06. oktoober 2011
Aave Kullang: Matke mind mu hobuse kõrvale
Aave Kullang (71) on kasvult pisike, ent hingelt suur naine, kes võitis neljandas staadiumis avastatud vähi. Ta on üles kasvatanud neli last, kes kõik on talle ka lapselapsi kinkinud. Kuna lapsed on hingelt linnainimesed, peab Aave pära-Võrumaal Vastseliina taga Tika külas oma esivanemate talu ihuüksi.
Ihuüksi on selles mõttes väga vale öelda, et naisel on 26 mesitaru ja kolm hobust. Ta on üks Eesti teenelisemaid hobusekasvatajaid, keda Eesti Hobusekasvatajate Selts kasutab tänini elava entsüklopeediana – kui on vaja tori hobuste põlvnemist, päritolu ja omadusi tuvastada, pöördutakse sageli selle hobuemanda poole.
„Miks mul meevurr elutoas on? Aga kus ta siis olema peaks?“ naerab naine keset purke ja ämbreid. „Minu elu ongi mesilased ja hobused. Lapsed käivad siin ainult jaanipäeva ja jõulude ajal.“
Samal ajal, kui kogu maailm eeldab üha rohkem mugavusi ja ette-taha ära tegemist, on Aave meeldivalt üllatunud, kui vald tema talu teegi lahti ajab. Ehkki ta on olnud palju aastaid Tallinnas trollijuht, pole tal autot, millega poodi või arsti juurde sõita. Ent ta pole selle üle sugugi õnnetu. Ta saab alati ja iga ilmaga hakkama.
„Meelitasin oma õe siia naabrusesse elama. Temal on auto – käime korra nädalas poes. Mul on külmakast, laen selle endale vajalikku toitu täis ja süda on rahul,“ naeratab Aave sisemise rahuloluga, mida me kõik temalt õppima peaksime. „Mul on üks puusaliiges vahetatud, teine tuleks ka välja vahetada, aga mul pole talu ja hobuseid kellegi hooleks jätta. Ei, ma ei heida ühelegi oma lapsele ette, et nad maaelu ja loomi ei armasta. Igal ühel on oma tee ja õigus oma valikuteks.
Mina olen siin sündinud, jaksan seni veel oma talvepuud teha, loomad ja mesilased talitada – ja ma ei tunne ennast üksikuna. Tänapäeval on ju olemas selline vahva vigur nagu mobiiltelefon. Kes omal ajal ette kujutas, et me saame kunagi mägede ja metsade taha kellega iganes rääkida, kui tuju ja tunne tuleb. Minu meelest tuleb olla tänulik ja õnnelik selle pärast, mis meil olemas on, mitte kogu aeg halada, mida kõike veel vaja oleks.
Õnne jaoks pole vaja asju ega teenuseid. Õnn elab sinu enese sees. Ja õnn ei lähe siis ära, kui hoiad oma hingeloomade ligi. Kuitahes valus ja võimatu see mõnikord ka ei tunduks.“
Hobused kui elutelg
Aave lapsepõlv langes kokku küüditamiste laine, kulakuks tembeldamise ja eestlaste omavahelise äraandmisega. Ta meenutab, et tema isa oli elupõline põldur ja hobusemees ja kui hobused taludest ühislauta tassiti, prakeeriti ja lihaks tehti, viis papa salaja mõned head hobused koju varju. Osa olid põlised tori hobused, osa põgenenud baltisaksa mõisnikest Eestisse jäänud hobused.
„Minu eluloo kujundasid hobused. Otsast otsani. Just sel aastal, kui ma oleksin pidanud kooli minema, peitis mu isa siin meie talu juures metsas ära päästetud hobuseid. Lombakas partorg, kes koostas nimekirju, mille alusel meie küla inimestest tühjaks veeti, käis nuhkimas ja peale kaebamas. Mina tean, et mitte keegi pole eestlasi ja nende loomi nii massiliselt hävitanud kui eestlased ise. Mind saadeti Tallinnasse peitu ja selle nimel, et talu alles jääks ja meid Siberisse ei saadetaks, lasi isa ise metsas hobused maha. Sellest ei räägitud kunagi, aga ma tean, et nii see oli,“ meenutab Aave rahulikult ja leppinult. „Ega praegugi teistmoodi ole, ka tänased uusasunikud, kes meil siin ümberringi tegutsevad, küsivad minu käest tee kasutamise renti ja langetavad mulle puid ette, et ma kodust poodi ja postkontorisse ei pääseks. Selle pärast on vallavanem ise mu käest vabandust palunud ja lubanud, et midagi sellist kunagi enam ei juhtuks.“
Isakoju tagasi meelitas seesama vald Aave pärast Tallinna-aastaid ikka hobustega. Ta oli Tallinnas mehel ära käinud, neli last sünnitanud, akrobaadi ja trollijuhina töötanud – ja siis pakuti talli perenaise kohta. Loomulikult kuulas Aave südame kutset ja naasis kodukohta. Tema hoole all on sündinud ja üles kasvanud loendamatuid hobuseid. Praegu elavad Aave talus Eesti parimate täkkude Carry’s Soni ja Casanova lapsed Carmus ja Panora.
„Kasvatasin neid oma lapselapse jaoks, kes ratsutas väga hästi. Tüdruk kolis koos vanematega Soome, pühendus võistlustantsule – ja nüüd ma siis oma kasvandikega koos siin elangi,“ selgitab Aave, kes on oma suurte universaal-tori tüüpi hobuste kõrval nagu elatanud Pöialliisi.
Matke mind mu hobuse kõrvale
„Loomadega koos elades pead alati selleks valmis olema, et juhtub kohutavaid õnnetusi. Jahimehed on pimedas minu tiinet mära tulistanud, nii et mära kaotas varsa – Viljandimaal Nuiamäe talli pidav Piia kihutas kohale ja päästis mära enese.
Kui mul neljanda astme vähk oli, siis selle sama hobuse juures käies ma valude kätte kokku kukkusingi. Tean, et vähi sain kõigi eluaegsete valude pärast – ja igasuguste meditsiiniliste prognooside kiuste jäin ellu samuti hobuste pärast.
Nüüd aga juhtus tõeline katastroof. Mu naabritel on kohutavalt tigedad murdjakoerad. Nad on ennegi mu lapsi – hobuseid ma pean silmas – rünnanud. Kuna Auli, mu kallis vana tori mära, oli juba aastates ega jaksanud end kaitsta ja päästa, puresid need koerad ta minu silme all ära.
Mu eluaegsel teekaaslasel näriti läbi esijalgade kõõlused. Minul on üks puusaliiges vahetatud, teine oleks ka vaja vahetada – ma ei jõudnud appi joosta.
Head külamehed aitasid kõõlusteta Auli rihmadega üles tõsta. Ta rippus ja nuttis… oma tunnetest ma ei räägi… Mina saan kõigest üle… või läbi. Kui ma sain aru, et need esijalad seda keha enam kunagi ei kanna, tuli loomaarst ja süst.
Ja siis tulid karistused.
Tori hobused on teatavasti toetusalused. Ma matsin Auli siia kodu kõrvale kõige võimsama puu ala. Seaduste järgi oleksin pidanud ta viima Väike-Maarjasse põletusahju. Minu Auli? PRIA võttis selle eest, et ma oma hobuse oma koju matsin, minult umbes 10 000 krooni – vabandust, ma ei oska eurodes arvutada – toetust ära.
Ma tean, et inimesi tavatsetakse matta kalmistule. Mind tuleb matta siia koju Auli kõrvale. Tegelen praegu Veterinaar- ja toiduametilt loa saamisega, et ma tohin jääda oma isatalu maa mulda. Sain vähist küll jagu, aga kohe täitub kriitiline kaheksa aastat. Siis võib juhtuda, et…“
Akrobaadist trollijuht
Kui Aave plikana Tallinnasse kolis, siis sai temast akrobaat. Ta sooritas oma püramiide Horret Zeigeri orkestri ees ja sõitis koos Helgi Salloga pool maailma läbi. Nägi nii palju, et rohkem näha pole vaja.
„Olime Helgi Salloga 15. kutsekoolis kokaklassis kursuseõed,“ meenutab Aave. „Akrobaadi amet ja trollijuhi töö olid teineteisele väga hea tasakaalustus ja vaheldus. Ma tean, et olen oma elu õigesti elanud.
Üks küsimus mul on – miks ma ei saa kellelegi oma oskusi edasi anda ja oma pühendumist pärandada. Mul on siin talli taga täiuslik valik kõiki hobustega töötamise riistu. Ma võiksin keda iganes õpetada, kuidas neid riistu kasutada. Mitte keegi ei taha õppida, kuigi terve maailm teab, et üsna varsti on Maa pealt nafta ja muud vanad energialiigid otsas.
Sel hetkel, kui see juhtub, on juba hilja õppida.
Õppida tuleb kohe. Hoian oma hobuseid ka alles selleks, et kui lapsed laias ilmas hätta jäävad, saame põllud uuesti üles harida ja lapselastele toidu kasvatada. Sellepärast on ka minu kakskümmend mesitaru alles. Ma ei eita – mul on üksi kõigi oma puude ja koplite, loomade ja haigustega vahel hirmus raske. Aga ma ei räägi sellest kellelegi.
Mis siis, et ma olen väike ja igast otsast rikkis, ma hoian alles maailma, millesse ma usun. Ja kui on mee võtmise periood, tulevad siia teised hobusekasvatajad, purgid pikalt ees. Olen selle üle õnnelik. Olen olnud vajalik.“