11. oktoober 2011
Elle Kull unes ja ilmsi
Kati Saara Vatmann
Hille Karm on kirjutanud Elle Kullist elulooraamatu, kus autori ja portreteeritava koostöös ja kokkuleppel on kujutatud legendaarset näitlejannat tema rollide kaudu ja sensitiivina, kes söandas esoteeriline olla juba enne seda kui natukene nõid olemine väga moodi läks.
Me saame raamatust „Unes ja ilmsi“ teada, kuidas Elle ise oma rollide sündi ja tagamaid näeb. Temas endas on suur annus Ukuaru Minnat ja Pisuhänna Laurat, Tammsaare Irmat ja aatelist Maria Marmorit ning paradoksaalsel kombel Libahundi Marit, mitte Tiinat, nagu tõmmu välimuse järgi arvata võiks.
Ta on pidevalt kahe maailma piiril hõljunud – siin ja seal pool ühtaegu. Seetõttu mäletavad kõik teekaaslased teda eriliselt isepäise ja kummastavalt hajameelsena. Ta on end hommikuni pidutsema unustanud, suitsetab poole ööni oma kodu siniseks – ja samas ei tee kellelegi haiget.
Meil on Ellega oma lugusid jutustades üks ilmselgelt ühesugune taotlus. Me peegeldame oma ajastut, kultuurilist ja ühiskondlikku tausta, mitte ei imetle oma raamatutes iseennast. Nii Elle ja Hille ühisloominguna sündinud „Unes ja ilmsi“ kui minu lapsepõlvelugu „Projektilaps Pärnust“ tutvustab pruunisilmset-võõrapärast naist, keda siinses Põhjalas võõrastatakse ja kes ise ennast mitmetel põhjustel häbeneb. Me mõlemad oleme natuke neurootilised, salamisi kõhklevad, samas intuitiivsed ja sensitiivsed. Ja veel hulk võõrsõnu.
Sellised raamatud ei sünni paanilisest paljastamisjanust ega erakordsest edevusest, ka mitte sellepärast, et me olude sunnil ja rahapuudusest enda ja oma lähedased maha müüme. Sellised raamatud sünnivad missioonitundest – me tahame Eesti Naise ja Petrone Prindi palvel jäädvustada oma ajastut koos kogu selle ilu ja inetusega. Minu raamatu peale vihastas paar hõimlast nii, et ähvardas mind kohtuga – Elle on ilmselt valutumalt pääsenud, sest ütleb ühemõtteliselt hästi nii kolleegide kui omaste kohta.
Neid omakseid on Elle raamatus üllatavalt vähe. Ta on austuse ja armastusega sõnamaalinud oma kaasat Ago-Endrik Kerget, ent tema lapsi ja teisi ligimesi on ses eluloos üllatavalt vähe. Austust väärib see, et näitlejatar pole oma lugu jutustades kordagi kellelegi kätte maksnud – ehkki just sel ajal, kui raamat valmimas oli, kiusasid hõimlased teda seoses kinnisvaraga vägagi karmilt.
Meil on ühine omadus – kui meid kiusatakse, kui raha on vähe, kui tervis jukerdab, siis me ei pista kisama, vaid jääme vaikseks, poeme peitu ja tunneme oma nõrkuse pärast piinlikkust. Ja veel midagi ühist on nii meie raamatutes kui isiksustes. Meie oma segaverelises paljulapselisuses olemegi Eesti emad. Võime öösiti luua seljas ringi lennata. Võime jutustada asjadest, millest pole kombeks rääkida. Sünnitame tugevaid ja terveid, andekaid ja segaverelisi lapsi. Ja pole iseenda üle uhked.
Nii nagu oma raamatut kirjutades, nii ka Elle raamatut lugedes mõtlesin peaaegu iga peatüki juures: miks meiesugused temperamentsed ja töökad naised nii häbelikud on. Miks meile kogu aeg tundub, et ikka sai midagi liiga vähe tehtud, ikka võlgneme kellelegi midagi, alati peab oma olemasolu ja andeid õigustama, meie sensitiivsus teeb sageli ka meile endale hirmu ja sisimas oleme kohutavalt üksildased, ehkki meid ümbritseb pidev külalistevihur, seisame pehmelt öeldes keskmisest sagedamini kaamerate ees ja lava peal, meile vahitakse tänaval ja kaubanduskeskustes järele ja igaühel on meie kohta midagi öelda.
Elle Kullil on suurepärased geenid – need on tema välimust ja elegantsi säilitanud vaatamata pöörasevõitu elustiilile, mida daam rahulikult ja enesestmõistetavalt kirjeldab. Ootan huviga, kas ka mina saan ühel hetkel piisavalt küpseks, et ilma kahjustada saamata Riigikogusse minna.
Sellised raamatud aga jutustavad meile kõigile meist endist – me oleme ju üksteise rolle ja romaane lugenud, ühesuguseid ajastuid ja tundeid kogenud, sarnaseid patte teinud, üksteisega külgnevaid ja haakuvaid tegusid teinud. Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud.