11. november 2017
Harry Raudvere suurteos on Õpik!
Suurmees ja Ettevõtja Harry kõhkles ja ebales, kas tema käsikiri on ikka raamat.
On. mitte ainult ilukirjanduslikus, vaid ka dokumentaalses ja õpetlikus mõttes Raamat.
Harry on elust enesest ammutatud lukku sellest, kuidas ENSVs kõrgkooli lõpetanud noormees pära-Venemaale tööle suunati, kirjutanud dokumentalistika ja biograafia, olukirjeldused ja emotsioonid. Ta on selleks ohtrasti aega võtnud ning sõna otseses mõttes KÕIGEST jutustanud pikaldase põhjalikkuse ja detailirohkusega, mis on omane vana maailma kirjasõnale. Mitmekülgsel lasterikkal härrasmehel on hämmastavad mäluvoogude sügavused poolikust halvaapakist erinevate venelannade rinnanibude üksikasjadeni.
Supermäluga kenas sünkroonis on mehe pedantsus. Aja ja enese, töö ja lõbu planeerimine. Iga mõtte, sõna ja teo põhjendatus. Ja eetika.
Just selle eetilise kammertooni tõttu ongi Harry raamat Õpik.
Kuidas olla alfaisane. Milline on näilise liiderlikkuse taga peituv ausus suhetes naistega. Miks mõni poisina sündinu on Mees – teine kõigest kah-mees.
Tänapäeva daamidele on teos pealkirjaga Hüüdnimi Eestlane väärt lugemine teemal, millest on tehtud sisemine olemuslik ürgmees. Ja ühtlasi mõtlemisaine, miks suurem osa nüüdis-isaseid seda pole.
21.sajandi meestele tuletab see kirjasõna meelde, millest tulenes olnud aegade ütlemine: vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, nüüd… teadagi millest.
Loeme endasse täiusliku paketi nostalgiat ja fakte ilma, et autor meid tõlgendustega koormaks – analüüs ja süntees jäib lugeja kodutööks.
Mõttekäik, milleni mina, üsna sama lasterikas inimisend kui Harry, seda saagat lugedes jõudsin, on abitu muretsemine x-generatsiooni pärast. Tänased 10-20aastased elavad oma nuhvleid pidi alaliselt virtuaalmaailmas. Neil puuduvad praktilised oskused. Nende unistustel pole reaalse maailmaga kuigi palju ühist. Lühidalt – x-generatsioon ei jä metsas ellu. Mis äpp see mets veel on, eks ole…
Harry ütleb selle kohta: „Mis ta’s on – jalaga persse ja tööle!“
Mina ei oska. Halb ei taha olla. Aga hea olla tolle uue generatsiooni jaoks tegelikult nagunii ei õnnestu.
Uue hea ilma ullikesed, kellel on üha raskemini eristatavad sootunnused, saavad eelmiselt põlvkonnalt valmis IT-maastiku. Kas nad oskavad seda ise edasi arendada?
Arvatavasti oskavad. Noorus on mäletatavasti alati hukas olnud.
Oletatavasti teeb just see nutiplutides elav x-generatsioon kujuteldamatu arenguhüppe, millele meie juba praegu järele ei jõua.
Me ei mõista, mida rõõmu on noorusel üksteisel külas käimisest, kui nad istuvad riburadamisi diivanil, kõigil nokad seadmetes. Nagu pääsupojad. Teadmata, kes need pääsupojad õigupoolest üldse on.
Kuidas oma laps sealt diivani-rivist kätte saada ja talle näidata, kui nõme on silmast silma suhtlemise asemel puutetundlikult või -tundetult plagistada? Ta ei tule välja ega näe. Sest sama supipaja teistes servades praadi ja magustoitu valmistada ei saa.
Seega tuleb tänada iga mõtlejat-tegudeinimest, kes vaevub kollektiivse mälu talletama.
Kuidas oli siis, kui osati reaalselt tegutseda ja toimida… See talletamine on seda väärtuslikum, kui ta on toime saanud nõnda nauditava sõnavara-taju-kultuuriga, nagu valdab härra Raudvere.
Rõhk sõnal „härra“.
Mitte igast mehest ei moonutanud nõukogude aeg „homo sovieticust“ – Mehed jäid härrasmeesteks.
Samuti kinnitavad Harry publitseerumise eelsed kõhklused, et asi on õige. Kui inimene ei kõhkle, kas asi mitte pees pole, siis on pees. Kui kahtleb, on kõik hästi. Vägagi.
Head lugemist!