29. september 2017
Lõhnab ümmarguse maailma järele
Kati S.V. Murutar
„Minu näoga onu“ on Andres ja Katrin Maimiku tõsielujuurne pereprodukt, milles on kõik Eesti filmi osised ja omadused – ent ta pole veniv-halav tats-tats „eesti film“, vaid malbelt võimas EESTI FILM.
Stiilselt valuliku pildipillerpalli iga episood paiskab ruumi tuttavaid lõhnu. Kopitus ja kärakameri. Adru okastraadis ja piimakohv tolmunud lapsepõlvekodu vammi-hõnguga. Kalmukuused ja sinised kilesussid. Sellest ruumist elamusega – ja senisest elusamana – väljunute ühine hinnang on: VÄGEV!
Gurmaanide rõõmuks on onu-saagas õrnalt äratuntavaid valguse ja kaamera mängu tsitaate Tarkovskilt ja Bergmanilt. See teeb teose globaalseks – ja maailma ümmarguseks. Niisiis pole oluline, et Maimik räägib abikaasa abiga oma papa tõsielulise loo ning teeb seega talle mõistva-andestava ja andestust paluva kummarduse. Tuttav teema. Kõigile.
Meil kõigil on õigus oma sitale elule – tsiteerides klassikuid. Kelleks Maimikud ja Rain Tolk päris ilmselt kujunemas ongi.
Roman Baskini kehastatav papa – prototüübiks muusik Jüri Maimik – jutustab grüünes rühmateraapiasse kogunenud, tühja tooli kõnetavatele ravitavatele kunagisest Rõbinski veehoidla tragöödiast. Mitte et keegi teda väga kuulaks – igaüks on oma noku näppimise ja naba tuunimisega selleks liiga ametis.
Ent tegelikult oligi nii, et 5 veemotosportlast ja 5 muusikut said paadid ja missiooni sõita sügaval nõukaajal kahe nädalaga läbi hulga jõgede-järvede-merede äärde jäävaid kangelaslinnu ning igas neist kontsert anda. Pidev paatide lagunemine ja tuhat draamat venitasid selle aja mitmele kuule. Külade peale lastud Rõbinski veehoidla, millest turritavad ilmselt tänini välja kirikutornid, võttis seiklejad vastu tormiga kottpimedas. Sinna jäi neli meest.
Sellest hullust loost jutustava raamatu „Kümme neegrit Katjuušaga“ pealkiri osutus 2004.aastal põrgulikult prohvetlikuks – teose valmimise ajal ja järel lahkusid ridamisi raamatukirjutamise algataja Jaak Vaha, tema noorem vend Madis ning nende ema Lia Laats. Etsetera.
Aga miskit katastroofikoomiliselt naljakat on samuti käibele jäänud. Soviet-žurnalistide väänatud nimed Latsk ja Maišits (Lauk ja Maimik) on siseringis kasutusel tänini. Järjepidevuse kauni kingitusena kroolib ka see onu-lugu just tšetšeeni ja jobu (nende endi väljendid!) ehk Šeripovi ja Maimiku võsude tragikoomilise kummardusena isadele Eesti kultuurilukku. Auga.
Medekandi filmidele kohustuslik ajalootruudus on seega olemas – ent ilma halli itku ja soigtatsumiseta. Ka nali on olemas – aga arenemiste-edenemiste abiga mitte Saani-Tolgi telekahjurite-perioodi võtmes, vaid peen ja maitsekas. Vinjetiküllases-kenitlevas eesti keeles.
Vanade fagottide hauaääre-bisnis, enesehaletsus-üleliigsus ja kaeblikult nunnu armastusepalumine ON naljakas. See võib juhtida meie kõigiga.
Seepärast oskame juba ette mõistmise eest tänades ja suuremeelselt naeratades tunnustada ka „diiva“ Eve Kivi paatosliku pupe roli. Per voodi ad kinolina kulgeva sekretutka rolli tegemine pälvib sügavat respekti. Kui daam ikka aru sai, mida tegelikult teeb ja ütleb. Kui ka ei saanud – ikka on suurepärane töö.
Veel eriti jõuline saavutus on Roman Baskini suurte plaanide kaudu tema vanemate Ita Everi ja Eino Baskini näojoonte ja miimika, kõnnaku ja groteski taaselustamine ja jäädvustamine. Koos nukra küsimusega: sic transit, gloria Mundi?
Sick ehk siis haige on teistest tegelaskujudest tõsisemalt Rain Tolgi filigraanselt kehastatud kompleksikott, kelle pidetusega hakkamasaamine tõestab fakti: VALGED VÕIDAVAD.
Maarja Miti mängitud tõmmu temake taandub vanasse Euroopasse uut elu otsima – blond psühhoterapeut tuleb portselanmehikese haldamisega toime.
Mõlemad anorektilised energiadoonorid, kes geniaalselt ebatäiusliku mehe toitmise-laadimise käigus on iseennast talle taltsalt sisse söötnud, näitavad publiku rõõmuks nii tssi kui tussi – ent esteetide meeleheaks täiesti ebaerootiliselt. Ilusad-valusad kaadrid on. Anduva valge naise keel luubi all pole porno, vaid teadlik vampiiritoitmine, ses ta tahab ja oskab Armastada.
Kuidas ümmarguse maailma filmiüldsus selle uhke värgi vastu võtab, on ettearvamatu. Meie tunneme lõbustatult ära Chalice-Nestori-Kahu-jt, kes mängivad iseennast – ehk siis ei mängi, vaid ON. Hollywoodi-Cannes’i rahvas võib sellesse suursooritusse paraku suhtuda, nagu projektipõhise Eesti tüüpiliselt võhiklik projektilugeja: kena-kena, aga mis lugu ja miks ja kellele, aru ei saa – ei osutu kõlbulikuks. Vist.
Meie saame aru. Ja teame vastust filmi viimsele lausele: EGA ISA EI OLE VAJA? Vormunud on isatute eestlaste ühisvälja tervendav ülemlaul millisele-iganes isadusele – ja tingimusteta armastusele. Aitäh.