11. oktoober 2011
Lihtsalt Maria – neiu nagu naiselikkuse õpik
Ebamaiselt kaunis Maria Aleksejeva (24) on vaatamata sellele helge ja sügavalt elujaatava maailmavaatega, et alkohoolikust ema andis ta kohe pärast sündi lastekodusse. Nii ema kui isa poolt geneetiliselt venelanna, ent hingelt väga eestlane Maria kasvas üles Tartu Mäe-kodus. See lastekodu tähistab augustis 15. sünnipäeva ning Maria on üks positiivsemaid näiteid, kes sellest pesast välja on lennanud. Vähe sellest, et ta tõestab: lastekodudest ei kasva pätid ja elu heidikud, vaid meie ühiskonna kodanikud. Lisaks sellele on ta nii õrn, naiselik ja soe, et teda jälgides võiks kirjutada õpiku, kuidas ilma igasuguste koolituste ja kursusteta olla tegelikult ja päriselt NAINE.
Päris kindlasti saab Mariast kord maailma parim ema – tema geneetiline alus on ju korras. Ka eetiline baas on tüdrukul tugev. Ta oli kümme aastat suhtes oma klassivennaga Kroonuaia koolist – kui poiss teda pettis, keeras tulevaste laste turvalisest muinasmaast unistav Maria talle järsult selja.
„Ma pole kogenud ema hellust ja mul pole kogemust, kuidas tundub elu oma perega, kus ei juhtu alailma õnnetusi, kus ei pea kartma kellessegi kiindumist,“ arutleb Maria. „Ma tahaksin oma lastele pakkuda kõige turvalisema lapsepõlve, mida võib ette kujutada. Kujutan ette, kui jumalik tunne on kanda oodatud last südame all, teda päevast päeva hoida ja igal hetkel talle öelda, et ta ei pea iial hülgamist kartma.“
Praegu sobitab sire kaunitar oma maailma endast kümme aastat vanema Jörgeniga, kes on Puhjas CD-DVD-plaatide meister. Maria enese suurim unistus on saada lauljaks ning selle eesmärgi poole liigub tüdruk Ragne Jõgeva kooris lauldes.
Jörgen kasvatab kuueaastast poega, kes on pärast abielulahutust enamasti tema juures. Maria on valmis selle väikese poisi emaks saama ning kogu oma usalduse ja kaasasündinud hoole Jörgenile ja lastele pühendama. Ka Jörgeni vanemad on sügavalt Maria poolt häälestatud.
„Me ei arva, et edu ja rikkus on maailma nabad, maailma muudab õnnelikuks armastus ja ainult armastus,“ on Maria ja Jörgen ühiselt veendunud. „See ei tähenda, milline on su stardiasend siin maailmas. Isegi see ei tähenda, kui hulle perioode su elus vahepeal ette tuleb. Kõigil meil on elus etappe, mida meenutada ei taha, mis teevad haiget ja mis on vaja küll ära õppida, aga ka unustada, sest nende meeles hoidmine ei lase edasi areneda ja puhastuda.“
Minu rääkimata lugu
Ma olin 15 aastat tagasi väga lähedal Maria lapsendamisele.
Kui tegin ETV sarjas „Lähme külla“ saadet Mäe kodust, hoidis Maria päevade kaupa mul mõlemast käest kinni, vaatas ainiti silma ja pühendas kogu oma 9aastase südame jäägitult mulle. Lastekodu juhataja Helle Siiguriga intervjuusid lindistades tahtsin iga kord öelda – kas Maria…
Jäin ise täpselt samal ajal oma kolmanda lapse ootele ja… reetsin Maria. Võimalik, et ta ei mäletagi enam, kuidas mind oma emaks palus. Lastekodu lapsed ikka paluvad ju. Mina tunnen tänini süütunnet. Ja samas olen kauniks nooreks naiseks kasvanud Mariat nähes tema üle uhke ja õnnelik. Väikesest päkapikust, kes minu ja kaamera ees meile kõigile õnne tantsis ja laulis, on saanud tõeline kaunitar – iga ajastu iluideaalidele vastav.
„Tahan kogu südamest tööd teha. Praegu pesumajas töötades olen mõnel päeval väsimusest kokku kukkumas – asendan kolleege, magan öösel vaid mõne tunni ja õpin vahepeal meeletu koguse materjale, et kutsehariduskoolis eksameid ja arvestusi teha ning annan iga vaba hetke oma armastatule, et ta oleks õnnelik,“ kirjeldab Maria Jörgeniga armunud pilke vahetades. Ta hoolib rohkem sellest, et mees tema kõrval rahu leiaks ja ennast täpselt sellisena armastaks, nagu ta on – mitte sellest, et tal valutab parasjagu kurk, sest Eestimaa sügise klassikalised viirused on juba kohal.
Igaühele on määratud tema Tee ja keskkond, küllap oleksin Mariat lapsendades kallutanud ta kõrvale kogu sellest heast ja halvast, mis talle selles elus määratud on. Head väga palju rohkem kui halba, tänu taevale. Natuke kõõritavast pilgust on saanud ingellik haldjapilk. Pisut ettepoole turritavate hammaste ümber on vormunud kaunid pehmed huuled. Tal on peenike piht, elegantne büst, graatsiline puusajoon ja pikad ilusad jalad. Ja äärmiselt eetiline-positiivne-rajav meelelaad. Olen Su üle uhke, Maria!
Maria rääkimata lugu
Eesti üldsuse uudisekünnise ületas Maria Carmen Pritsoni saatesarjas „Rääkimata lugu“.
Täna elab tüdruk kogu hingest oma vaimse ema teise lapse ootusele kaasa. Saatesarjas oli aga fakte, millest preili Aleksejeva ise rääkida ei saanud või ei tahtnud.
„Ma jõudsin just neist asjadest rääkides järeldusele, et need hoiavad meid minevikus kinni. Millist arengut ja edenemist saaks olla, kui klammerdume õnnetute mälestuste külge?“ küsib Maria pool-retooriliselt. Seda võiksime kõik endilt küsida.
Esiteks. Maria ei räägi iialgi kellestki halba – ka siis, kui talle on väga haiget tehtud. Ta tahab kogu südamest kõigis ja kõiges head näha. Vaatab sulle sügavalt ja ainiti silma ja kinnitab nii-äge, oi-kui-lahe, super, vahva – ja küsib kogu silmavaatega, kas sina siis ei tulnud siia ilma head ja ilusat nägema ja märkama, leidma ja teistele näitama.
Teiseks. Kui Marial on šokk – kaksikvenna surma tõttu, lastekodukaaslaste erinevate hävingute pärast – satub ta enamasti haiglasse. „Ma lähen ligimese katastroofi nii sügavalt sisse, et mind on vaja sealt tasapisi ja hellalt tagasi välja tuua. Elan kogu hingest oma ligimeste õnnetusi läbi.
Ma näen ikka veel unes lastekodu-venda, kes end vahetult enne väljumist üles poos. Nii sinine ja… nii surnud… Tal oli kõik veel ees, miks tema loobus? Meie, teised, ju ei loobu. Me oleme kogu oma ebatäiuslikkuses olemas. Mis siis, et meid loote eas ära rikuti, tühja sellest, et meid ära anti – me oleme elus!“ arutleb sihvakas ja veetlev Maria. „Ma tahan just siin Eestis – mitte kusagil mujal – nii palju teha ja anda ja kinkida ja…“
Kolmandaks. Maria ei tee oma emale ühtki etteheidet. Emal on lisaks kaksikutele veel kaks last – kõik erinevate isadega. Emme ise suri viis aastat tagasi. Tüdruk teab, et tema mõlemad vanemad on rahvuselt venelased. „Kõik, mis kirjutati sünnitunnistusse, on võltsing. Niipea, kui Mäe kodust oma sünnitunnistuse kätte sain ja läbi lugesin, panin selle kraanikausi kohal otsekohe põlema. See ei ole mina. Mina olen MINA!“ ütleb tüdruk sellise meelekindlusega, et tema merevaik-pruunid silmad muutuvad lillakas-halliks.
„Ma ei heida emale midagi ette. Ei tunne ju teda, ei tea, miks ja kuidas ja kellega ta jooma hakkas ja oma lapsed sigitas. Oma kadunud emale midagi ette heita ma ei saa ja ei taha. Temal oli oma, minul oma elu, tase ja tee,“ arutleb tüdruk Emajõe luhale pilku kinnitades.
Neljandaks. Maria elab ainult oma sõpradele ja armastatutele, mitte endale. Ta kardab üle kõige maailmas kellelegi haiget teha, kedagi solvata, kellegi hingehaavadele tahtmatult soola raputada. Kui tema armastatu tuleb kohtumisele, tunnistab tüdruk ujedalt: „Ma pabistan nii kohutavalt – äkki teen midagi valesti… Võibolla ma polegi armastust väärt. Vaata, ega mu silmavärv pole laiali läinud? Kas see t-särk näitab mind ikka nii minuna, nagu mina olen?“
Iseseisev elu
Siresäär elab praegu Tartus Annelinnas MTÜ Iseseisev Elu pakutud korteris. Kogu tema raha läheb üüriks ja telefonimaksudeks. Tema kulutused enda peale on nagu liblika tiiva puudutus. Natuke riideid, natuke meiki – ja ta vabandab alati Kõiksuse ees, kui enda eest kulutab.
Marial pole televiisorit. On toakene, millesse ta mahutab iseenda koos õpingutega Tartu kutsehariduskeskuses. „Õpin kodumajandust, sest selleks ma kogu olemusega sobin,“ naeratab Maria leppinult. „Nojah, nii palju raha, et välja helistada, mul enamasti pole – aga sisse helistada saab alati.“
Tüdrukust, kellele saab alati sisse helistada, saaks kirjutada õpiku, kuidas näeb välja tõeline naine. Märksõnad on leplikkus, naiselikkus, tasakaal ja pühendumine. Üle kõige ja kõigi pühendub Maria oma sõbratarile Mäe kodust – tüdrukule, kelle nägemisjääk on nüüdseks pidulikult nullis. Sellest hoolimata võtab Maria pime sõbratar ühiskondlikust elust osa, tal on juhtkoer ja – mis Mariat kõige enam vaimustab: „Veronica tikib sisetunde järgi, puudutab kanga kudet ja niite – ja tikib mustreid, mia ka nägijad ei suuda tikkida.“
Üle valude
„Ma mõistan oma ema probleeme – ja sedagi, miks ta mu hülgas. Tänu Helle Siigurile sain üle ematuse painest. Minust saab väga hea ema,“ tõotab Maria. „Seoses saates osalemisega lasin endale kaela terve valingu kohutavaid kommentaare. Õppisin neid mitte lugema. Mul on Facebookis 3500 sõpra – need tasakaalustavad hirmsat energiat, mida ma ära teeninud ei ole.“
Täpselt selle lause ajal astub Eedeni keskuses meie juurde Merlyn naistevahetusest. Ta tunnistab, et Naistevahetuse ajal internetis vohanud sõimu- ja alanduserahe püüdis jalad alt niita küll – ent lõpptulemus oli era- ja abielu paremaks muutumine.
„Me oleme moodustanud siia Eestisse mingi absurdse võrgustiku üle valude. Mina „Rääkimata loost“, Merlyn „Naistevahetusest“, sina „Džunglistaarist“. Miks me endaga selliseid asju teeme? Selleks, et tänu intuitsioonile seisvast veest välja astuda ja tõusuteele siirduda,“ teab habras haldjas, uue ajastu inimene. „Mitte edu ega raha, vaid armastus ja pühendumine viib meid edasi.“
*
Maria, ma hoian endiselt Su mõlemast käest kinni ja astun Sinuga kõrvuti värava poole.