06. oktoober 2011
Thea Paluoja: „ Kõik inimesed on musikaalsed ja hääl on hinge peegel.“
Eestlaste ühisteadvuses on kaks väga erinevat Thea Paluoja (49). Üks on nääpsuke satäänide keemiliste lokkidega neidis, kes laulis 1980ndatel aastatel ansambli Proov 583 ees „Neid öiseid teid“, „Nad ei tea“ – oli telekonkursil „Kaks takti ette“ üliedukas ning neid igihaljaid hitte lastakse raadios tänini sageli.
Teine Thea Paluoja on blond võimas matroon enda juhitud Rapla laulustuudio kooride-ansamblite-solistide ning Märjamaa segakoori ees. Sel suvel viis see dirigent ja lauluõpetaja laulupeole seitse kollektiivi ning äsja sai täis ka 30. tööaasta lauluõpetajana.
Juuksur põranda all
„Ma tahtsin lapsena juuksuriks saada. Emal on olnud väga osavad käed, nii et esimest korda nihveldasin end tädiga koos juuksurisse alles 8aastasena. Mulle lõigati kihvt poisipea, aga järgnes nutt ja pahandus. Järjekindlalt sain juuksuris käima hakata teismelisena – keemilisi lokke tegemas ja moodne olemas, kuidas teisiti – enne käisin ikka sõbrannadega juuksuris kaasas jälgimas, kuidas see kõik sünnib,“ meenutab Thea, kes on sündinud Rapla haiglas, lõpetanud Rapla Keskkooli ning ühe vähese tõelise suurvaimuna kodulinnale truuks jäänud. „Paraku leidsid arstid, et mul on väga nadisti konstrueeritud jalad – juba kahekümnendates eluaastates opereeriti mul jalaveene ja püstipidine töö oli vastunäidustatud.
Nii ma konservatooriumisse astusingi. Laulmine on olnud väikesest saadik minu loomulik olemisviis. Oli täiesti tavaline ja enesestmõistetav, et proovid kestsid südaööni. Tollal olid koolitunnid ka laupäeviti – ja pärast kooli läks joonelt musitseerima. Pühapäevani välja.
Mul oli aastaid lahutamatu kaaslasena 12keeleline kitarr kotiga seljas, kuhu iganes ma ka läksin. Tema hüüdnimi oli Ämm. Üsna märgilisel kombel läks ta ühel kurval päeval katki ja ma pühendusin laste õpetamisele. Kitarri mängin nüüd umbes üks kord aastas – augustikuus Võsul, kus meie klass igal aastal kokku tuleb.“
Konservatooriumis põrkas Thea kokku streikivate häälepaeltega. Ta sai oma üllatuseks teada, et ehkki keskkoolis sai alti ja äärmisel juhul metsot lauldud, osutus ta tegelikult sopraniks. Sama üllatuse valmistab ta praegu paljudele noortele, kes tema laulustuudiosse pürivad. Kõrge hääle tegemine nõuab julgust ja oskust. Oskus tuleb õpetajalt, julgus kogemustega – nagu tsirkusehobustelgi kaob hirm publiku, prožektorite ja kaamerate ees.
„Tänaseks olen aastate jooksul end mitmel pool täiendamas käinud, ka hääle erinevate kasutusviiside alal. Nii klassikalisi võtteid, mõnd stiili järgivaid-teenivaid kui rokkiv-kriiskavaid. Igaks tehnikaks on õige laul ja-või fraas selles laulus. Hääle kasutamine on nagu maalimine – värve ja toone tuleb segada ja kombineerida, nii et muusika ärkab ellu,“ arutleb legendaarne õpetajanna. „Mind teeb üsna murelikuks, kui kuulen tänaste Eesti noorte lauljate röökimist, mis lõhub häälepaelu ja teeb muusika hingetuks. Kaunikõlalised tämbrid, mis telekonkurssidel avastati, lähevad pahatihti oskamatute õpetajate ja juhuse teed.“
Thea enese kulg läbi konservatooriumi käis pärast mandlioperatsiooni ja häälepaelte haigestumist taktimõõdus kolm nädalat vait, nädal laulmist – seega teab ta väga täpselt, mida noorte häälepaelte hoidmisest kõneleb.
„Kuna kõri paranemine võtab aega, aga seda ma toona ei teadnud, ja nii ma konsist ära jooksin ning läksin ikkagi juuksuriks õppima,“ Alus – seal kus praegu on mõisas Kaitseliidu staap ja poe kõrval õmblustöökoda – sain nädala ajaga teada, kes kellega semmib ja kes kellele tite tegi.
See oli piisav elukool, et oskaksin täiel rinnal nautida praegust elu Rapla kultuurikeskuse all keldris, kaksteist tundi päevas laste ja noorte seltsis. Mul on privileeg suhelda nende inimestega kellega soovin – ja minu juurde tulevad õppima need, kes on tõesti muusikast huvitatud, avatud hinged. Nii, nagu mul on pikad juhtmed, on mul ka pikad okkad – seepärast ei pruugi ega pea ma kõigile sobida. Samal lainel olijate jaoks olen tuhande naeratusega Thea, kelle üks olulisemaid õpetussõnu on: NAERMISEKS ON ALATI ÕIGE AEG. Samavõrd kui mina olen nende õpetaja –ja paratamatult ka vaimne ema – õpetavad nemad mulle elu ja inimesi. Tänu mitmete laste tõsisele arvutisõltuvusele, mis elamist segab, aja neelab ja suitsiidi ääreni võib viia, olen ise hoidunud isegi Facebooki konto loomisest. Mina elan koos oma laululastega siin ja praegu, mitte virtuaalmaailmas.“
Sooaurud
Põline raplamaalanna Thea nõustub tõdemusega, et ülejäänud Eesti ei teagi pahatihti, et ka Raplas ja seda ümbritsevates asulates-külades elatakse. Tema enese laululapsed, kes tänu õpetaja eriliselt jõulisele ja leidlikule stiilile palju reisivad ja konkursse reeglina võidavad, tunduvad seetõttu tulnukatena ei-kusagilt.
„Raplamaale tuldi küüditamiste eest varjule. Siia saadeti need rahvakihid, kes Tallinnasse ei sobinud. Moodustus kartlik ja konservatiivne rahvakild. Kartlikkus aga teeb pahatihti kurjaks ja salakavalaks,“ arutleb Thea. „Eks minagi olen enda kohta uskumatuid lugusid kuulnud – ja keelepeksjate naeratavatesse nägudesse kurvalt vaadates endamisi küsinud: miks sa niimoodi teed?
On üks teooria, et Rapla linn ehitati tükkis kirikuga valesse kohta, keset soid ja rabasid, mitte kõrge künka otsa. Sooaurud pidavat mõjuma halvasti nii pühakojale kui kõigele ja kõigile tema ümber. Rapla, muide, ei ole linn!!! Lapsest peale olen ma sinna läinud ikka alevi peale või kuidagi nii. Ikka alev.
Kui Raplale anti linna staatus, siis tore muidugi, ent linn ta põliselanike jaoks ei ole ega saagi olema. Kui mind Alusse juuksurina praktikale ja hiljem juuksurina tööle, oli hoopis Alu suur põllumajandusteenindusasutuse EPT keskus. Siin elas ligi 100 inimest, kes kõik olid seotud EPT-ga või pereliikmed, sest muidu ei saanud siia ka korterit.
Tänasel päeval käin mina Alus – oma kodus, mis on mu kindlus – tööperioodil ainult magamas ega tunne enam enamikku inimestest, kes siin elavad. Ühendavat ettevõtet enam pole, kortereid müüakse-vahetatakse lõpmatult ning kogukonna tunne on seega väga keeruline tekkima. Minu jaoks on see siin KODU ja ma ei kavatse siit kunagi kuhugi kolida.
Ma isiklikult polegi linnade asjus eriline kaasarääkija – ma ei kannata üldse rahvamasse ega seda, kui keegi minu ruumi tungib. Privaatsuse ja hingamisruumi vajadust võib põhjendada sellega, et olen Tiigri aasta Lõvi. Aga tõepoolest mul hakkab näiteks trammis või poesabas üleni halb.
Tallinna ja inimmasside küllastuse, suisa mürgituse sain kätte ansambli Proov 583 päevil. Neil aegadel õppisin end ühest esinemiskohast teise sõites bussis laadima, taastama ja kokku korjama kududes. Ots ja müts. Pärast esinemisi ja turneesid põdesin omaette mitmeid päevi, enne kui tagasi endaks hakkasin. Ja pärast laulupidu poen ka metsa seenele. Ma jumaldan seente leidmise ja korjamise mahedat hasarti.“
Thea kinnitab, et muusikat armastavad inimesed eristuvad kõikjal maailmas muust massist ja mürast. Ta on väga tänulik emadele-isadele, kes taluvad laste hilisööni kestvaid proove ja aitavad kaasa välisreisideks projektide kirjutamisele ja raha hankimisele. Ta hindab kõrgelt usaldust, et temaga on nüüdseks juba aastakümneid antud kodudest ära laululaagritesse lapsi, kellest vaid mõne üksikuga on probleeme tekkinud. Ja ta julgustab vanemaid olema järjekindlalt sundivad neil aegadel, kui noortel tulevad tagasilöögid.
„Enam-vähem igal laululapsel on kolm-neli mõõnaperioodi, mil ta tahaks nagu torti või midagi soolast – ainult mitte laulda. See pole koht, kus vanemad peaksid liberaalselt lubama lapsel põrgelda tantsuringist ujumistrenni, sumomaadlusest pingpongiklubisse. Tagajärjeks on noore inimese killustumine – tema anded ja eeldused jäävad välja arendamata. Pubekas, keda õigel hetkel ei sunnita, ei hakka siin ilmas tegema seda, milleks sündis,“ teab Thea. „Tema õigel teel hoidmiseks on vaja vanemate ja õpetajate ühist tunnetust ja takti – mul on väga mitmeid kordi olnud õnne seda kodu ja laulustuudio kooskõla kogeda.“
Latvade taimelava
70 diplomit ja kiituskirja, mis katavad Thea elurõõmsa keldristuudio seinu, on vaid murdosa neist, mis aastate jooksul kokku pälvitud. Aukohal on väärikas Kooriliidu Aasta Dirigendi diplom, millele vastasseinast pilgutab lustakalt silma Alo Mattiisenile pühendatud laulukonkursi tunnustus „Monotoonse jorina oskusliku seadmise eest vokaalseks trillerduseks“ – ansambel INKL esitas Thea töötluses Bläk Rokiti palakese, kusjuures Peeter Oja istus juhuslikult ka žüriis.
Thea naudibki üle kõige eriliste sätungite ja lahenduste leidmist lauludele, mille ta ise või noored on esitamiseks valinud. Oma õpilaste edu võtmeks arvab ta erilisuse – väga teistmoodi lähenemised tuntud teemadele. Ta ei poolda efektitsemist ega ülemääraseid liikumisseadeid, mis laulmist segavad. Küll aga katsetab kombinatsioonidega, mis kummutavad tavaseisukohad. Tema juhendatud segaansambel ÜG 4 (Rapla Ühisgümnaasiumist tuletatud nimi) koosnes näiteks kolmest sopranist ja ühest baritonist ning oli äärmiselt menukas.
Ühtselt kõrgelennulisimad olid emand Paluoja pesakonna, kes lendasid tema tiiva alt laia ilma 199ondate aastate lõus – Priit Võigemast, Märt Avandi ja Vaiko Eplik (Ingliste, Valtu ja Alu külapoisid, kes laulsid esmakordselt kolmekesi koos mõned aastad tagasi kirikus, kus Thea korraldas kolme tenori kontserdi Tarkusepäeval. Sinnani olid nad erinevates generatsioonides – Priit ja Vaiko laulsid koos Olavi ja seitsme tüdrukuga ansamblis Segased ja nemad lõpetasid 1997. Järele jäi noorim – Priit – kes kogus enda ümber sedakorda juba noormeeste seltskonna ja tekkis meesansambel Kesonpoolt. Nende eluiga oli ainult aasta, sest lõpetasid, sealt jäi noorimana järele Märt, kes korjas uue seltskonna ja tekkis meesansambel Nojahh.
Priitu meenutab Thea muide äärmiselt vaikse ja tagasihoidliku poisina, kellele ta alles mõne aja möödudes söandas vihjata, et midagi hakkab suust välja tulema juhul, kui suu lahti tehakse. Misjärel Priidust kujunes tasa ja targu grupi liider.
Nende poiste kõrvale lennutas Thea lähedane sõber Toomas Voll oma lapsed ja Kuressaarest saabusid ilma tegema Ott Aardam ja Karol Kuntsel, Jõgevalt lisandus Hele Kõre.
Nii on Eestimaa – ja laiemgi maailm – kaetud läbi muusika küpsenud professorite, õpetajate ja riigijuhtidega.
Rauad tules
„Ma pidin sõna otseses mõttes ära surema, kui need poisid lõpetasid,“ tunnistab Thea. „Pärast seda olen alati hoidnud korraga mitmeid raudu tules, et süda enam niimoodi ei murduks. Keegi peab kogu aeg olema peale tulemas ja olemas.“
Nii juhendabki ta praegu Rapla Lulustuudios nelja koori, stuudiost väljaspool ka Rapla Poistekoori, Raplamaa Noorte Meeskoori, Raplamaa Ühendatud poistekoori ning Märjamaa segakoori Rello, kolme ansamblit ja soliste.. Temast nakatunud ilmavaadet ja lustimeelt iseloomustavad ansamblite nimed a la Kesonpoolt, Võdale Saralaralaa, Segased, KLÜKK, Kriide, Nojahh, Tohohh, Sõrmik, Melun, Triis jne…
„Mu stuudio 130 lauljast on suurem osa ikka püsilauljad, kes suurema osa oma kooliajast stuudio vahet käivad – mudilaskoorist lastekoori ja sealt neidude koori. Nende alustalade peal ka teised püsivad ja kiirelt edasi liiguvad. Kõige pikem koostöö oli mul neiuga, kes laulis minu juures 16 aastat ja täna teeb ta meie noortele hääleseadet – Triin. Sel kevadel lõpetas keskkooli Liisa, kes käis mul laulmas 13 aastat. Püsivus ja ustavus on asjad, millest enim lugu pean ja mis ka vilju kannavad – Liisa oli mitmeid aastaid Eestis tunnustatud koolimuusik, kel läks koolinoorte solistide konkurssidel ikka hästi, Liisa mitme soolokontserdini jõudsime ka.
Minule meeldib kõige rohkem häälte ja isiksuste ühitamine muusikas. Solistidest ei pruugi head koori saada – kooriks ja ansambliks harmoneerumine on suur kunst. Olen maailmas õppinud ja ise välja töötanud erinevaid harjutusi ja mänge, mis juhivad hääled kokku kõlama. Ühislaulmine tasandab isekust, timmib kooskõla kogu maailmaga, mitte üksnes teiste häälitsejatega,“ kirjeldab Thea oma kööki. „Ühtlasi viib laulmine inimese ühendusse tema enese keha ja minaga. Hääl on hinge peegel – nii rääkides kui musitseerides kuuldavale toodud tämbrid ja varjundid jutustavad väga täpselt, mis isiksusega toimub. Varjamatult.
Lauluhäält ei tee üksnes häälepaelad – mida ma oskan stakato abil vajadusel üsna kiiresti lahti laulutada. Muusika tekkes osalevad kopsud ja kogu meie lihaskond diafragmast sääremarjadeni välja.
Eemalt vaadates ei tea võhik, millist peent tööd teevad kõht, piht ja biitsepsid selleks, et lauljal jätkuks õhku ja kandvat emotsiooni.“
Thea enese emotsioone kannab Päike – kui Lõvi tulekera taevas särab, on tal alati hea tuju. Talvel käib ta koos kaasaga Indias Päikese järel, suvel sisestab selle energia oma aia roosidesse ja elulõngadesse ning kolmel viimasel aastal on väsimusest ja hirmudest üle saanud kodusaunast, kus 120kraadises kuumas on eriline nauding aknatagust tuisku imetleda.
Viva la Musica
Thea väidab nii oma kui õpilaste kogemuse põhjal, et lava- ja kaamerahirmust aitab üle saada praktika. Mida rohkem selle katsumusega heidelda, seda kodusemaks ja loomulikumaks muutub laval seismine.
„Eks see laval ja televiisoris olemine tekitab omakorda kadedust ja koolivägivalda. Enamasti psühholoogilist. Olen aastate jooksul õppinud oma noori kadeduse eest kaitsma, mähin nad ebaõigluse eest siin kultuurihoone põranda all muusika sisse varjule. Kusjuures see muusika peab olema kindlasti eakohane – ei noort lauljat ega kuulajat ei kirgasta näiteks nasaalses klubi-maneeris ulutud Crysabella hingekarje „Memory“ Webberi kassidest, sest laps ei tea, mida tunneb siit ilmast lahkuv vana kassilita,“ muigab Thea. „Paratamatult olen oma laste – ma ei teagi, kui palju neid aastate jooksul kokku on minu põuest ja mõjuväljast läbi käinud – pihiema. Kuulan ära eduvanemate võsukeste sügava ja meeleheitliku üksinduse, tänapäeva Romeode-Juliate armudraamad – ja jagan rõõme, ilma et ealeski kellegi saladusi reedaksin. Kõik meie jutud-nutud-naerud lõpevad mõtestatud muusikaga.“
Emalõvil enesel on romantilisel rindel kõik kenasti – tema mees on samuti andekas muusik ning elab kenasti üle kõik 12tunnised päevad, mil kaasa täidab ühes Rapla erilisimas keldris oma missiooni, on kusagil maailmas konkurssidel või võõrsil õppimas – tiheda ajakava tõttu tunneb naine tõsist puudust koolitustest oma ühe lemmikõpetaja Ants Üleoja juures – ja oma noori näitamas.
„Lavale kunagist ennast kaverdama ja kordama mina ei turni. Mulle piisab täiesti klaveri taga ja seljaga publikusse esinemisest. Mõned üksikud vallatused olen siiski teinud – enda loodud seadetesse endale mõne üllatus-soolo määranud näiteks.“
Kui te märkate sügisestel pimedatel Rapla tänavatel nurga tagant maa alt välja kekslevaid ja lauldarõkkavaid noortepunte, siis teadke – need on Thea omad ja nendest saavad meie riigi tulevased artistid, arstid ja arhitektid. Ja ärge unustage, mida see naine ütles: eranditult iga inimene on musikaalne – kui see soon avaneb, avanevad ka paljud teised isiksuslikud sooned ja maailm ärkab uutes värvides võrratult elamisväärsesse ellu.