24. mai 2017
Üllar Kruustik ja Andro Roos kujundavad tõeliselt toimivat Eesti riiki
Maarjamaal toimib üha jõulisemalt tõelise omariikluse meeles ja vaimus tegutsev paralleelne kooskond, mille vaimsed juhid on Üllar Kruustik, Andro Roos, Harry Raudvere, Emil Rutiku, Margus Lepa ja mitmed teised haritud-teenekad-kogenud isiksused. Neil pole karjääri ega rikastumise ambitsioone, mis ruulivad rööp-riiki – üksnes aade ja missioon. Nende sõnumit kuulutab Nõmme Raadio, Tallinna Televisioon, sotsiaalmeedia ja mõnel määral ka vaba ajakirjanduse tribüün www.objektiiv.ee
Ollakse nii jõulise programmiga vaimne ja aateline ühistu, et peavoolu meedia ei julge neid avaldada. Ühtlasi ei söanda vabades kanalites kõnelda need, kes tahavad end ka peavoolu meedias avaldada. Samas tahetakse oma ideid levitades ja visalt selgitustööd tehes jõuda selleni, et kui peavool nendelt küsib, milline on nende programm, võib vastata: „Meid on selleks juba liiga palju…“
Ühistu-meelse jõulise MEIE moodustavad haritud, aatelised, üldistusvõimelised isiksused, kes näevad asjadevahelisi seoseid ning teevad oma erialase pühendumise ja ettevõtluse kõrvalt kannatlikult, põhjalikult ja pidevalt valgustustööd. Ehkki nende – nagu meie kõigi – loovust ja ettevõtlust pärsib monopoolne jõupoliitika ühelt ja keskpärased korruptandid teiselt poolt, on need suurmehed kannatlikud, nagu vana kuradi vanaisad.
Neil on lihtsad nuppudega telefonid ja mõistlikud rahvaautod.
„Kallid vidinad on petlikud ja hinnalised hobid ohtlikud,“ naerab Andro Roos. „Näiteks võib mõni minister olla ju muidu vägagi mõistlik ja asjalik mees, aga tal võib olla kirg kallite autode vastu. Kulukad huvid seavad inimesele üles rahalõksu. Rahalõksus aga peitub NENDE hulka sattumise oht.
Kes on need nemad?
Koolis masinlikult mõtlema dresseeritud karjääriinimesed. Eluliste oskuste ja võimeteta keskpärane koridorirahvas, keda motiveerib hirm, mitte loovus ega ideed. Kui nad peaksid kaotama oma ametnikukoha soojas kabinetis, on nad omadega läbi. Neil on jadamisi akadeemilisi haridusi ja vuhvel-koolitusi – aga pole õrna aimugi, kelleks nad saada tahavad ega sellest, kuidas töötab tervik ja milline on nende koht seal mutripildis.“
Omariikluse ühistumeelsete suurmeeste hall kardinal Üllar Kruustik selgitab: „Keskpäraste funktsionääride ruulimine tingib paanilise püüdlikkuse ja rapsimise. See summutab meie mail lausa hävingulisel moel ettevõtlike inimeste loovust. Meid manipuleeritakse, karistatakse ja surutakse maha täpselt nii kaua, kui keskpärane kantseliidikeelne rahvakiht ruulib.
Madala lennukaarega keskpära kardab ja niidab tippe. Tipud aga on uskumatult kannatlikud ja vastupidavad – idee ja unistused hoiavad neid elus.“
Tippmõtleja ja Õpetaja Üllar Kruustik
Omariikluse vaba visiiriga vaimuväelased on tulnud ja tulevad veelgi läbi karmide katsumuste.
Tuuleparkide ühe arendaja Harry Raudvere habe on otsekui protesti sümbol, mida suurmees on lubanud kasvatada seni, kuni ühistu võidab protsessi.
Vendade Sõnajalgade kannatlikkus on neist kõigist vast kõige hämmastavam – teoreetiliselt kaotavad nad iga päev raha, närve, võimalusi ja peaksid nagu kaotama ka usku ja elurõõmu, aga… Panevad edasi. Leiutavad ja ehitavad, otsivad võimalusi ja patenteerivad. Tõeliselt geniaalsed fenomenid, kellesuguseid normaalne ÜHISkond peaks kätel kandma, mitte maha suruma.
Üllar Kruustiku eluaegne katsumus on olnud tema silmad, mis sõna otseses mõttes avanesid alles mõne aasta eest. Siiami kassi pilguga IT-guru teeb faktiliselt edukatele-teadlikele firmadele programme, õpetab Valga Gümnaasiumis noortele IT-asja ja kuulub samas vaimueliiti, kes püüab korruptsiooni ja omariigituse kiuste elujõulist rahvusriiki üles ehitada.
Reaalselt kuulub ta Eesti Klubi ja ühispanganduse ümber koondunud ajutrusti, mis ühendab majandusinimesi, teadlasi, tuuleenergeetikuid, filosoofe – kellest paljud peegeldavad oma ideid just tema peal. Kruustikult tulevad põhjalikud-humoorikad-kujundlikud kirjad Valgast – või Saaremaalt, kus ta sõprade juures end laadida ja tegelikkust peegeldada tavatseb – ning need essee-väärtuses kirjad ütlevad, kas kamraadide ideedel on jumet ja põhja.
Praktiliselt muudavad tema külaskäigud aga mustreid.
Üllar tõukab tasaselt, aga kindlalt argumenteerides täiskasvanud inimesed värsketele mõtetele ja neist tulenevatele tegudele. Lastele toob ta 21. sajandi parimaid teaduse ja tehnika saavutusi – näiteks nutitelefoni mikroskoobiks ja teleskoobiks muutvad läätsed koos õpetuse ja eeskujuga. Isegi koduloomad suhtuvad temasse usaldava vaimustusega, pelglikemadki introverdid astuvad ligi, võtavad ühendust ja tahavad seda kirgast hinge kogeda.
Siiami kassi pilk on tol täppis-mehel sõna otseses mõttes. Kassiliku silmateraga terases pilgus on terve elulugu. Miinus 12 nägemine jättis ta nooruses sõjaväe asemel reservi. Elukaaslasele võimaldas pühendunud suurmees kolm haridust ning andis ta siis isalikult vabaks: olematu silmanägemine ei kuulu temakeste instinktiivse elujõu-hindamise seisukohast just meeste tugevate külgede hulka…
„Kõrgkoolist läksin poole pealt ära, sest õppisin seal õpitava ära, rohkem diamatte-teadkomme-polökke ei soovinud – tegelik töö õpetas juba rohkem ja tõelisemalt. Walkos töötades tutvusin Harry Raudverega, kes õmblusvabriku turvasüsteeme ehitades õpetas mulle suurelt mõtlemist ja kõrget lennukaart,“ on Üllar tänulik. „Silmad aga otsustasid minu eest ühel hetkel ise, et aeg on terveks saada. Mul tekkis kolmekordne nägemine, mis pärast kõiki silmade menetlemisi muutis autojuhtimise võimatuks. Järgnes läätsede operatsioon – ja olengi küpses eas prillideta! Usun, et kujundlikus mõttes sünnib sama ka Eesti riigiga.“
Üllar üldistab, et nii ajurünnakud sõpradega Saaremaal kui senised kogemused kinnitavad: kõik on võimalik. Klassi oivik on istunud reaalselt vangis, see, kellele oli karu kõrva peale astunud, õppis sõjaväes trompetimängu – ja ta ise, kes ta seda eales arvanud poleks, on Õpetaja.
Praegusel ajal on õnneks sedasi, et õpetab see, kes teab – mitte see, kes muuks ei kõlba, nagu varasematel aegadel normiks oli. Õpetab see, kes on elus suitsetanud napilt kaks sigaretti ja mitte kunagi purjus olnud. Õpetab see, kes juba lapsena erinevalt teistest lastest mänguautos rooliga ei rapsinud – sõita tuleb otse. Ja teismelisena argumenteeris ta vanematelt oma soovid kätte – ei ühtki alandavat jonni ega laamendamist.
„Püüan õpilaste sõbrana tasandada üldiselt noorsugu abituks-ühetasaseks õpetava koolisüsteemi kahjustusi. Annan neile edasi oma enese teadmise sellest, et mitte ükski asi pole iseenesest hea ega halb – kõik oleneb sellest, mismoodi seda kasutada.
Ka kiirraudtee iseenesest pole ju kindlasti halb – Rail Baltic tuleks minu meelest kindlalt rajada vanasse raudteetrassi. See hoiaks kulutusi kordades kokku, püsiks seal, kus loodus-inimesed-infra on juba raudteega harjunud ja külgnevad asumid olemas,“ toob Üllar näiteks Eestile ohtlikema tuli-valupunkti. „Sama on ametite ja ametnikega. Kui meile jääb alles üks kolmandik tänastest ametnikest – ja nii see minema peab, teisiti pole mõeldav – tuleb vabaks jäävale kodanikemassile selgitada, et ükski amet pole vääritu. Nii 21. sajandi tasemel koristaja kui korstnapühkija on ausad elukutsed, mille omandamise peale ametnikutooli hangunud lihtsalt tulnud pole. Me teeme ju kodus ka kõiki lihtsaid töid – rõõmuga! – ja päris riik ongi meie kodu.
Riigis kui kodus peab iga amet olema mõtestatud ja tervikpilti seotud, mitte paaniline-rumal-kitsas võitlus leivakannika eest. Võitluse käigus tehakse palju paha. Vastutust delegeerides seejuures. Minu meelest peab iga ametnik sibist ministrini võtma vastutuse. Kutsutu ja seatu vastutagu, mitte ärgu põrgatagu otsuseid ja järelmeid nõunikult nõunikule. Ammugi on aeg lõpetada peitusemäng üha muutuvate ministrite ja ministeeriumide nimede muutmisega.
Ametnikearmeest tuleks otsekohe kaks kolmandikku või kolm neljandikku lahti lasta – nad kurnavad maksukassa tühjaks selleks, et meie oma raha eest meid manipuleeerida-hirmutada-kastreerida. Tahaks loota, et rahvuskehandi loovust ja ettevõtlikkust kohitseva ametnikemassi vallandamine äratab võimalikult paljudes neist endistki loovuse.
Tegevuseta jäänud – ja samas oskusteta-kogemusteta – kontorirahva peab suunama reaalsele tööle põllule ja metsa. Meil on küllalt lammutamist ootavaid varemeid, hooldamata võsa, tehnikaga ligipääsmatuid maastikke, mis ootavad labidaga kraavitamist.
Tegeliku töö käigus õpivad inimesed iseennast selgeks ja saavad üksiti labidaga kahekesi aru pidada, kas ikka on vaja läbi Eestimaa rabade kui meie magevee reservuaaride väikese kildkonna rikkurite hüvanguks ja riigi militaarse haavatavuse tekitamiseks Rail Balticut rammida.
Ehk õpitakse füüsilist tööd tehes mõtlema selles suunas, et RB on Euroopa püüd Venemaad koloniseerida ning poolekslõigatud Eestimaa saab seejuures olema vaid doonor ja vahend.
Oma kätega end läbi rabade ja selle täitmiseks tarvilike karjääride kaevates hakkavad seni manipuleeritud mõtlemise tõttu ka ülejäänud rahvast manipuleerinud mutrikesed päris kindlasti suurt pilti ja tegelikke seoseid nägema ega jaura enam kaupade ja reisijate voogudest, mis päevast päeva seda rahvuslikku ja ökokatastroofi põhjustavat koletist õigustavad.
Infomüra korrapärastamine ja klaarimine aga algab tõelise haridusega. Päris haridus annab inimestele loova ja vaba valiku võimaluse. Ja sellesse valikusse peaks päris kindlasti kuuluma ka aeg-ajalt ette võetav vaikuse kuulamine.
Vaikuses kohtutakse iseendaga. Vaikus ütleb kasvõi seda, et ei noorus ega ilm ole hukas. Kõik kordub. Kasvõi hektilise ilmastikuga suved-talved korduvad tsükliliselt taas ja taas.
Usun, et kordumas on ka kuningriigi ajad Eestimaal. Mulle tundub, et eestlastele sobib kõige paremini monarhia. Meenutagem nelja kuningat – lisaks saarlaste Leigerit. Kuningriiklased püüdsid Torgu kuningriiki mõne aasta eest luua – aga leidsid kohtlemist narridena. Mis pole samuti iseenesest ei hea ega halb. Suured mõtlejad, loodusseaduste ja suure pildi seaduspärade järgi elajad tunduvadki pahatihti klounidena. Suurvaim ei karda piiratuks ahistatud masside silmis imelik olla. Narr on alati olnud õukonna targim isiksus.
Ärgem väsigem unistamast ja oma ideid paljundamast. Et idee värske püsiks, tuleb teda uuendada ja täiendada. Selles aga aitab meie võrgustik üha liikumises ja loomises püsida.“
Üllaril on kena komme võrgustiku liikmetele nii ühekaupa kui kõigile koos öelda, mis valesti on. Tema eriliselt tugev külg on aga see, et ta teab ka, kuidas vigu parandada ja edaspidi arukamalt tegutseda.
Eesti Klubi president Andro Roos
„Miks lagunevad pered? Miks kaotavad inimesed kodu? Miks sünnib Eestis vähe lapsi? Miks võetakse võlgu ja elatakse piinavas hirmus võlatähtaegade ja kohtutäituri ees? Millest algas viga ehk allakäik?“ küsib ühistupanga liider Andro. „Eks selliseid küsimusi ole teisigi, aga vastus on üks: eluga ei saada tänastes tingimustes hakkama. Ja jälle – miks? Olevat ju meil loodud „kõik tingimused selleks, et…“ Kas need tingimused on siis teises dimensioonis ehk arvutis või kahemõõtmeliselt paberil, et tavaelus on neid raske tabada?
Paberi peal või digitaalsetes aruannetes märkusega „ametkonnasiseseks kasutamiseks“ on elu imeline! Miks ta siis meie kolmemõõtmelises ruumis päris paljude jaoks nii kängu jääb, et statistiliselt tuleb aasta iga päeva peale ka üks enesetapp?“
Oma Elva kodus kaht väikest last kasvatav ning koos kaasaga rahvapanga loomist vedav Andro näeb ühe võimaliku vastusena, et me ei oska enam üht ja sama eesti keelt mõistmaks, mida üks rahvakiht teisele öelda tahab. Eestlased vajavad amet- ja ilmavaade-haaval tõlki! Samas kahtleme, kas ütlejagi mõistab enda versiooni emakeelest nii hästi, et teaks, mida ta täpselt ütleb. Kui keegi ütleb, et „… peame astuma otsustavaid samme panustamaks jätkusuutliku tuleviku laiapõhjalisse edendamisse…“ – mida ta siis tegelikult mõtleb?
Andro ei näe seetõttu põhjust imestada, et meie lapsed eelistavad juba suhelda inglise keeles, õigemini ingliskeelsete sõnadega, sest võõrkeeltes on nii nimi- kui tegusõnadel palju selgem tähendus kui meie oma „panustamise diskursuse mõõtme viimises paradigmaatilisse dimensiooni“. Kas keegi sai aru?
„Me teenime ebajumalat, kes on meie elu pea peale pööranud. Selleks ebajumalaks on raha, mida meie vaenlane kasutab meie alistamiseks. Et mõista raha kui nii sise- kui välisvaenlaste poolt meie vastu kasutatava relva olemust ja pöörata see relv kasutaja enda vastu, tuleb teada lihtsaid põhitõdesid,“ manitseb uue põlvkonna majandusteadlane. „Esiteks: rahas ei saa mõõta rikkust ning rahas ei saa salvestada pensionisammast, sest raha on üksnes vahend ja märkmepaber hetketehinguteks.
Teiseks on ühenduses jõud – raha tuleb omasugustega kokku panna, et soetada ühised põhivahendid, mida saame läbi tulemusliku töö panna tootma endale ja mõttekaaslastele tänaseks ja pensionipõlveks vajalikke tooteid ISE, ilma võõraste vahelülideta, vahendajateta ja nende kasumita.“
Lisaks on vaja Eesti asustada, mitte RB-ga pooleks lõigata. On vaja nullist, õieti miinusest luua ühistuline külaelu, mis kataks riigi koolide-kultuurikeskuste-tootmisüksuste ja taastuva energia sõlmedega, kasvataks loova hariduse baasil leidurite-innovaatorite põlvkonna ning hoiaks alal ja looks laule-tantse. Ja omausku.
Meie kogudus Tarbatu Hiis on alustanud hiite elluäratamist – põlisusk oma maaläheduse ja loodusliku loogikaga on sama loov nagu universum ise. Tänase pihustatud enesemääramise ja -väärikuse foonil on meie meelest välistatud edasine flirt dogmaatilise riigikirikuga. Jeesus, Buddha ja teised lõunamaised pühakud pälvivad vaidlematult austust, aga pole Põhjala karmi-karge loodusega ühes hingava tunnetusega kooskõlas.
Skandinaavia pangad on samamoodi respektaablid – omadel maadel. Eestlastele on vaja oma rahvapanka. Ühistupangas ringleb meie oma raha meie oma riigi arengu hüvanguks. Ühistupank maandab riskid, hoiab inimesed kaasa mõtlemises. Meie hoiulaenuühistute võrgustik peaks kujunema rahvapangaks hiljemalt aasta jooksul. Eesti veksel käibib Tartus juba praegu – aastaga on ka pangakaartide-netipanga süsteem loodud.“
Andro kirjutab praegu doktoritööd ühistupangandusest ning märgilisel moel saab see valmis koos Eesti rahvapanga enesega. Mees ise soovitab samas noorsoole pigem rakenduslikku haridust – akadeemiline haridus tekitab illusioonid ning ükshaaval erinevaid akadeemilisi haridusi üksteise otsa lükkiv inimene muutub tegelikult abituks ja kitsapinnaliseks. Isegi ohtlikumal moel kui harimatus, mis jätab manipuleerimata inimesele praktilise meele ja elulised oskused siiski alles.
„Oleme rahva mõtlema õhutamiseks teadlikult jõulise stiiliga – kuidas muidu ikka infomürast läbi murda. Samas peame arukalt piiri tajuma, et mitte anarhistidena tunduda,“ muigab Andro. „Samas on päris kindlasti iga eestlane ja Eesti-meelne ilmselt meiega ühel nõul: meie omandis peavad olema maad, metsad, viljakandvad põllud, rasketööstus, kergetööstus, energeetika, kaubandus, eksport, import, valuuta, kuld.
Ainult siis on meie oma ka riik, mida on võimalik austada ning mis oleks pandiks meie praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Uskuge, kui ühendatud jõududel põhinev riik omab ja juhib kõike oma maal asuvat elutähtsat-strateegilist-tulevikulist – siis ei lagune pered, siis ei kaotata kodusid, siis sünnivad lapsed ja meie naised löövad särama, nagu ei kunagi varem!“