvusriigi matustele?
Sotsiaalmeedia netiavarustes ühinemist ootav aktsioon „Kutse Eesti Vabariik 100 sünnipäevapeole“ on meie üldiste mentaliteetide ja meeleoludega võrreldes hämmastavalt isetu ja äritu kodanikualgatus. Suhtekorraldusfirma Alfa-Omega Communications ei saa mingit kadestamisväärset kasu eestimaalaste fotode lükkimisest muusika taustale, juures päritolu-maakonnad ja sisuks muu maailma kutsumine meie rahvusriigi suurpäevale.
Nädala alguses oli Viive Aasma ja Mart Valneri algatatud ettevõtmisega ühinenud 2000 inimest, kolme tunni jagu voogavat näopildirida. Leidlikud loovurid tunnistasid, et eeldasid vähemalt 100 tuhande inimese ühinemist selle aatelise-emotsionaalse nägude loendusega, mis jääb pärast pidustusi netti ja saab kingituseks Eesti Rahva Muuseumile. Meil on aega veel – pühapäevani saab oma pildi sesse virtuaalsesse Balti keti erimisse lükkida.
Samal hetkel, kui mina seda kutsungit nägin, otsustasin ja liitusin. Stoilist tõugu kaasa nentis: „Oled nii eestlane, et sa ise ka ei saa aru, kui suur patrioot sa oled – kõiges osaled, kõigega kursis, tead kõiki, näitad ennast. Mis kahtlemata ongi kodanike ühiskonna funkamise eeldus…“
Viive ja Mart on algatuse avalioleku nädalalil teada saanud, et inimestele on suurim üllatus ja pidur id-kaardi või mobiiliga identimise kohustus. Sest me oleme kafkalikuks muutunud ilusal isamaal hirmunud ja umbusklikud. Jälgimiskartus on aatelise akti puhul tegelikult naljakas – meid jälgitakse teatavasti kõikjal ja kõiges. Telefone ja e-posti kuulatakse-puistatakse – teatakse meist igaühe suhtlusringkonda ja temaatikat – isegi FB testidel-robotmängudel läheb ju meie andmete analüüsiga mõnikümmend sekundit. Ja kui gmail-kirjakastist kirja saates kirjutame, et manuses on või manustasin, nõuab google-tark-mees-taskus: lubasid, aga ei pannud manust – pane, või ma ei saada su kirja ära!
Alfa-omegad selgitavad rahva rahustuseks, et pidukutse pilte sisestades identimata ei saaks olla kindel, et ennast lisanud isik on ikka tema. Nad ise võinuksid sel juhul õhtuti näputööd teha ja kõigi Facebookis leiduvate eestimaalaste profiilipilte ritta nügida. Mis ei tähenda, et need profid poleks reaalset tööd ja suhestumist sooritanud. FB profiilipiltide teemal isiklikult tutvusimegi – Viive juhtis mu saadetud pildi asjus tähelepanu, et resolutsioon on hõre, valis mu piltidest mõned sobivad ning me ühiselt otsustasime selle kasuks, mis sünnipäevakutses nüüd üleval on. Peipsi rääbise kui kuldkalakesega aegade lõpuni.
Kafkalik-kartlikud meeleolud, mis igasugust identimist-jälgimist pelgavad, on aga tingitud kuldkalakese jahist tänase valitsuse moodi. Laamendamine maksuraha juurde otsimise rindel toob igal õhtul meie kodudesse per-teler aukus silmadega või suisa plaasterdatud ninadega ministreid, kes nendivad, et alkoaktsiisiga pandi puusse – sest, ülla-ülla!, Läti on endiselt nii lähedal ja sealt on lihtne nii kraami kui kaasasid tuua. Ning autode maksustamisega sattuti kuu peale, sest need kanditi massiliselt firmadelt eraisikutele ära. Nurimõte restoarved sirgelt maksuametisse servida toovad vanad head kassaaparaadid tagasi moodi. Et meie juubilar-riigi kafkalikkust veidigi õgvendada.
Nüüd pelgab rahvasuu kliendikaarte pidi puistamiste lainet. Umbes nii, et kui pole palka, kuis siis ehitusmaterjale-raamatuid-pesu ostad, nagu kliendikaartide luuramine tuvastab? Pessimistid prognoosivad tagantjärel maksude ja viivistega lajatamist, kodude arestimist ja üha uute ahistatute välismaale plagamist. Optimistid muhelevad: mida prst, mul on juba ammu kogutud rutsid kilumannergus – püüdke tuult väljal!
Üks neist optimistidest, Harry Raudvere sõna otseses mõttes tuult väljal püüabki. Samal ajal monopolistide lõa otsas vingerdava riigiga sõdides püstitab tuulegenekaid Ida-Virusse ja Saarde. Ning veendus äsja Raikküla kui kärajate pealinna kogunemist jälgides, et tegelikult toimivat riiki meil poe. Anarhistid-autsaiderid räägivad end kusagil mõisavaremetes tühjaks, ilma et lahendust, toimivat juriidilist keha ja tulemust oleks või tuleks.
Tegelikult toimiva riigi, kuhu ka muul ajal kui pidustuste puhul oleks väärikas maailm imet kaema kutsuda, tekitaks üksnes puhas leht. Vanad-haiged endised ning laenude-liisingute lõksus noorpoliitikud ei sobi rahvajuhtideks. Tõelised juhid saavad olla vaid need, kes on ise suutnud. Ega ahnitese. Ega siple armetute hirmude koorma all. Nii Soomes kui Aafrikas toimivad edukate-usaldusväärsete klannide juhitud ühiskonnad. Kui kõik võimalik on saavutatud, pole vaja ahnitseda. Kui valitsev klann on auväärselt suuremeelne, ringleb raha nii õiglaselt, et kõigil 43 miljonil inimesel on päeva lõpuks toit ühes ja vaba šillling teises käes.
Puhas leht peaks ka meil looma riigi, kus vähemalt 1000 eurot kätte saavad eestlased maksaksid makse au ja rõõmuga ning väiketootjad oleksid au sees. Vastupidiselt praegusele hirmunud õhumüüjate kogumile, mis koosneb vahendajatest-tervendajatest-tarnijatest, mitte tootjatest. Ühtviisi paanikas kõik nad. Mis väljendub kasvõi hüperkadeduse sündroomis, kus uuema trendina mehed naisi kadestavad. Näiteks pooletoobised saatejuhid formaadist naabrist parem nimetavad tõeliselt võimsaid ja andekaid daame kriiskajateks. Sest mehikesed kardavad allajäämist suurilmalikul tasemel sopranitele nii väga, et hammustavad neid… kannast. Kadedusekrampides külarahva ette on nii Eurovisionil kui muudel konkurssidel riskantne astuda, kui massi hulka ei kuulu – välja kipub kukkuma mitte kuldkalakese püüdmine, vaid pärlid sigade ees.
Viive ja Mart oma peokutse avantüüriga kuldkala ei püüdnud. Alfa-Omega on sedavõrd teenekas ja tugev, kindla välispartnerite võrgustikuga agentuur, et kunstnikuharidusega saarlanna ja ajakirjanikudiplomiga noor pereisa Järvakandi-Kassisaba paralleelidelt ei pelga üleliigseks osutumist. Mis meie kitsukesel turul igas eluvaldkonnas väga hõlpsasti juhtub.
Kassisaba all hirmunult kössitama ja kannatama me teatavasti harjunud olemegi. Mida tuletab meelde Mart „multi“ Sanderi kirjutatud-lavastatud-helindatud teleseriaal „Litsid“ oma stiilipuhta-igihalja voogamisega. Analoogselt „Kabaree“-filmiga teevad katastroofipiirilised ühiskondlikud olud enne revolutsiooni või okupatsiooni meist kõigist litsid. Tsiteerides Stalinit. Meie juubeliks-valmistumist palistavad paatose asemel repliigid „emme, litsid algavad – issi, kas sina ka litse vaatad“… Kõlab küll õõvastav-naljakalt, ent annab samas kvaliteetaja kaasa tunnetada, kuis meist kõigist needsamusedki saanud on. Paaniliselt endale sobimatu või suisa vihatud töökoha küljes. Ennast ja oma perekondi lõhkudes.
Õilis enesemüümise kunst tähendab ju tegelikult kõigest oma oskuste-eelduste-hariduse rakendamist ning sellest tulenevat loomulik-loogilist-loovat raharinglust. Millele kontrastiks võime vaadata kuuuuriija-tüüpi räigete šaakalite galeriid – või vaatamata jätta. Et mitte sellest soovimatust hävinguenergiast määrduda ja sisemist harmooniat ega hingerahu kaotada.
Alfa-Omega muide – olgu teiste rahakottides tuhnijate rahustuseks öeldud – ei saanud ei kulkalt ega EV100 toimkonnalt oma algatuseks sentigi. EASi Turismiagentuurilt saadi projektile osaline rahastus, mis võimaldas kaasata Tartu entusiastlikud loovagentuurid gotoAndPlay ning Nope. Seega on missioon käinud suures osas vabatahtliku kodanikualgatuse korras. Tasuks panoraamne pilt meie sees ja meie suunas toimivatest hirmudest ja eelarvamustest.
Eelarvamusi pole kõigutanud ka briti poissmeeste populaarsed lõbureisid Tallinna. Kui Viive-Mart tegid Guinnessi rekordite rahvale ettepaneku ka meie tundidepikkune nägudejada rekordiks arvata, oletati, et id-kaardiga identimine tähendab seda, et eestlane seisab, id-kaart näpus, teeb endast sellise pildi, laeb üles – ja ongi idenditud…
Teeks õige nii, et me ei pea päris-Eestit tutvustades tunnistama, et tühjenev riigikassa viib läbi õpetajate-arstide palgarahade lõppemise pankrotini, et maksuameti ja riigikaitse mainimine paneb meid erinevatel asjaoludel, aga kindlalt võpatama. Teeks õige riigi. Kus peokutse pole kurblik liigsete-list. Alustuseks meenutagem, mis töid tegelikult teha tahame ja oskame, kui tõeliselt toimiv riik selleks ometi kord võimaluse annab. Kelleks tahad saada, Kersti? Mida oskad, Jüri? Aga sina?