29. jaanuar 2018
Halloo, kosmos! Tervist, Aafrika!
Kati S.V. Murutar
Oma riigi sünnipäeva on teadlikult hea tähistada, kui käia vahel teda väga kaugelt vaatamas. Aafrikas üle ekvaatori laotuv Uganda sobib suurepäraselt meie ja meie kodu peegliks: sama palju nähtusi kui on ootuspäraselt erinevad, on üllatavalt rohkesti sarnasusi. Mis peamine – me naerame sealsete kaunite ja arukate inimestega samu nalju.
Kizito Cosmos
Kampalast pärit, täna koos rwandalannast kaasaga Ntungamos kirikut ja kogudust juhtiv 32aastane preester on praegu Ida-Aafrika Ülikooli kompuutertehnoloogia üliõpilane. Neil on Monique’iga 4aastane tütar, kes käib eelkoolis 3aastane poeg valmistub algkooli juurde kuuluvas lasteaias samuti haridusteele asuma. Kogu Uganda on kaetud ülitiheda koolide võrgustikuga, et 42 miljonist elanikust võimalikult paljudele edutee ette anda.
„Minu elu on üks õnnelike juhuste rida,“ on geoloogide asjaajajana karjääri alustanud Cosmos tänulik. „Sündisin Kampalas. Mu isal oli kaks naist, kellega ta sai kokku 13 last. Ehkki paljud lapsed sünnivad siinmail kodus, sündisin mina siiski sünnitusmajas. Esimene vedamine. Järgmiseks sain päris korraliku hariduse, millest piisas selleks, et Eesti geoloogid võtsid mu tööle.
Kuna mäed, kus töötasime, asusid Ntungamo lähistel, kohtasin võluvat rwandalannat – ja meie vahel puhkes armastus. Maksin naise isale oma auga teenitud palga eest 4 lehma – see pole mitte naise ostmine, vaid tõestus, et mees suudab naist üleval pidada.“
Kizito ja Monique rajasid Ntungamosse kiriku, kus õpetavad kohalikele nii pühakirja kui ellujäämist ning kui töö- ja eravestlustes on mees vaikse ja tagasihoidliku häälega, siis kogudusega kõneldes on ta häälekas-sisendav, nagu Aafrika preestritele omane.
Ülikooli jaoks on Cosmos saanud mõned stipendiumid. Summad, millega ekvaatoril toime tullakse, on müstilised. Õpetaja palk on näiteks 70 eurot kuus. Parimad palgad on advokaatidel – mitte niivõrd ametitöö tõttu kui info juures olemise ja loendamatute osaluste abil.
Ugandalased tahavadki oma paradiisist mujale – või vähemalt oma lapsi ära saata – töökohtade ja palkade pärast. 42 miljonit on pehmelt öeldes tihe asustus. Lisaks ei saa rahvas oma maa rikkustest osa: vaatamata ameeriklaste meetmetele enamus maavarast ikka smuugeldatakse võõrsile ning tulud voolavad maalt välja.
Samas ei kujuta Uganda inimesed ette, millised tingimused Põhjalas on – neile adumatud aastaajad, suvine talvevarude kogumine üha halvenevas kliimas, ellujäämise heitlus talviti – ligimese suhtes tõre hajaasustus. Pluss aeglaselt tervenev orjasajandite valumälu, üksteise ees suurustamine ja üksteise pelgamine.
Õnneks ei saa enamus inimesi, kes naiivselt usuvad, et kõikjal mujal on parem ki kodus, seda summat ilmselt iial kokku, mille eest Tallinnasse lennata. Meie pagulashirm aga on Cosmosele tuttav. Radikaalse diktaator Idi Amini ajal tehti ka Ugandas jõulist võõraste tõrjet – autoritaarne despoot saatis brittidega koos maale saabunud hindud välja… ja nüüd on väljasaadetud hindud ettevõtjate-ärirahvana topelt tagasi, lisandunud on massiliselt maid kokku ostvad hiinlased.
Hindude ja kristlaste, moslemite ja põlistavandi religioonid on samas sõbralikult kõrvuti. Ja nimi Cosmos on religioosne ja äärmiselt levinud nii ees- kui perenimena.
Mitte ainult religiooni, ka maitseharjumuste tõttu ei tarbi suurem osa Ugandast ei alkoholi, kohvi, teed ega tubakat – seda villitakse ja kasvatatakse ekspordiks. Cosmos teab oma lähikonnast vaid üht suitsetajat – see on üks ta kuuest vennast.
„Miks ma kannan pidevalt märkmikku kaasas? Ma kirjutan üles vestlustes kuuldud fakte, neist tekkivaid ideid – sest ma tahan raamatut kirjutada,“ selgitab ärgas ja intelligentne mees, kes on ka Kampalas ülikooli eksamitel olles pidevas ühenduses naisega – loomulikult nutitelefoni teel. „Olen realist ega looda kunagi Euroopasse jõuda – küll aga olen õnnelik, kui kiidetakse Uganda arengut ning öeldakse, et me oleme kaunid, andekad ja hea huumorimeelega. Tänan. Jumal õnnistagu teid.“
Cosmos oletab, et ugandalaste ülimalt suur kihistumine jääb veel kauaks püsima. Äärmine rikkus üleval linna igas-mõttes-tippudes ning ülim tagasihoidlikkus – ent tänu loodusele mitte nälg! – all-linnas. Väheseid õnnelikke viib väga suur töö ja tahtmine edukamasse kihti, ent kusagil rassib ikka arvutu rahvamass, keda sünnib igal aastal miljoneid juurde, käsitsi põldu pidada, käsitöö ja kutseoskuste abil tibatillukest elatist teenida – ja muide pidevalt koristada-koristada-koristada, sest mägise maa punane savitolm ei halasta. Uganda on lakkamatult pesu pesevate ja luudadega askeldavate pereemade maa. Nad tulevad kopikatega toime – ei virise ega konkureeri omavahel.
Aga samas ei saa nad ka aru, kui suur õnn on puu otsast aasta ringi vilju korjata ja isegi kodutuna ellu jääda, sest ekvaatoril on aastaringne suvi. Mõnenädalased vihmaperioodid paar-kolm korda aastas ei pane rahvast looduse vastu töötama. Siis lihtsalt istutakse ja oodatakse rahulikult, millal punane savimuda taandub ning saab kas jalgratta või Lexusega – kuidas kellelgi õnne olnud – oma 1001 väikese asjaajamise juurde põriseda.
Aega ja asju lastakse planeerida Jumalal – meie plaanide üle on too küllalt naerda saanud.
ESIMENE SIDEBAR – Uganda kaart koos autori läbitud trajektooriga
Endebbe
Kampala
Niiluse lätted
Jinja
Vihmamets
Ntungamo
Queen Elizabeth’s national park
Päris mäed Rubareres
Kampale
Ekvaator
Kampala
Endebbe
TEINE SIDEBAR – erinevad Uganda mehed
Ediriza
Kõrgharidusega moslemist geoloog, kes ei saa 28aastasena ei eraelu ega ammugi mitte naisevõtu peale mõelda, sest ta on pärit nii suurest perest, et talle ei jätku maad ega lastele vajalikke eeldusi.
„Olenemata usust võib Ugandas võtta nii palju naisi, kui mees suudab maju ehitada. Igale naisele ja tema lastele oma. Mitte ühtki naist ei saa võtta, kui maid ja vastutuse kandmise võimalust pole,“ selgitab Ediriza, väärikas ja tark tööinimene.
George
Tudengist 20aastane külapoiss kaevanduste ja karjakasvatuse piirkonnast – õpihimuline, kaunis, liigutavalt taktitundeline ja täpne.
Tema isakodus – meie mõistes talus – elab koos palju vendi ja nende lapsi. Kui ta eestlastelt kingituseks tahvelarvuti sai, hakkas nutma.
Samas ei pane teda nutma tõsiasi, et perekonna Vanaema on lahkumas ning istub eriliselt ilusa ja hoolitsetuna oma puhtas-õdusas savionnis papüürusmattidel. Ta on astmasse hääbumas ning ootab keset loodetavalt ravivaid või vähemalt leevendavaid piimakannusid leebelt ja leplikult lahendust.
George, Bituda ja teiste järglaste esiema on oma eluõhtuses vaevas alistunud ja loobunud – ta ei vaja abi ega ravi, vaid leevendavat hellust ja sõnatut inimlikku puudutust.
Nikolai
Erusõdur, kes on läbinud narkolaadungeid hävitades tuhandeid kilomeetreid džunglit ning kogenud uskumatuid hingelisi ja ihulisi katsumusi. Mis näib väheldase muhedalt mööda Kampala tänavaid kulgeva taadi puhul juba uskumatu.
Vaatamata teenetele on vanamees Uganda keldrikorterisse hindude ja kristlaste hostelite vahele sõna otseses mõttes unustatud – ja nii ta juba 25 aastat restoranilobides ja kohvikutes istub ja ON. Ainsaks päiksekiireks ja elumõtteks poeg Ivan, keda ta koos ugandalannaga kasvatab.
10aastane Ivan on imeilus 5.klassi mulatipoiss, tubli õpilane ja osav jalgpallur. Ta on piiritult armas ja abivalmis – ning megaõnnelik, kui saab külaliste heaks lipata muffinite ja telefoni kõneaja järele.
Papa Koljalt võib Uganda-huviline rändur saada nõu, kuidas rahvusparkides-vihmametsades liikuda ja mida jälgida – ise enam teenäitaja olla ei suuda, aga teab kõike: „Valged saavad ainult varahommikul liikuda – kuumenedes midagi ei näegi, sest loomad on päikese eest redus – aga pimedaks läheb siin pool seitse õhtul järsult ja jäägitult. Kuumal ajal tuleb magada – äärmisel juhul mõnes veekogus istuda. Eeldusel, et seal juua ja jahutust otsivad metsloomad juba ees ei istu.“
Steven
30aastane puuviljakaupmees, kes peab Kampala lennujaamapoolses äärelinnas Uganda taluviljade-koduaiasaaduste kokkuostu. Puhas ja korrektne büroo ja ladu, kaalumise ja pakkimise ruumid on sisustatud briti retrostiilis.
Nutiseadmed, millega Steven kogu maailmaga ühendust peab, ei ole tegelikult ümbritseva slummiga kontrastis – ka ümbritseva lihtrahva käes on jahmatavalt palju väga korralikke telefone. Ainus, mida inimesel keset heldet loodust vaja, on telefoni kõneaeg.
„Olen põhimõtteliselt aus ja usaldav ärimees. Saadan ju ka Tallinnasse puuvilju pimesi. Aga kui ise oled täpne ja usaldav, vastatakse samaga. Oluline on koostööpartneritega võimalikult sageli ja inimlikult suhelda – siis saab kõik asjad selgeks rääkida ja – mis peamine, naerda.“
KOLMAS SIDEBAR
Hinnanguline eelarvamus – kõik mustad on…
Aga ei ole. Must muusika ja teeäärsed slummid on üks variant – tegelikes Aafrika põlismetsades-mägedes-järvedel üsna teine elulaad. Tegus ja elurõõmus, teadlik ja tihedasti koos elades õlg õla kõrval päevast päeva oma selget eluteed ja lihtsa-ehtsa ühiskonna tööjaotust rühkiv.
Linnades kasvab rahvakihtide heaolu ja jõukus mööda mäekülgi laotuvas linnas ülesmäge. Kampala mäestik jagunebki põhimõtteliselt, nagu Mustamäe-Lasnamäe-Õismäe – ning tippudes on kujuteldamatut küllust ja väärikust, edu ja haritust. Maanteede ääres mägede all kuhjuvad turud-hurtsikud-tited-kitsed-lehmad-marabuud on küll üks osa ja võimalus, aga kaugeltki mitte kõik.
Korterites-villades-büroodes-stuudiotes elavad ju samuti ugandalased – haritud-tegusad-jõukad, väga hinnaliste rõivaste ja autodega ning aukartust äratava karjääriga.
Eesti külas elav kinnises-käsitöises tootmisringis tiksuv talumees pole ju samuti Tallinna klaaspaleedes surfaja ning agulielanik pole uuselamu korteriomanik.
Õppimisväärne soe sallivus
Tihedalt kõrvuti elades on üksteise tingimusteta talumine ja inimlik poolehoid ainuvõimalik.
Araabia mõju aegadest tulenevalt on väga paljud ugandalased moslemid, kelle kõrval elavad miljonid Euroopalt omandatud, ent musta rassi olemuse ja loomusega kohandatud kristlased, vaba hingamine on India budismil – ja nüüd aina jõulisemalt peale voolaval Hiina tavandil.
Jumala teemadel ei räägita, usulistel teemadel ei vaielda – ja ongi lihtne kõrvuti kulgeda, kõik külad-linnad pühakodasid täis ning ühissõidukitel matatudel-veokitel kõrvuti kiirteedel ja ummikutes kirjad Allah akbar ja God loves You.
Jõukad kirikuõpetajad sõidavad oma hummeritega ning šamaanidest kurjade vaimude välja ajajad mersudega sõbralikult kõrvuti, nende vahel loendamatud boda-boda-võrridega inimeste ja kauba vedajad, jalgrattad ja iga hinnaklassi autod – mis kõik kokku moodustab palju tunde kestvaid ummikuid pehmelt öeldes soojas sudus.
Varsti 43 miljonit – ja kõik mahuvad. Ilmselt tänu kiirele ja täpsele demokraatiale ja õigusemõistmisele. Ehkki ühiskonnas toimib 21.sajandi kohtusüsteem ja seadusandlus, loobitakse vanade lollikindlate reeglite järgi ikkagi vargad kividega surnuks ja truudusetud naised saadetakse kaugele saarele ära.
Maa tuleb täita lastega?
Samal ajal, kui Eestis püütakse iivet kõrgemaks laulda, on Ugandas kõikjal plakatid soovitusega meestel vasektoomiale mõelda, kui pole piisavalt maad, et veel üht last kasvatada-koolitada.
Igas külas on korralik arstipunkt – ja hämmastavalt tihedalt koole-ülikoole. Samas kehtivad inimestest kubiseval maal traditsioonid, mis loovad-säilitavad inimeste vajalikkuse. Mitte sellepärast, et haljamale oksale jõudnu ise ei saaks muru niidetud või nõusid pestud – lihtsamate tööde delegeerimine on suisa reegel, et ühiskonnas raha kasvõi šilling-haaval jagada.
Teine ülerahvastuse piirile jõudnud maa nipp on igal elualal käsitsitöö alal hoidmine – põlluharimine, kivikamakatest killustiku lõhkumine, mööbli meisterdamine, papüüruse punumine, keraamika, trummide tegemine, puuviljade korjamine – kõik käsitsi ja ainult käsitsi.
Mõeldamatu, et saak jääks Eesti moel ilmade tõttu põllule – rahvas kokku ja tegudele!
Globaliseerumise kirev naftanägu
Nii külade kui linnade naistel-lastel on reeglina värvilised Hiinas valmistatud sünteetilised rõivad – need ei määrdu, sulevad higi kile alla ning rikuvad kontrollimatult ugandalaste tervist, nagu ka mujal keelatud materjalidest mänguasjad.
Mannekeenid-rõivamudelid on teisel pool maakera loodud vastavalt ugandalannade pepukale figuurile. Geneetiliselt jõulised pepud aga tagavad mehelesaamise ka 21.sajandil. Kirikuõpetaja tütar võrdub 50 lehmaga, lihtsam piiga 5 lehma – mis kinnitab, et mees suudab naist ülal pidada.
Mõne lehma armastatu eest suudab hiina matšeetega tööd rügav tubli, hurmava naeratusega noormees ehk isegi välja töötada. Kui on armastus, siis üha pesevad-koristavad neiud ootavad.
Abi kolonistide või Ameerika moodi? Tänan, ei!
Haritud ugandalased imestavad – nende rahvastel on meeles belglaste-hollandlaste kunagine julmus koloniseeritud aafriklaste kallal – ja eestlased täidavad paaniliselt samade rahvaste koordineeritud direktiive, kuuluvad vabatahtlikult keskvõimu alla…
Ugandalased on tõeliselt ja sügavalt tänulikud brittidele – koloniseerimise asemel oli seal protektoraat. Brittide rajatud mõisad-pargid on tänased koolid-tervisekeskused-adminhooned-muuseumid. Ehkki ka eestlastel on teatavasti saksa mõisad-kirikud, ei mäletatagi sageli, kuskohast see ilus vana hoone on pärit – lihtsalt noobel on omada.
Ameerikalik vägisi abistamine näib tõelist Aafrikat seestpoolt vaadates kui 21.sajandi vägivald. Jah, lapsi on kujuteldamatult palju, nad on oma emade selga seotud, pidevalt emadega koos põllul ja poekeses, kuni on aeg kooli minna. Aga need lapsed pole hädas – nad ei nuta, nende jaoks on tänu beebieale keset tegutsemist ja tööjaotust töötamine veetassimmisest puuviljakorjamiseni loomulik.Nad karjatavad loomi – kuni harivad end linnadesse – kui neid sealt loomulikult teelt kõrvale ei abistata. Pädematu abi on nagu kala päästmine uppumissurmast.
Fakt – inimene on tarbiv viirus või vähkkasvaja
Ehkki inimene eitab seda, on tema, nagu iga teisegi looma põhiline tegevus õgimine-sigimine ja selle nimel sagimine. Tallinna ja Kampala liiklusummikutes naftat põletades tekib igal hetkel sama küsimus – kuhu me kõik vahetpidamata sõidame ja lendame?
Nafta põleb paakides ja lõõskab plastikriietena meil seljas. Kaupu tassitakse mööda maailma, ees totaalne kõige ületootmine ja taga räpauputus. Ja lennukid üha lendavad hotelle täita – ka Kampalas kogunetakse konverentsidele teemal, kuidas peatada planeedi hävitamise kurssi. Tagasi džunglisse?
Sovitus maailma tundmaõppimiseks
Ehkki supelrannaturism on odavaim, piirdub maailma tundmaõppimine sel moel hotellirahva ja beach-boydega – ning võibki jääda väga pinnapealne oletus, et kõik mustad on sebod ja njabud – nagu öeldakse uganda keeles poiste ja tüdrukute kohta.
Et maid ja rahvaid päriselt tunnetada, leidke seal tõeline tegevus ja kohalik teejuht, tehke võõrsil tööd – sellega sulandute ja teenite samas raha rämnata järgmisi maid tegelikult avastama.
Toit pole lemmikloom
Kui olete harjunud Põhjala kombel loomadelt hingesoojust leidma, arvestage – Aafrikas on see haruldane vedamine, kui loom sinuga suhtleb. Loomadega ei nunnutata. Koerad-lehmad on võrdselt suhtlemata-kohtlemata – väiksematest elukatest rääkimata.
Minul oli kahe nädala jooksul loomadest-lindudest kubiseval maal vaid kolm tõelist kontakti: siga, kes tundis huvi, aga kartis valget nägu. Ameeriklannast väiketöösturi koer – kes tundis vahelduseks endast läbi ja mööda vaatavatele mustadele lõputut rõõmu kallistamisest ja mängust mu tütrega.
Venelaste-külastatava kohaliku toidukoha nooruke keldrikass, kellelt sinnaunustatud venelased ja nende mulattidest lapsed hingesoojust leiavad.