02. mai 2017
Loovuse ruumis luuakse ennast oma sisemise lapse hoidjaks
Normalsed inimesed tegid varasematel ajastutel enne kuhugi minekut selgeks, mis koht on ja kes ootab. Uues heas ilmas ollakse usaldavas voolamises. Kui teekaaslased soovitavad, minnakse. Teades vaid, et Elena Koit on mitmekihiliselt haritud ja hinnatud rännakujuht, kes ennast tervendab ja tuunib nii käsitöiseid kristallidest ehteid luues kui Maire Taska legendaarsetes konstellatsioonides käies. Naiste-juttude tasandil on teada, et ta on Tapalt pärit, geenides rumeenia mustlasverd. Ning kolm tundi Elena Loovuse Ruumis kummutavad senise eelarvamuse, et suurlinna büroohooned on oma kalgis jaheduses… bürood.
Kadaka tee ärimaja kolmanda korruse Loovuse Ruum – sündinud Elena sõnul suurest armastusest ja huvist loomise, loovuse, kristallide, enesearengu ja isetegemise vastu, on kristalle-käsitööd-väepilte ja soojust tulvil tegudevalmis tuba. Neile, kes tunnevad tõmmet kristallide, väekate ehete, eneseavastamise ja uute praktiliste oskuste õppimise poole.
Minu käest küsib tõmmu eriliselt kaunis tüdrukulik daam pikema pühitsemiseta: „Kuhu su vägi jäi, naine?“
Laseb mul enda ees vabas asendis seista ja nendib asjatundliku pilguheidu peale asjalikult nagu hobusehindaja: „Selge, parem õlg on tunduvalt allpool – koorem veab maadligi. Istu! No nii… ette kookus ja küünarnukid põlvedel – nagu vana mees!“
Õigus. Ja selle õiguse taustu uurime kolm järgnevat tundi.
Olen nii Mai-Agate Väljataga kui Kalev Veskimäe, Kreet Rosina kui Bruno Brauni juhendatud meditatsioone kogenud ja Brandon Baysi rännakul käinud – Elena sooritus on kõige pikem, sekkuvam-suunavam ja kõige erinevamate alade oskusi ühendavam. Ta ei vii nii sügavale alfa, ammugi mitte teeta-tasandile – jätab osavalt erinevate teadvuse-lainete piirile. Ühest küljest allud-järgned ja töötad kaasa – teisalt jälgid, mis toimub – ilma selle jälgimisega koosloomelise mängu võlu rikkumata.
Elena, Loovuse Ruumi asutaja ja perenaine selgitab: „Loovus ja loomine on mind saatnud kogu mu teadliku elu. Paljud mu varaseimad mälestused on seotud justnimelt looduse ja millegi oma kätega loomisega.
Minu elutee on olnud kurviline ning paralleelselt loomingulise tegevusega on mind alati saatnud ka midagi ratsionaalset. Olen õppinud psühholoogiat ja täiendanud ennast mitmete erinevate alternatiivravi meetodite vallas, töötanud pikalt kinnisvara valdkonnas ning tänaseks juba üle kümne aasta valmistanud oma kätega ehteid – selleni viis muide küünetehnikuks õppimine.
Olen naine, ema ja tütar.
Lisaks sellele olen ma juba mõnda aega Loovuse Ruumi perenaine, suur-suur kristallisõber, blogija, koolitaja, nõustaja ja ehtekunstnik. Peab tunnistama, et ühtegi nendest arvukatest ettevõtmistest ei pea ma tänaseni oma tööks või kohustuseks. Nad oleksid justkui ise minu leidnud ning märkamatult on ühest välja kasvanud teine.“
Elenast hargnevad märksõnad kõlavad nagu laul: Kristallimaailm ja Miori ehted, Tikobella ja tšakrateadus, Verendum ja Libret. Ehk siis eneseteadvuse keskus ja koduhoidjate nikerdamise teadus.
„Minu lugu algab juba enne minu sündi ja on palju vanem, kui mina ise. Olen kasvanud Lääne-Virumaa väikelinnas oma vanavanematega. Minu lapsepõlv oli kõike muud kui tavaline ning juhtunu on minust vorminud selle inimese, kelleks ma täna saanud olen. Olen mõistnud, et me valime ise oma vanemad, peresüsteemi, oma õppetunnid ja õpetajad. Kõik meie kogemused toetavad meie eluteed ja eesmärki. Keegi meist ei ole siin niisama.
Meiega juhtuvad asjad ning olukorrad ei ole head ega halvad – sageli on need vaid kellukesed, mida helistatakse, kui me oma teelt kõrvale eksime.
Minu tee tõi pärast keskkooli lõpetamist Tallinnasse, rakenduspsühholoogiat õppima. Kooli kõrvalt asusin tööle kinnisvara valdkonnas, kus ma vahelduva eduga, vajadusest olla “normaalne ühiskonna liige” ka järgmised 8 aastat töötasin.
Seitse aastast on mu elu lahutamatuks osaks olnud ehete valmistamine, just tänu ehetele sai must 2010. aastal ettevõtja,“ meenutab Elena. „Hetkedel, mil olen kinnisvarast kõrvale põiganud, olen pidanud väikest stuudiopoodi Tikobella, kleidilaenutust ja tegelenud käsitöötarvete müügiga. Kinnisvaraturult põgenesin hingehaavade ja mitmekordse läbipõlemisega.
Lisaks sisemisele ängistusele, ärevusele ja apaatiale kimbutasid mind aastate vältel ka mitmed tõsisemad tervisehädad. Olin eksinud, kaotanud ühenduse isseendaga ning püüdsin oma valikutega valmistada headmeelt kõigile peale minu enda.
Üks asi viis teiseni ning märkamatult jõudsin ringiga tagasi psühholoogia, alternatiivmeditsiini ning kõikvõimalike põnevate iidsete teadmiste ja tehnikate juurde.
2015. aasta oli minu elus pöördeline. Lisaks sellele, et aasta möödus valdavalt õppimise ja enesetäiendamise kammertooni all, viis see kõik mu ülipõnevale taipamiste ja eneseteadlikkuse teekonnale. Sisemise paranemise ja iseendale lähemale jõudmisega kaasnesid ka uued algused, väljakutsed ja võimalused.“
Mind viib Elena esmalt varateismelisena Häädemeeste randa lehmadega indiaaniplikana südamesõprust sõlmima ja pikki juukseid soovima. Sealt rändame mu teise eluaastasse ja lastesõimes hammustada saamisega kaasnevasse isa-igatsusse. Edasi üheksandasse eluaastasse, mil lasin end ema tahte vastaselt tavaklassist muusikaklassi üle viia. Kõigi nende sündmuste taaskogemise teivasjaamadena köhin, nagu äraaetud hobune.
Hariduspakett, mille pealt Elena töötab: Rakenduspsühholoogia spetsialiseerumisega teenindusjuhtimisele, Mainori Erakõrgkool (2006-2009).
* Arvukalt erinevaid klienditeeniduse, ettevõtluse ja müügiga seotud praktilisi koolitusi (2006-2009)
* Stilistika kursused Mainori Erakõrgkoolis (2012-2013)
* Aksessuaaride disaini ja stilistika kursus Amrita Stuudios Vassilissa Danaviri juures (aprill-september 2015)
* Access Consciousness Barsi koolitus (juuni 2015)
* Kristalliteraapia I, II ja III astme koolitused Sisemise Tarkuse Koolis Universus (2015)
* Usui Reiki I astme koolitus (2015)
* Kogemusnõustajate väljaõpe Arengukeskuses Avitus (mai-november 2015)
* Süsteemse pereteraapia baaskoolituse Eesti Pereteraapia Ühingus (august-detsember 2015)
* Rahvusvaheline naerujooga juhendajate väljaõpe (2015)
* Kristalli-Reiki I astme koolitus Sisemise Tarkuse Koolis Universus (2015)
* EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) I ja II astme väljaõpe (2015)
* Teeta-tervendamise baas- ja edasijõudnute kursused (olen Theta Healing Advanced Practitioner) (2015)
* Taro kaartide tõlgendamise kursus (september – november 2015)
* Human Design (2015)
* Druiidide ruunimaagia (2015)
* Frantsila õieteraapia algkursus (2015)
* IIKA Keskuse alg-,põhi- ja süvakursus (2015-2016)
* AOEC Coaching Skills Sertificate programm EBS-s (märts 2016)
* Chakra Balancing and Healing Course, Natura Training Centre (2016)
Praegu õpib Elena
* Holistiline treening Holistika Instituudis (alates novembrist 2015)
* NLP Practitioner väljaõpe, Meta-Profit OÜ (alates jaanuarist 2016).
- „Pean siiski tunnistama, et paljud väärtuslikud (kui mitte isegi kõige väärtuslikumad) teadmised ja taipamised on tulnud läbi minu enda isikliku kogemuse ning seetõttu pean täna teatud valdkondades kogemustarkust märksa hinnalisemaks, kui mistahes seinal rippuvat diplomit. Leian, et just ainulaadne ja täiesti kordumatu kogemus on see, mis teeb meid kõiki eriliseks ning mis tegelikult pajatab nii mõndagi meie annete ja eluliste eesmärkide kohta,“ möönab Elena.
Ta laseb mul lisaks lapsepõlveaegsetele ka 16- ja 24aastasena kõhtu kogutud külma valu känkra kõhust välja võtta. Panen selle kodumurule. Kui ümber pööran, on kängar kadunud – üks meie higitelgi-tseremooniate vend on selle koos telgikütmise kividega kärusse pannud ja veeretab läbi hobusekopli metsa poole. Noored hobused kõnnivad kannul ja kontrollivad.
Vend veeretab kivi allikasse, mis selle kohe neelab.
„Kus pussnuga on? Selle koht on puu küljes nööri vahel!“ pahvatan Vennale tänu asemel ning tajun õhus Elena arukalt lõbustatud muiet.
Samal hetkel helistab mulle Loovuse Ruumi nagis rippuva kasuka taskusse… seesama Vend.
„Nagu minu hariduslikust taustastki selgelt välja joonistub, käivad minu jaoks ratsionaalne ja teaduslikult tõestatu käsikäes holistilise, loomingulise, loova ning kohati isegi esoteerilisema poolega. Olen täiesti veendunud, et ehkki kõik materiaalne on lahutamatu osa meie maailmas, on meie sees ja meie ümber peidus nii palju enamat!“ teab Elena. „Olen veendunud, et meil kõigil on olemas võime ennast tervendada ning iga inimese isiklik areng on teekond, mida ei saa keegi teine tema eest läbida. Võimalik, et just seetõttu palubki mind eestkätt mitte inimeste tervendamine, vaid hoopiski erinevate enesearengut toetavate tehnikate, teadmiste ja oskuste kombineerimine ning edasi andmine.
Minu taust on väga kirju ning selle all ei pea ma sugugi silmas oma töökogemust.
Ma olin teistsugune laps, kellel oli väikesena väga raske sobituda ümbritseva keskkonnaga ning keda kunagi omal ajal koolis hästi omaks ei võetud – loe: kiusati. Allasurutud lapsest sai põhikooli lõpus aga mässumeelne vabadust ja kuuluvust ihkav pubekas. Keskkooli lõpus tekkis mul tugev vajadus mõista ennast ja inimesi mu ümber, leida vastuseid. Tõenäoliselt sellepärast viiski tee mind tollal Mainorisse rakenduspsühholoogiat õppima – suurt rolli mängis ka praktiline asjaolu – nimelt oli see ainus võimalus töö kõrvalt õhtuti mind huvitanud eriala õppida.
Suhted päritoluperega on minevikus olnud väga keerulised ning koha leidmine oma peresüsteemis osutunud suureks – ja täna pean tunnistama, et ülimalt põnevaks väljakutseks. Sama võin öelda ka korduvate mustrite kohta enda isiklikes suhetes ja elus üldiselt!
Ma olen olnud väga ebakindel, pole enamuse oma elust tajunud end kuigi väärtuslikuna, olen olnud väga pikaajaliselt rahulolematu oma välimusega – tegelikult lausa 15 aastat sõdinud oma kehakaaluga, olen seadnud lati ületamatutesse kõrgustesse, pole lubanud endal eksida ning turvatunde tagamiseks olen püüdnud kontrollida kõike ja kõiki minu ümber. Mingiks hetkeks olin ma kogenud nii palju valu ja pettumust, et ma ei suutnud enam usalda ennast, kedagi teist ega ka Univerumist või suuremat plaani. Ma olen olnud edukas, suutmata tunda sellest rõõmu ning ma olen kukkunud musta auku end seejuures piitsutades ja hukka mõistes. Ma pole julgenud rääkida oma tõde, veelgi vähem selle järgi elada. Aga kõik see on mind viinud ühele ülimalt põnevale ja imelisele rajale ning toonud mind tänasesse hetke. Ja kes teab, kuhu see praegunegi rada veel ühel päeval välja viib…“
Elena laseb mul enesel erinevates vanustes minuna oma kujunemisraja valukohtadele vaadata.
Avastan, et olen 14aastasena perekonna peaks nügituna tavatsenud kõiki lapsendada, kõigi eest hoolitseda – peale iseenda.
Teejuht laseb mul tänase endana kaheaastase enda sülle võtta ja lõua all hoida.
Väikese lukkuläinud enda, kes üha kõiki teisi emmeb ja lapsendab, tunnet on tarvis üha meelde tuletada. Et osata ennast turvatundes ja küllusevoos hoiutada.
Ma püüan…
„Minust enesest on praeguseks saanud inimene, kes jumaldab vaikust ja üksiolemist, pikki autosõite, head muusikat, uimaseid hommikuid, pimedaid öid ja kauneid hetki perekeskis,“ on Elena pisut ees – ja väga tänulik. „Mulle meeldib kastemärg muru, tormine meri, täiskuu ja hingematvalt värvilised päikeseloojangud.
Mind paeluvad erinevad inimesed ja maagiline maailm meie ümber. Mulle meeldib näha, kuulata, märgata ja mõista. Ma õpin aega maha võtma ja elama hetkes.“
Pärast meie ühist rännakut olen mina lihtsalt vatises heljumises – Elena judiseb pingelangusest, sest ta on endast kõik andnud.
Mina sõidan koju loomadele õhtumusi andma ja oskan nüüd erinevas eas laps-mina peale vaadata erinevas eas teist-minade pilguga – Elena läheb koeraga jooksma ja mõtleb seejuures tõenäoliselt paralleelilmaliselt nii kutselise psühholoogi, alternatiivi valdaja kui lihtsalt Valguse keeles.
Me kohtume veel. Märtsis saab mul täis 7×7 eluaastat – algab uus tsükkel. Ning juunis täitub ka 7 aastat Soonel. Et 21. märtsil 50aastasena parimal võimalikul moel uude tsüklisse suubuda, tahan veel Elena leebelt nõudlikku, osavalt professionaalset ja sensitiivset teejuhi-tehnikat kogeda. Aitäh.