24. juuli 2017
Uue hea ilma inimesed, kes on tänaseks 20-30aastased, tunnetavad senistest põlvkondadest selgemalt, milline on nende kutsumus ja mis stiihia nende teed juhib.
Katriin Raudvere teeb tuulegeneraatoreid püstitavas firmas Adepte seinast-seina-tööd, et Eestimaa tuulikutega katta ning tema stiihia on maailma meri – sukeldumine.
Kaider Zopp teenindab Tallinna lennuväljal lennukeid ja tema kutsumus on lendamine purilennukitega.
Agni Raitar töötab Londoni finantsettevõtte Tickmill Tallinna marketingijuhina, on rännanud emaga kõrvuti mööda Maa pühapaiku ja käivitanud kirjastuse Legend – teades, et iseenda muutmisest algab maailma muutmine.
Nähes tervikpilti
„Ma tean, miks minu isa Harry vaatab jahmunud ärritusega telesaateid, kus õpetatakse „kuidas olla alfaisane“. Sellepärast, et tema ongi üdini olemuslik karjajuht. Ta on osanud läbi elu oma kaheksa last ja nende emad kellavärgina toimima panna, nii et keegi ei tunne meie kärgperes tungi jonnida, ennast kõrvale jäetuna tunda või laisaks muutuda,“ kirjeldab Katriin Raudvere oma kasvukeskkonda.
„Meie isa on meid kõiki õpetanud ellujääjateks ja hakkamasaajateks – parimas mõttes vaba kasvatuse meetodil. Meie vabadus on meid õpetanud vastutust võtma – mis ei tähenda, et oleksime kasvatamatud. Sisetunne on mulle alati õige suuna kätte näidanud, aga seda hämmeldust mäletan küll, kui meilt 9. klassis lõplikku vastust nõuti: kelleks tahad saada? Aga me ei teadnud siis veel ju, millised elukutsed ja ametid maailmas üldse olemaski on!“
Juhtides isa parema käena – vend Gregor on samal ajal vasak käsi – Eesti viimist taastuva energia kasutamise rajale, kinnitab mõne aasta pärast 30aastaseks saav Katriin, et on tegelikult tänagi veel täiesti laps. Bakalaureus põneva karjäärikäiguga olemas – aga ei kuuletu õlale-koputajatele: bioloogiline kell tiksub, kus mees, kus lapsed?
„Mul on teised prioriteedid. Teen Windrose-tööd sõna otseses mõttes seinast seina: paberid-kirjad-dokumendid-taustauuringud. See on vägagi süvitsi ja loominguliselt võetav pühendumine. Ka siis, kui fossiilsetest kütustest lõputult rikastuda lootvad kildkonnad väga näotult vastu töötavad,“ kirjeldab kaunitar.
„Kui isa näeb, et mulle tuleb kõigi nende paragrahvide ja väänamiste käes maailmalõpp kallale, ütleb ta: teeme ära! Ja me teeme järjekordse sõidu mõnda seni avastamata või lemmikusse sukeldumispaika.
Minu lemmikpaik on Galapagos – Darwinit tema teooria loomisel enim inspireerinud atoll Ecuadoris. Kodust äraminek laseb kaugelt paremini näha niikuinii. Vee all peatuvad tavalised mõtted aga sootuks. Saad maailmamerega üheks. Liiati ei tea kunagi, mida-keda kohtad.
Mind lummavad hämmastavad mikroorganismid isegi rohkem kui suured kalad. Kalaparvedega kohtudes aga on huvitav kõrvalt jälgida, kuidas unustan – mitte küll ohtlikult –, et minul on kaasas kõigest 40 minuti õhuvaru.
Tõsiasi, mida igal sukeldumisretkel näen ja mis kinnitab, kui õigel teel rohelise energia eest võitlemisel ja töötamisel oleme, on kohtumine plastikumasside-haikonksude ja muu inimtekkelise saasta ja risuga.
Me ei saa teistele kultuuridele õpetada, kuidas nemad elama peavad.
Nad sünnivad-saastavad-sigivad-surevad seal. Aru saamata, kui massiivne see turismipiirkondadest ookeani ja kõrbesse voolav pahnamass tegelikult ikkagi on.
Totaalselt korraldamata-korrastamata jäätmemajanduse keskelt Põhjalasse kibeledes loodavad sealsed rahvad, et siin on sama paradiislik, paik, ainult et hüvederikkam pealekauba. Kohale jõudes avastatakse, et meie kliimas ellu jäämiseks peab tööd tegema, meie kultuuris kehtib kord ja puhtus. Ja siis hakkavad nad jonnima – miks teie juures meie reeglid ei kehti? Iga kord, kui jälle kusagil Euroopas mõni terroriakt korraldatakse, meenuvad mulle pidurdamatult kasvavad saastasaared maailmameres.“
Katriinile tundub, et maailmas on täna rohkem julmust kui varem. Näiteks kasvõi sedavõrd karistamatut koolivägivalda kui praegu, pole seni esinenud. Ja ta ootab tänuliku huviga, millal tema isa sel teemal oma laste näitel raamatu kirjutab.
„Pidevalt Ida-Viru vahet sõites on mu isal mahaistutud tagumiktundidest kahju, aga minu jaoks on need Aidu-vahet sõitmised üsnagi sukeldumisega võrreldatavad. Mõtlemise aeg. Või pikad süvavestlused isaga. Sukeldumine seegi,“ on Katriin tänulik selle eest mida, enamus kiruks. „Nii pikad sõidud kui ookeaniga ühildumised hoiavad muuseas ära selle, et ma heast peast emakodust Nõmmelt kuhugi kibeleksin. Meil on omavahel ülimalt kokku hoidvad koer ja kass, kes justkui meenutavad: mõelge, kuhu ja milleks oma ilusast stabiilsest keskkonnast kolida? Sama on võõraste linnade koduakende toime – vaatan ringi ja mõtlen: mida mina siin teeksin?“
Katriin loodab, et tema ja nooremate põlvkondade inimesed ei mineta lõplikult elulisi maiseid oskusi ujumisest kirve käes hoidmiseni. Et selleks ei oleks vaja mõnd katastroofi, mis virtuaaliast tagasi maa peale tooks.
„Suure pildi nägemine aitab armastada väikseid asju. Sukeldu või lenda – ja pilk oma kohale sel tervikpildil on klaar. Ükskord võidame niikuinii kohe päris kindlasti, sest põlevkivi saab otsa ja Eestimaa kattub tuuleenergiat kasutavate tuulikutega igal juhul,“ teab Katriin.
Pildi all:
Katriinile tundub, et maailmas on täna rohkem julmust kui kunagi varem.
Tõeliselt juhtides
Eesti purilendurite sõnul purilennunduse raudvaraks nimetatud Kaider Zopp on Orava-kandi noormees Hänikase külast, kus tema hõim tänini elab ja traditsiooniliste aladega tegeleb.
„Ka mina olen teinud kõiki mõeldavaid talutöid laudast põllu ja töökojast veskini. Mäletan, kuidas poisikesena heinaajal töö pooleli jätsin ja taevasse vahtisin, kui Ridali-Parksepa kohalt lennukid üle meie lendasid. Eks teised heinalised vaatasid ka – selle erinevusega, et mina läksingi lendamise teed. Kõigepealt sealsamas kodukandis. Siis käisin läbi Tartu Lennukolledži – ja täna töötan Tallinna lennuväljal lennukite hooldusmehhaanikuna,“ kirjeldab noormees. „Kuna asjad lähevad alati nii, nagu peavad, jõudsin mõne aasta eest Kuusiku lennuväljale. Nüüd on meil Tallinna Aeroklubiga siin üsna sõbraliku summa eest Inglismaalt soetatud purilennuk ja veel ühtteist. Putitame ja lendame ning sõidutame huvilisi igal võimalikul hetkel.
Nende hetkede näpistamine teeb nad veelgi hinnalisemaks sellepärast, et taeva tahtel sattus mulle juba õige mitme aasta eest naine, kes ei tõsta vabatahtlikult Tallinna linna piirist jalga üle. Kuivõrd meie tütreke on neljane, on mul seda töövihikuharjutust veel üksjagu aastaid lahendada.“
Kaideri lähemaid teekaaslasi lennukolledži kursusevendade ja aeroklubi kamraadide kõrval on 67aastane purilennunduse korüfee Urmas Uska, Tartu Ülikooli haridusega füüsik, kes on huvikeskuses Kullo aastaid ringe juhendanud ja teab – kes lennata igatseb, see ka lendab. Mehed võrdlevad purilennukit purjeka või hobusega – tuleb tõeliselt juhtida, tunnetada, kõigi loodusjõududega suhelda, mõelda ja tajuda ühtaegu.
„Tegelikult ongi purilennukid ainus lennukiliik, mis ka tulevikus inimese tahte ja teadmiste järgi lendab. Reisilennukid ja teised mootoriga masinad on juba praegu suurel määral automaatikale üle läinud. Tulevikulennukites saab olema üks piloot… koeraga. Koer on selleks, et valvata pilooti – et too kokpitis jumala pärast mitte midagi ei puutu,“ naeravad mehed, kes meie vestluse päeval angaaris oma inglase tiibade ja saba küljes olevaid mehhanisme õlitavad. „Lendamise suurim risk ongi inimlik viga. Meil siin Eestis on muidugi veel kaks häirijat: ametnikud, kes lendamisele vastu töötavad. Ja kliima. Kus iganes mujal on aastaaegade ja-või õhuvoolude mõttes asjad oluliselt helgemad.
Samas käsib lendurikutsumus ja õhustiihiale pühendumine ennast hoida – keha ei tohi eluviisidega rikkuda. Ja kuna meie missioon on võimalikult paljud lapsed lendama tuua, peame igas mõttes eeskujuks olema. Lastele peaks see ala ka rahvusvahlise haarde poolest peibutav olema – lätlastel-soomlastel-rootslastel on väga palju väikelennukeid, mida saaksime nii Kuusiku lennuväljale kutsuda kui ise siit nende juurde külla lennata. Mis muidugi tähendab, et kõik lennundusega kaasnev on kulukas. Aga hingematvalt ülendav.“
Kaider ütleb, et Lõuna-Eesti kaart on tal pisiasjadeni peas – Raplamaa kohal lennates ta alles õpib ja salvestab all nähtavat, et ekskursantidele täpselt öelda, mis see või teine objekt seal all rabade ja väljade vahel on.
Helge lennukaar on oma stiihiale pühendumise boonus, mille pälvib vaid see, kes valmis eriti massiivselt tööd tegema. On vaja teadmisi ja oskusi, mille jaoks veel ühtki nuti-äppi pole – ikka inimene ise.
„Kui oled kutsumuse ära tundnud, oled suuteline igasugused takistused ületama. Pühendumise eeldus on lõputu loobumiste ja kompromisside jada. Ja kui õpid kibestumist lahustama, jääd truuks nii keerulistele inimkooslustele kui Eestimaale,“ teab Kaider.
Pildiallk:
Kaider: „Putitame ja lendame ning sõidutame huvilisi igal võimalikul hetkel.“
Ootamatuga toime tulles
(Aja)kirjanik-kirjastaja-koolitaja-imagomeistri Inga Raitari tütar Agni Raitar nimetab end veerand-võrokeseks igas mõttes. Tallinnas sündinud-toimiv sihvakas piiga on see identiteediveerandik nii päritolult kui lapsepõlvesuvede veetmise mõttes vanaema juures Väimelas.
„Mul on selle üle hea meel, et mul pole kunagi olnud Tallinna kesklinna-laste tühje suvesid hallidel tänavatel ja kaubanduskeskustes. Usun, et olen siiski maalaps,“ on Agni tänulik. „Ka ema elab tööelu Tallinnas, aga samavõrd on tema Kodu Võrumaal. Sinna igatseme nii vanaema kui mõne aja eest ostetud suvekodu pärast.“
Ema Inga, kes teinud alati valikud sõltumata sellest, mida maailm sellest või temast arvab, on tütrele õpetanud, et ei tohi karta väljakutseid ega muutusi. „Kui ta pidas näiteks vajalikuks lahkuda hästitöötava imago-nõustamise ettevõtte omaniku staatusest, et asuda käivitama ajakirja Naised, siis see polnud ju kõige mugavam valik. Samas tean, et need valikud on alati olnud loovad – ka ajakirjast lahkudes asutas ta ju oma kirjastuse Legend. Ei läinud tagasi sissesõidetud radadele ega võtnud ühtki mugavustöökohta – see on väga meie moodi. Me oleme loovad ja liikumises ega aja taga positsiooni-kuulsust-stabiilsust. Ühendame loovuse ja ettevõtluse. Ja oleme meie ise.
Ema ja vanaema on mulle õpetanud teiste arvamusest sõltumatut iseolemist – vastutan kõigi valikute eest ning tänu sellele olen lapsest saadik teadlik ja kaalutlev. Ühtki kooli ega tööd pole ma valinud selleks, et emale meeldida. Kui teen oma asja, siis see just emale meeldibki. Vanaemal on moto: elule ei tohi alla anda. Meie dünastia naised pole kuitahes väljapääsmatut nägu olukordades alla andnud. See kohati näiliselt põhjendamatu julgus on ainulaadne ning ma olen selle eest eelkäijatele tänulik.“
Agni CV on tänaseks kolm lehekülge pikk ning reiside arv mööda Maad läheneb 40le. Ta alustas kaheaastasena emaga koos mööda püha- ja väepaiku rändamist. Kuivõrd Maa märgilised kohad pole kaugeltki kõik turistiradadel, on need seiklused õpetanud toime tulema ootamatute olukordadega, lahendusi leidma ja takerdumata probleemidest väljuma.
„Maa jõujoonte külastamine on õpetanud kartmatust võõraste inimeste ja uute olude suhtes. Maailmapilt on avardunud – ja ma ise avatud. Mulle meeldib tänini olla ema reisikaaslane, kui ta käib iidsete kultuuride avastusretkedel – jagame samu huvisid ja hobisid,“ kirjeldab Agni oma stiihiat.
Tal on olnud õnne proovida mitmeid huvitavaid töid, tänu millele ta on jõudnud endale sobivaima erialani. Uued kogemused ja katsetamine on ainus võimalus teada saada, kuhu kulgeda. „Tüütuid ja rutiinseid töid, mille ainus eesmärk on rahateenimine, pole pidanud tegema. Olen olnud Olde Hansa majaesindaja ja suhelnud vabalt välismaalastega tänaval, juhtinud kahe suvefestivali ommunikatsiooni, käivitanud neli start-up-projekti – seeläbi kiiret sihipärast tiimitööd õppides,“ loetleb tavamõistes edukaks, ent enda meelest pigem loovaks liikujaks liigituv neiu.
„Infoteadusi läksin Tallinna Ülikooli õppima sellepärast, et tekkinud on uued meediakanalid. Olin esimeses lennus, kes õppis ühendama info-, kommunikatsiooni ja digitaalmaailma. Täna töötan rahvusvahelise ettevõtte digiturundusspetsialistina. Minu otsene ülemus töötab Küprosel ja meie suhtlus Tallinn-Küpros toimub inglise keeles.“
Mis puutub rändamisse kui stiihiasse, siis Agni jaoks meeldejäävaim reis oli vabatahtlikuna Tais töötamine. Viiekesi töötati Birma piiri äärses Tai džunglis. Kohalikele lastele õpetati inglise keelt ja suhtlemist välismaailmaga. Andekatel lastel puudus nende vabatahtliketa võimalus elus edasi jõuda, kuigi nad tahtsid seda Agni sõnul väga.
„Olen õnnelik, et kuulun selle 5% hulka Maa elanikest, kes võivad omaks tunnistada maalapikest puhta veega kaevu, õunapuude ja privaatsusega. On võrratu teada, et sul pole naabreid kahe kilomeetri raadiuses – oled täiesti looduse rüpes. Ainuüksi selle luksuse teadvustamine ja teadmine, et mind ootab me Lõuna-Eesti Kodu, on toeks sõltumata sellest, kus parajasti elan või töötan,“ teab neiu, kui olulised on juured ja tagala neile, kes on sihiga sündinud.
Me oleme loovad ja liikumises ega aja taga positsiooni-kuulsust-stabiilsust,“ kinnitab Agni enda ja oma ema kohta.
¤ ¤ ¤
Paaril eelmisel aastakümnel saabunud indigod ongi sellised teadlikud inimesed. Praegu aga tulevad peale uued põlvkonnad kristall- ja vikerkaarelapsi – ootame huviga, KES nemad on.