28. juuli 2017
Esimene Eesti OTTide ülestõus Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tõi metsade tagant põldude ja karjamaade vahelt pealinna need oma niši leidnud talupidajad, kes on otsustanud oma puhast ja ehedat toodangut müüa turul, talupoodides ka käest kätte kaubana, mitte suurtes poekettides. Otse Tootjalt Tarbijale on Kuusalust Sirkka Pintmanni Nõia-talust lahvatanud vahendajat välistav ühinemine, mis jätab väärt kraami hinna mõistlikuks ning on samas Eestimaa terve OTTide võrgustikuga katnud.
Hea on teada, et see elujõuliste, tulevikku vaatavate perede üha kasvav kärg elab ja hingab, sest üldine legend räägib teatavasti külade-talude tühjenemisest ja eestlaste lahkumisest heal juhul Tallinna, eelistatavalt aga üldse võõrsile.
Kevadpühade-aegse ülestõusu, enam kui 100 OTT-talu linnatuleku päeval pakuti müügiks enim leiba ja juustu, liha ja vihmausse, kohvi ja glögi – aga ka raamatuid ja muusikat kui loovustalude toodangut.
Inara Luigas ja Martin Repinski
Riigikogulane Inara Luigas, Mikitamäe kogukonna köögi rajaja, ei teinud ülestõusule kogunenud rahvale pannkooke küpsetades muud kui sedasama, mida tuleviku-Setumaa kogukonna köögis tegema hakkab. Inara käib igal nädalavahetusel Toompealt koju, kus Luigased elavad mehe vanemate majas ning on helged plaanid üles ehitanud eelkõige naisväele.
„Kirjutasime just Piiriveere LEADERile projekti Mikitamäe rahvamajast kogukonna köögi loomiseks,“ kinnitab Inara, et nädalavahetuseti kodus käies elab ja hingab ta tõeliselt. „Selge, et setu sümbol on sõir – aga tegelikult on meie rahval külluslik toiduvalmistamise-hoidistamise kultuur. Hapendamine ja soolamine, vinnutamine ja kuivatamine. Kõik see tuleb käigus ja kasutusel hoida, talletada ja tulevastele põlvedele edasi anda.
Mis peamine – me peame head ja ausat toidukaupa ostma üksteise käest. Et raha ringleks kogukonnas, ilma et isamaine toit suurtes kettides uskumatute juurdehindluste tõttu järsku eksklusiivseks gurmeeks muutuks.
Me ise õpime naistega, kes kogukonna köögi ümber on koondunud, aina juurde – tänavu on Peipsiääre maitsete aasta ning meiegi käime üha õppimas.“
Martin ja Siret Repinski Konju kitsetalust on aga viimastel aegadel õppinud seda, kui palju hingelist tuge ja kõigi sõrgadega maanduses püsimist kingivad nende farmi kitsed lisaks piimale-juustule siis, kui inimesed teevad üksteisele poliitmängude ja inetute intriigide käigus tahtlikult haiget.
„Olen viimasel ajal õppinud rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku,“ oskab Martin – kes OTTide ülestõusul oli oma kitsepiima-toodetega üks menukamaid müüjaid – katsumuste eest tänulik olla. „Kitsed – mitte tootjatena, vaid elus hingedena, on olnud minu kaitse ja tagala. Võin kinnitada, et just tänu kitsedele tulin õelatest atakkidest suhteliselt tervena välja. Seda, et nende piima hollandi kolleegide omaks peeti, mu kitsed õnneks ei tea.
Loomad – see on soe suhtlemine, tegelik elu, maandus – ning aukartus ja vastutus Elu ees. Inimesed võiksid eeskuju võtta: kõik teised loomaliigid hoiavad omasugustega kokku, kaitsevad üksteist… Aga inimesed kadestavad-võõrastavad-ründavad tegusamaid liigikaaslasi.
Loodame võimalikult varsti, kui kitsefarmi investeeritud, kitsede vahetusse lähedusse ka oma kodumaja ehitada. Praegu elame praktilistel ja ökonoomsetel kaalutlustel Sillamäel korteris – nii vanemad kui me ise tahame kogu hingest ka ise päriselt Konjusse. Ent see unelmate elu tuleb tõsise tööga välja teenida.“
Kanguste pagaritalu idüll
Sisetunnet järgides on Külli Pajuste just nimelt unelmate ellu jõudnudki. Pagaritalu asub tema mehe vanaema majapidamisega kõrvuti Vihula-Palmse kandi Võhma külas Eru ja Võsu randade läheduses. Tallinnas sündinud Külli õppis kaubandust, töötas pisut aega klienditeenindajana ning asus siis isa ette näidatud teele.
„Mu pealinlasest isa rajas Türile pensionile jäädes pagariäri. Küpsetas saiakesi ja kringleid, mida inimesed olid harjunud ilusal endisaegsel kombel kodusest bekereist tooma. Küpsetaja geen tõmbas mind pigem leiva poole. Väga paljud eestlased küpsetavad täna ka oma kodus leiba, ent see ilus hobi nõuab üksjagu planeerimist ja korraldamist. Tainas tahab juuretisega 1-3 päea käärida, siis soojas kerkida – ja kogu tsükkel otsast peale. Hobiküpsetajad tunduvadki pigem talviti leiba tegevat – kergitamine ühitatakse sauna kütmisega. Kodune harrastus-leivategu siiski leivaküpsetajate turgu ära ei võta,“ usub Külli, kelle kaubamärgi vapileib on kanepiseemne leib. „Minu põhiline müügikoht Taluturg on mulle õpetanud, kui ilus ja õige nähtus on ühiskondlik tööjaotus. Enamus naisi oskab nii moosi keeta kui kududa – aga õigem on teha nii, et mina küpsetan, naabrinaine keedab, üleaedne koob – ja siis tegeleb igaüks sellega, milleks tulnud on.
Palmses mehhaanikuna töötav mees on mulle eraldi kõrvalhoones sisse seadnud kõik vajalikud ahjud-kerkekapid. Elan nii keskendunult naiselikku elu kui üldse kujutleda saab. Hommikuti küpsetan – siis sõidan soojade leibadega Taluturule, kus suur osa kaupa on ette tellitud. Päeval on mul piisavalt aega lapsele, kelle kooli lõpuni 4-5 aastat veel Kuusalus elame. Edasi kolime alaliselt Kangustesse.
Kuusalus elavad nii Eesti OTTide asutaja Sirkka Pintmann kui sädemees Emil Rutiku, nii et praegu nende läheduses elada on sama õige ja õpetlik kui edaspidi alaliselt pagaritallu asuda. Sisetunne ütleb mulle, et suurtesse poodidesse pole mõistlik end pakkuda. Karmid kogused, hullud hinnad – ja liiga suur kogus kaupa pärast kätte tagasi. Tunnustuse dokumendid teen ära küll – aga ikkagi vean kolmapäeviti pigem rõõmuga inimestele leiba koju kätte kui vahendajatele loodan.
Mida väiksem ja lihtsam – seda ilusam ja kindlam.“
Maheveski mahlakas Aare
Põlvamaa-Orava-Hanikase Peedo talus ninapidi Vene piiri ääres Mahlaveskit pidav perekond Järvepera on juba mitmendat põlve oma talus. See on kindlaim moodus juurte juurde jääda – ehkki ka neist, kes ostavad talu esmalt suvekoduks ja siis leiavad oma tootmisniši, tuleb OTTidele üha lisaväge.
„Kõigepealt pidasin lihaveiseid – vend mässab mul siinsamas nendega tänini. Siis läksin taimse kauba peale üle, sest kogu paberimajandus on mahlade-moosidega möllajatel võrreldamatult lihtsam. Tõsi, ka jäätisesse tuleb ikkagi jogurtit või kondentspiima panna, nii et loomsete toodete dokumentatsioonist me päriselt ei pääse,“ kirjeldab Aare, kes lisaks oma pidevale turu- ja müügitööle käib visalt vet- ja toiduametiga ümarlauas istumas, et parem saaks. „Mahlaveski kaugus on see üks asi, mida muuta ei saa. Järelikult tuleb ääremaine asukoht teistmoodi tasa lülitada. Kahekordse väärindamisega näiteks. Topelt-töötlemisega on meil nii hästi läinud, et meie kaup on müügil nii Peipsiveerel kui Pühajärve ääres, nii Tallinna keskaegses Olde Hansas kui Piusa koobaste juures.
Avame Faehlmanni 3 uut talupoodi ka. Et miks mitte Võrru või Põlvasse? Lubage tuua paralleel mehega, kes ümber laternaposti tiirleb. Mida otsid? Võtmeid. Kus nad sul ära kadusid? Ei mäleta – aga siit on kõige valgem otsida.
Kaugus ja transport teevad meie elulaadi nii kulukaks, et eksida ei saa. Mis puutub Venemaa – turiste käib meil suveti mõistagi arvukalt – või Lääne turu vallutamisse, siis piltlikult öeldes õunakrõpsude kuivatuskapist sel juhul ei piisaks.
Tootmist ja seadmeid uuendame ja täiendame praegugi – ja 5-10% meie glögist läheb tänagi välisturule.“
Aare ülesanne on müüa, Tiina teeb ja loob. Ja laste peale loodavad nad tulevikku seirates üsna kindlalt. Noorim kolmest käib veel lasteaias, aga vanim, Peeter on juba kutset valimas. Järveperad arutlevad, et tegelikult muidugi Issanda teid ja töid ette kavandada ei saa. Nende oma lastega liitus väiksena külapidi luusinud poiss, kelle nad üles kasvatasid. Kasupojast on tänaseks saanud tubli ja Soomes kanda kinnitanud Kalevipoeg…
Nele Tamm – ilukirjandus Koongast
Sepa talu piimatoodete kuninganna Nele Pikavere külast on oma tuleviku kindlustanud sellega, et sõira-juustu-kohupiima tootev talu juba kuulubki kahest pojast vanemale. 11 lüpsilehma ja tiinet mullikat pidav emand jutustas varasematel aastatel oma talu arendamisest ausas ja õpetlikus blogis, ent kui ametkonnad hakkasid teda blogis kirjeldatu pärast piirama, nimetas ta kõik kirjas oleva ilukirjanduseks ega jaksa enam eriti kirjutada ka.
„Maainimestel on kõigil üks lauluke – tööd palju, raha vähe. Mina kavatsen oma loomade ja toodangu hulga optimaalseks ajada nii, et loomi saab olema 30. Abiks on mul lisaks poegadele üks palgaline lüpsja, üks ajutine abiline – ja romantiline idealism. Viimane mees põgenes siit töö eest minema, kui mõistis, et jääbki nii. Iga päev. Samas näen, et piima töötlejaid tuleb taludesse ja turule üha juurde,“ teab Nele, kes toob Sloveeniast maale piima töötlemise seadmeid. „Samal ajal, kui piimamüüjad lõpetavad ja loobuvad, tekib väärindajaid üha juurde. See protsess on just praegu tõelise paisu tagant pääsenud.
Eks need, kes lisanduvad, alustavad samuti turgudelt laatadelt, nagu mina – siis ühinevad OTT-liikumisega. Vähesed pürgivad suurtesse poekettidesse. Mina mitte.“
Nele teekond algas sellest, et tema ema pärandas talle kaks lehma ning naine usub, et ema on tänase temaga rahul. Samas teab ta, et Koongat kui nähtust ei-miski-keset-eikuskit ta ei päästa. Lisaks talle on Soontaga linnuse ja Mihkli laada järgi teatud piirkonnas Pikavere külas veel üks tööandja. Piima müüv farmer, kes trummi ei löö ja end ei afišeeri. Seega on Nele üllatunud, kui keegi üldse seda kanti teab. Ja jälgib rahuliku huviga, kes ja kus on tänapäeva Trallad a la Gailiti „Nipernaadi“ lehmameelikust piiga, kes tema poegadele Koongasse kaasadeks tulevad.
Multifunktsionaalsed Luiged 30 aastat abielus
Pärnumaal Võistes Luige puhketalu pidavad Riina ja Taivo Luik on oma pärlpulmaealise abielu viljana lisaks kahele täiskasvanud lapsele ja peagi kolmele lapselapsele loonud terviklikult sünergilise maailma.
Puhketalu – mille ülilai tegevus-skaala pakub paarile enesele kõike muud kui puhkust – on rajatud Riina lapsepõlvekoju.
„Taimekasvatus-hoidistamine-kokkamine on minusse tulnud emapiimaga. Aianduse ja maastikukujunduse diplomi õppisin endale Räpinas. Taivo aga kuulas vaatamata artisti-meelelahutaja-geenidele isa sõna ja õppis metsandust. Mis tulema peab, see tuleb – nüüd on mu mees pulmaisa-peokorraldaja-peielugeja ikkagi,“ loetleb Riina, kelle meelest on täiesti loomulik, et kõnelejageeniga mees jutlustab hommikul matustel, peseb siis käed liivast puhtaks, võtab pruudi jaoks lille kaasa ja läheb pulmapidu ohjama. „Elukaar ongi selline. Ja mõnikord natuke naljakas ka – kuna me laulatasime oma abielu 25.pulma-aastapäeval, oli meie laulatus poja omast nädal aega hiljem.
Minu päevakavas on istikud ja taimed, aiad ja maastikukujudus – ning toitlustamine ja majutamine. Meil saab ööbida 25 inimest.
Käsitööna valmivate maitsete loomisel on mul abiks kaks memmekest – võtavad näiteks kirsikive välja – aga pidude toidulaua katan siiski täiesti ise, sest mina ju vastutan.“
Riina keedab ja toodab ning Taivo ülesanne on see kõik maha müüa ning vahepeal Häädemeeste rahvateatriga konkurssidel käies need pika puuga ära võita.
„Õnn on, et mind on veri vedanud taimede ja nendest toodetava poole. Teen suvel hoidised purki ja võin sügisel-talvel kuitahes pikaks ajaks ära sõita. Loomakasvatajad on teatavasti lühikese keti otsas. Lisaks on loomsete toodete tunnustamiseks vajalikud paberid kordades keerukamad-kulukamad.
See, mida ma turul oma loomingut müües kuulen, on mõtlemapanev. Mõni naine põrnitseb minu purke ja õiendab, et kui ta oma kodus keldris olevad moosid maha müüks, saaks samuti püsti rikkaks, nagu mina. Aga palun – tee endale ka need paberid ja müü! Mõni mees põrnitseb mu kõrval kaubitseva talumehe sinki ja vorsti ja undab, et kallis on. Ole lahke, kasvata ka mõni loom üles, tee lihaks, vormi vorstiks – tule istu siin turul, kuula kriitikat – ja siis arutame edasi.
Tegelikult on kallis see, millel saab kahe käega ümber kinni võtta ja vastu südant hoida.“
Pärnaõie Tellissaared
Vello ja Annika Tellissaar tõusid oma Tõravere taluga Eesti kontserdikorralduse tähistaevasse. Kontserdi- ja teatritalusid on meil üha enam – nagu ka otse tootjalt tarbijale kirjandust, tseremooniaid ja tervendust ning koolitusi pakkuvaid talusid. Tellissaarte Tartu Kontsertkorraldus on aga laienenud koduõuelt üle-eestilisi tuure korraldavaks tervikpildiks, mida aktsepteerivad kõik teised meelelahutuskorüfeed.
Vello töötas enne ETV Tartu stuudios ja musitseeris ansamblis MTJ. Annika astus praeguseks 10 aastat tallatud rajale Postimehe toimetusest. Kui paar ostis Tõravere trahteri ja nende senise üürikorteri omanik nende vammi täis trööstitus seisus õnne vaatama tuli, ei uskunud ta, mida ehitusvõhikutest keskealised inimesed poole aastaga teha suudavad.
„Meie trahter on sisuliselt VIA Baltica – see vesiveski ja trahteri vaheline külatanum oli Liivimaa kubermangu aegadel Tallinna maantee. Esimene kontsert saabus meie õuele isetekkeliselt. Lindpriid lõpetasid siin tuuri – ja publikut kogunes kohe poolsada inimest,“ meenutavad Tellissaared aega, mil algas dekaad jõulist ja süsteemset tööd kodukontoris ja kõikjal Eestis. „Tänane Eesti meenutab valmis ehitatud lõbustusparki, mis ootab külastajaid, aga…. inimesi pole. Kui olime C-Jami keelpillikvartetiga Kuressaares, küsisime teineteiselt, mis on pildil valesti. Inimtühjad tänavad nii Kuressaares kui kõikjal teistes paikades. Õnneks on see inimtühjus enne hülgamist vähemalt eurorahadega ilusaks ehitatud…
Oleme pihta saanud, kuidas ühes või teises piirkonnas publikut kohale saada. Sisetunne aitab artiste valida ning ühe hooaja superstaaridel ja tegelikel arenemisvõimelistel talentidel vahet teha. Ettearvamatute ilmade ja turismituru uperpallide eest pole mõistagi kaitstud me keegi.“
OTT-meetodil koduõues kontserte korraldades on Tellissaared mõnevõrra isegi ebaeestilikul moel saanud naabritega kui alalise publikuga eriti soojadesse suhetesse. Vapramäe forellitalu peremees, kes kontsertide alates Pärnaõie talu külastades ohhetas „misssasssja-töökoht-oma-enese-kodus“ aga kolis ka ise mõnda aega pärast ohhetamist oma forellitiikide lähedusse elama.
Tellissaartel on kaks täiskasvanud tütart ja peagi kaks lapselast, kaks väikest peni ja kaks kindlat veendumust: ei kiusatusele sõprade kannul Tenerifele taanduda – ning ei ahvatlusele projektirahadega flirtida ja avalikuks külaplatsiks kvalifitseeruda.
Kui esimese OTTide ülestõusu kultuuriprogrammi „tootis“ Telliskivi loomelinnakus Soone loovus- ja loodustalu, siis 23. septembril teisel OTTide ülestõusul on Tellissaarte kord rokkida. Mis tulema peab, see tuleb – iga pähkli jaoks on kuskil tangid.