02. mai 2017
Gravitatsioon näitab meteoriidina Eesti raugastumisseaduse lähiperspektiivi
Rakvere teater on Eesti üks tahedama-vahedama sotsiaalse närviga loovkooslusi. Tema uuema ajastu repertuaar pole küll lausa nii sotsioloogiline, nagu omaaegne legendaarne Pirgu-kooskonna ühiskonna puurimine. Ent kunstilisemad vahendid-lahendid mõjuvadki sügavamalt. Viivad teemasse südameüdini sisse ja muudavad saatusi. Selles mõttes, et reaalselt tegutsema panevad.
„Sinatraga kuu peale“ portreteerib Lichtfeldti-Mälbergi kehastuses patronaažiõdesid, kes potitavad-lutitavad vanahärrat, kelle üksildase elu viimne sündmus oli möödunud sajandil Sinatraga kohtumine. Mõlemad naised on meile nii kurjamoodi tuttavlikult armetu taustaga. Ühel mees töötu ja lapsel sellest hoolimata vajadused. Teise mees tropp, närvid läbi ja unistused tegelikult nii väikesed. Summad, mille ümber nutmaajavalt naljakas tants ja tagaajamine käib, naeruväärsed. Vahet pole, kas mahlakate rollivõttude viimane vaksal on kiriku pihitool või kohtupink – tee on temakeste ees püsti igal juhul.
Sama risti ja püsti on suusad läinud kogu Rakvere uuslavastuse „Gravitatsioon“ vanurite-gängil. Donald Tomberg on Riina Vanhaneni ülimalt leidliku kujunduse vahele komplekteerinud portreed lõppevatest elunatukestest, kellest mõnel pole üldse omakseid. Mõne lapsed või armastatud vajavad neid alles pärast meediakünnise ületamist – nagu rosetiga sülekoeri.
Käsikiri on fenomenaalne – just tänu vindiga lausetele, mille esimese poole järel on kolm punkti ning järgnev teine lausepool keerab mõtte pöördesse-väändesse. Leebe ja leidlik lavastaja Raivo Trass võinuks ka neile kolmele tegelasele, kelle taustast me midagi teada ei saa, autorilt Elu tellida. Viimne kui hing ses lavaruumis moodustab hämmastavalt kiiresti Perekonna – nii omavahel kui publikuga. Ent ongi ju hingeliste perede moodustumise aeg. See, et oled kellegi sigitatud või kellegi üles kasvatanud, pole enam nii kohutavalt kohustav kui muiste – ühtekuulumise alusel moodustunud sõrg-kärg-härg-pärgpered rokivad ja ruulivad tõelisemalt kui kunagi varem.
Mu kümnene tütar ütles keset „Gravitatsiooni“ etendust – umbes hetkel, mil „Naabriplika“ seriaali mendina tuttav Tarmo Tagamets sai kõne, mis teda jõuluks pere juurde ei tahtnud: „Mitte iial!“
Mitte iial ei taha tänane laps oma ema ja talu hüljata – tulgu või pampersid ja altzheimer-light.
Mitte iial ei taha ema olla oma talus lapse tulevast peret ahistav painaja… Mis meist saab?
Kui sõitsime hiljuti koos maestro Ülo Vooglaiuga filosoof Asser Murutari matma – nii Ülo, Asser kui medeküla akadeemik meenutavad muide väga gravitatsiooni-fanaatikust füüsikut Arvi Mägi kehastuses – arutlesime kolm tundi just samadel teemadel, mis kahevaatuselises kodulootuses õhus.
Esiteks oleme läbi aastakümnete meediat toitnud ja katnud, selle sooritamist õppinud ja õpetanud – ja nüüd on ta kontrollimatu, peatu ja peatamatu loomana meie kõigi vastu pööranud. Eranditult kõik me oleme ohvrid selle peatumatu ebaeetilise monstrumi käes. Nagu oleme kaitsetud ka praeguse hääbuva tsivilisatsiooni raugastumise ees.
Teiseks ongi Vooglaiu väitel käsil vanadekodude kriis. Nimetagem neid üleliigsete inimeste ära panemise kohti hooldekodudeks või pansionaatideks – juba täna on Eestis neid oluliselt vähem kui vaja oleks. Seda on märgatud. Nii mõnigi pere kaalub oma suurde majja erivajadustega laste või hoolivate omasteta vanurite kodu loomist. Mistõttu on insipireeriv ja intrigeeriv teatrilava kaudu mõnda neist avasilmi sisse vaadata.
Lavaloos panevad tudid küll ükshaaval vanadekodust erinevatel asjaoludel minema – aga enne seda on nad tõeline jagelev-hooliv Perekond. Koos minuga etendust vaadanud jaapani laevameister märkas sama: jah, mul on üks poeg Inglismaal ja teine Bahamal, olen kuuskümmend kopikatega… ja edasi? Meie kõigi lapsed on ilmariike ja elulaade pidi laiali, igal oma unistus ja karjäärimuster. Seega peame olema elu lõpuni sadulas – või õhtuks pehme maandumise juba täna ette valmistama.
Täna arendan siin Raplamaal iidsesse Kuusiku Altveskisse teatrit-koolituskeskust. Esimeses suvelavastuses kõlab teiste hulgas paar Maian Kärmase kirjutatud laulu millenniumivahetusel kirjutatud suveloost, kus Liisa Aibel mängis orvust tüdrukut. Täna on tüdruk ennaktempos vanadekodusse jõudnud. Nagu ka Lichtfeldtiga loodud monotüki lavastaja Toomas Suumann.
Sellest tulenevalt peame kõigepealt kirjutama lavalood järmiste elufaaside teemadel ning seejärel astuma järgmised sammud kooskõlas skeemiga, mille eest hoiatab „Gravitatsiooni“-nimeliste tiktak-tablettide karbikese infolehe võimalike kõrvaltoimete punkt: kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Muide – bravo, Rakvere teatri kavamaterjalide kujundajad – nii Sinatra-farsi kummikinnas kui Gravitatsiooni-kataklüsmi tiktakid on tujutõstev täistabamus. Eksta-meteoriit lisaks sellele, mis sisuldasa vanadekodusse kukub.
Edasine kõrvaltoime on kultuurikeskuse horisondi tõstmine päeva lõppu – temast saab eakate loovisiksuste pansionaat seenioride teatri-klubi-tegeluskeskuse ja missivõistlustega. Päriselt ka. Loojangu poole loogelnud intellektuaalide eakohased etendused ja harrastused pole üldse nali.
Komöödiad gravitatsioonist ja Sinatraga kuu peale sõitmisest õigupoolest samuti mitte. Samas oleks tõsisemas võtmes talumatu tõtt vaadata eksistentsiaalsete küsimustega sarjast „Mis minust saab.“
Kas minu lapsed armastavad mind tingimusteta? Kas mu bioloogiline perekond on tegelik? Kuivõrd mind turvavad täna kogutavad illusoorsed pensioni-sambad-rumbad? Mismoodi tegelikult õnnestub elu kestmine surmani – nagu julgustab elukunstnik Aune Past oma bestselleris. Keda mina ise viimases vaatuses armastan – kadunud meremeest, hiirt, meteoriiti, muinasjutte või kedagi, kelle eest hoiatab gravitatsiooni kasutusjuhend: on oht nakatuda reisipisikusse, värvida juuksed roosaks ning uute tuttavate külge klammerduda.