25. jaanuar 2018
See on Hemingway raamatu pealkiri.
Igal meist on siin maisel matkal kirjutada oma Raamat.
Kuitahes kõrgemaks inimene end muudest eluvormidest ja loomariikidest ka peab – oma kõrgis ja piiritus tarbimises on ta ikkagi emakese Maa pinnal, nagu kiiresti leviv viirushaigus või vähkkasvaja. Õgime-sigime-sagime – ega tunnista, et oleme planeedile kohutavat kahju tekitavad loomad. Kahjustame oma kodu ning püüame samas teisi maid ja rahvaid muuta ja allutada. Kui see ei õnnestu, halvustame – ja abistame vägisi.
Aafriklane on paigas ja soe, helge ja leebe inimene. Vähenõudlik ja päikeseline – mis paistab kasvõi sellest välja, et Aafrika lapsed ei nuta peaaegu üldse. Ja samas hõlpsasti suurte massidena sõgedal kombel kuhu-iganes-suunas liikvele aetav.
Mis aga jääb veel aegadeks muutumatuks, on nii Uganda kui teiste riikide jagunemine erinevate tegevusalade piirkondadeks – kusjuures ülisuurt osa tööst tehakse käsitsi. Killustiku raiumisest mööbli meisterdamiseni. Et inimesed ei osutuks üha paljunedes katastroofiliselt tegevusetuteks-mõttetuteks. Siis lähevad nemad massiliselt sõgedaks.
Kui üks küla meisterdab taburette, teine teeb kõrvitsatest matšalkasid ja kolmas trumme, siis üks on üldine – kõikjal on onnide ees teeääri puhtaks närimas ja igal haljal aasal sebradega kõrvuti lehmad-kitsed. Ka linnas on lehmad ja kitsed olulised niitjad – kõrvuti poistega, kelle käes välguvad trimmerite asemel Hiinas toodetud matšeeted.
Sigu on näha ülivähe – kuna paljud aafriklased on moslemid, pole siga toit. Aga inimene peab enda kõrval sealkandis vaid neid loomi-taimi, kes on söödavad. Kusjuures nii koerad kui lehmad, kitsed kui harvad põssad on hämmastavalt asotsiaalsed. Mustad oma toiduga ei kudruta.
Ja selle va toiduaspektiga on karjakasvatuse seisukohast hämmastavad lood. Aafrika haljad aasad, nagu Hemingway neid nimetas, tunduvad ju lõputult lopsakad ja külluslikud – aga lehmad annavad samas piima vaid 5 liitrit päevas. Kõik lokkab, tohutud puuviljade ja papüüruse salud pakatavad elust – ent kuna see kõik kasvab ülikiiresti, on ta toitainetevaene.
Taimedesse ei kogune eestilikul kombel toitaineid – veised on kenas konditsioonis, aga piima annavad jahmatavalt vähe.
Tänavareklaamid kiidavad hullult töödeldud poepiima, mis ei rikne – kõige-pakkumise spaleeris teede ääres ei leia aga mitte kusagilt mitte mingil kujul piima. Üksnes harvades-haruldastes mobiilsetes putkades. Liha on lademetes – piima ei mingit.
Juustu ammugi mitte. Võiks oletada, et sel juhul on paljumiljoniline Uganda ju ometi suurejooneline turg – nagu ka naaberriigid Rwanda, Kongo ja Tansaania. Ugandas on täna 36, järgmisel aastal 37 miljonit inimest – ja kui mehed kõikjal laiutavaid steriliseerimise reklaame tõsiselt ei võta, on igal uuel aastal veel miljon juures.
Ent kõigile nendele massidele on võimatu võõrast toodet peale suruda. Nagu ka võõrast elulaadi, mida tublid jänkid jõuga teha püüavad – ent liigne agarus on teatavasti ogarus. Nagu ka viimse piirini arenenud globaliseerumine, mis meist veel eriti vihase viirusena toimija-tarbija teeb.
Tööriistad-rõivad lendavad hiinadest Aafrikasse. Puuviljad-lilled omakorda lendavad läbi Hollandi meiegi rimidesse.
Meie ettevõte www.tervistaafrika.ee toob igal nädalal nüüd juba kaks korda puuviljad Telliskivi loomelinnakus asuvasse kauplusse otse Aafrikast – aga Nopri juustudega ilmselt nende viljade eest maksma me kunagi ei saa.
Aafrikas võivad küll taevalikus harmoonias kõrvuti tiksuda kristlased-moslemid-budistid – ja nüüd juba ka hiinlased – aga keegi neist ei tea juustust absoluutselt mitte midagi. Hakkame selle tõsiasja vastu ülemaailmset kihutustööd ja revolutsiooni tegema?
Ilmselt siiski arvestame pigem sellega, et asjad on nii, nagu nad just täpselt on.