02. mai 2017
Kas Eestimaailma on veel võimalik päästa?
Eesti hüdrogeoloogia Ema Erna Sepp-Tšeban (90) on kogu oma elu nii otseselt kui kaudselt pühendanud planeedi Maa ning eriti mõistagi Eesti päästmisele oma eriala vahendite ja võimalustega – ning ta on tänaseks jõudnud arvamisele, et Eestimaailma võib päästa vaid ime.
12 aastat Estiko Plastari nimelist kiletehast juhtinud Triin Anette Kaasik väidab Tartu kiletööstuse tehnilist ja eetilist taset kirjeldades, et meil tehakse nafta lõpuni kasutamisel palju enam ja tulemuslikumalt planeedi tervise heaks kui arvata tavatsetakse – ent samas uputavad araablased-tailased oma kõrbed-mered-koduaiad kile-pleki-segamägedesse ning kolmanda maailma supertootjad Hiinast Brasiiliani paiskavad süüdimatult atmosfääri, mida iganes. Seega pole oma atmosfääris pöörleval planeedil ainuski paik „öko“ ega „zen“ ning arenenud riigid peavad järgnejatele jõuga selgeks tegema, kuidas koduplaneet ellu jäetakse. Ürgnaiseliku jõuga!
Auväärses eas Erna Seppa hindavad tänased ühiskonnategelased-mõtlejad endiselt imetlusväärses „töökorras“ professionaaliks, kes mõtleb päevast päeva aktiivselt kaasa nii Eesti kui Maa võimalustega järgmistesse ajastutesse elada ja hingata – optimismi jaoks on tal liiga palju teadmisi.
27.veebruaril 90aastaseks saanud maavee uurija Erna Sepp kavatses seda suurpäeva oma Türgi kodus tähistada, ent läks nii, et tema unikaalsete teadmistega puurimis-insenerist kaasa Konstantin viibib sel ajal Türgis, Erna Tallinnas Sõle tänava korteris. Ja hästi, et niigi läks – novembris passivahetust toimetama saabunud vanadaam sai viiruse ning oli ülihullus seisus pikka aega haiglas. Mis andis samas talle põhjuse ja võimaluse oma elutees inventuuri teha – meile aga tänulik olla, et ta on meiega ja jagab oma ainukordseid teadmisi.
„Olles juba pensionil tekkis Türgi kodu vahetusena Rannamõisa-kandi suvila vastu. Mu lapsed-lapselapsed, kes mitmete erialade võimekate professionaalidena mööda maailma laiali, ei ole Türgi apartementidest eriti huvitunud ega ka ametilt mu tee jätkajad – igal oma pühendumine.
Sooviksin professionaalset pühendumist ka neile ametnikele, keda praegu lähetatakse maale ja Maa püsimise seisukohast ülioluliste valdkondade nõustajateks ja kontrollijateks.
Meie ülikoolides professionaalide puudumine on meid ühes või teises majandusharus viinud hukule või selle lähedale. Eeskätt need asumid, kus peamiseks joogiveeallikaks on lahtiste veekogude vesi ehk pinnavasi – Tallinn, Narva ja rida teisi väiksemaid. Tegemist on joogivee vahetu reostusega õhu ja ümbritseva keskkonna kaudu.Elanikkonnale joogiveevarustuse tagamine välisreostusohtude eest on valitsuse otsene kohustus ja seda eriti mõne eriolukorra tingimustes. Paraku sellest on Keskkonnaministeerium hiilinud mööda. Mismoodi? Välistades oma uuringutes loodusressurssina põhjavee. Tallinna joogivee katastroofiline seisund on mind ahastama pannud juba aastaid.
Nüüd on meie maa ja rahva pea kohale lisandunud Rail Balticuga kaasnev tragöödia, mis sunnib mind üha arvuti taga kirju ja arvamusi tippima. Ehkki peaksin tegelikult lisaks oma senistele raamatutele viimase 25 aasta teed ja tööd talletama,“ tunnistab hüdrogeoloogia Grand Old Lady. „Venekeelsed ajalehed kirjutavad ausalt, et RB programmis tegelikult ei olegi kavandatud mingit ühendust Hiinas toodavate kaubavedudega, – need lähevad meist lõuna ja idapoolt mööda.
Ülihästi makstud kildkonnad panevad kaalule meie põhjavee, hõredalt asustatud Lääne-Eesti sohu rajatava hulluse varustamiseks on Maarjamaa juba niigi-rikaste vahel kaevandusteks ära jagatud – Eesti lehed aga sellest koletust ohust ei kirjuta.
Minul aga ei lasknud hästitasustatud konkureerivad kolleegid ei nõukogude ajal ega oma riigi alguses ei mõtte, sõna ega teoga kõige olulisemaid tegusid teadvustata, veel enam elluviimisel kaasa aidata..Vähemasti reisijuhina olen saanud nii Eestis kui kümnetel välismaadel giiditööd tehes inimestele valgustustööd teha. Need teed ja maad on mul mappide ja kaustadena siin Sõle tänava modernse kiriku taga – aga ma loodan südamest, et Eesti Rahva Muuseum, Rahvusraamatukogu või Teaduste Akadeemia raamatukogu korjavad need kaustad ja ka mu väitekirja oma hoidlatesse.“
Erna vanaisa oli tunnustatud mulgi rätsepameister, kes ostis Venemaale ühe maalahmaka metsaga ja rajas sinna eduka talupidamise. Venemaal sündinud ja kooliealisena isamaale saabunud Erna kaalus esmalt arstiks õppimist, ent ema kaotanult ta stipita endale seda lubada ei saanud. Niisiis astus ta Moskva Geoloogiliste Uuringute Instituuti, mille direktor oli kindraliauastmes. Ka tudengid kandsid mundreid – nii riiklikult oluline kool oli – ja stipendium kõrgendatud. Kui olles saanud Moskvas õppimisest ülevaate, proovis ta oma rakendus geoloogia-õpinguid Tartus jätkata, aga vana koolkonna professor Orviku veenis teda Moskvasse tagasi minna, sest Eestis nii olulise ala spetse ette ei valmistatud.
„Kui olin esimese lapse ootel EPA juhtkond otsustas hakata õpetama maaparandusinsenere. Mul tuli tuli rännata mööda Venemaad komplekteerimaks õppematerjale 3-4 distsipliini õpetamise tarvis.
Paar aastat hiljem hakkas Eesti valitsus looma oma riigis uut struktuuri – Maapõuevarade uurimise ja kaitse valitsust, – ülemaks kutsuti Kohtla-Järvelt kaevanduse markšeiderina töötav Aleksander Pilmani.
Kohustusliku viieaastase tööstaaži täitudes olin vaba. Geoloogiavalitsuse juhtkond pakkus Tallinnas Eesti Hüdrrogeoloogia Jaama ülema ametikohta ja korterit. Hiljem hakkasin aga tegelema temaatiliste töödega – kaardid, aruanded, monograafia.
1971. aastal suundusin koos puurimisinsenerist abikaasa Konstantiniga Sambiasse.
Tütred jäid problemaatilise hipide-aja keerises mu õetütre kasvatada. Ja kui lapsi i oleks meil olnud, oleksime ehk siiani koos abikasaga uidanud mööda Lõuna-Aafrika kõrbeid ja savanne.
Nüüd aastate möödumisel nukrutsen ikka selle üle, et taasiseseisvunud Eestile ei olnud mu teadmised eriti vajalikud. Kahetsen, et jäi tegemata arhitekti algatusel kavandatud Naissaare võimaluste elluäratamine. Jalutades koeraga rannas ja kirjeldades astang-paljandeid, hakkasin unistama Tabasalu mereteatrist või laevasadama rajamisest – mille rahainimesed on nüüd muidugi ära teinud.
Taasiseseisvunud Eestis olen 25 mitteametlikku tegevusaastat olnud pidevas võitluses põhjavee allikate puhtuse tagamise eest tallinlaste parema kvaliteediga joogivee nimel. Puurkaevude rajamisel kvaliteetse joogivee saamiseks on omad nõuded ja vajalikud oskused. Aga kui Eesti maapind on läbi torgitud tuhandete puuraukudega, millidest igaüks võib osutuda reostusemärke andvaks alumistele põhjaveekihtidele, siis see töölõik on põhjveekaitse seisukohast üks vastutusrikkamaid. Ja samas ei ole spetsialiste, teadmisi ega järelvalvet.“
Korüfee muretseb enim selle pärast, et Tallinnas – aga ka ülejäänud Eestis – on pinnase ja maapõue kohtlemine alates puurkaevude ehitamisest kuni süvapuurimiseni ja pumpamiseni kujunenud totaalseks isetegevuseks. See võib tähendada globaalset põhjavee kvaliteedi langust, solgitud pealinna peamist veeallikat – Ülemiste järvevee reostust kriitilise piirin. Puhastusseadmete ebaefektiivse töö korral see tähendab keskkonna kaudu kõikõimalike keemiliste ühendite sattumist puurkaevudesse, moodustades tervistkahjustava “kokteili”. Sinnavõivad sattuda ka mitmesugused medikamendid ja inimeste kehadest eritatavatest E-dest koosnevad uskumatud “kokteilid”.
Teadlasena, isegi pigem inimesena on vist parem mitte laskuda Tallinna kraanivee sisu ”saladustesse”.
Mul endal on kodus kraaniveefilter , korallide-kristallide-šungiidiga joogiveekann ning teises kannus joogivee töötlemiseks struktureerimisseade, mis muudab ta geeljaks massiks – vastavalt ravitava elundi vibratsioonile,“ soovitab Erna samal ajal joogivee-pakkumist kõigile, ka külarahvale – põhjavesi on juba enne Rail Balticu rabadesse rammimist hukas. „Meie inimesed on vaatamata infomürale tegelikult teavitamata. Kuulake, palun, Nõmme Raadiot – Andro Roos ja Harry Raudvere kõnelevad seal Margus Lepaga Ühispanga loomisest, tuuleenergeetikast kui energeetilise iseseisvuse tagatisest. Eriti nauditav on Andro selge ja veenev sõnum. Ja see kõlab mingigi lootustandva kiirena ajal, mil riik on kõik sigadused andeks andbud ja nüüd palkab ökokatastroofi ennetamise asemel Savisaart ajaloonõunikuks ning omakorda nõunikke. Milline andeksandmatu raha raiskamine rahva üldise vaesuse, roostetanud-lekkivate veetorude ajastul, mil rahvas maksab vaikides kõik lekked kinni. Aga mida kujutab endast Tallinna-Maardu reovete paiskamine Paljassaare taha? Keemiapommi, kust hoovused uhuvad. kogu selle keemiarünnaku tagasi kaunitele biitšidele.
Kuna minu isal oli tsaariajal ostetud Venemaal üks lahmakas maad kirjutasingi Putinile: vahetame – teie saate palju hektareid maad, mina aga tahan vastu Eesti piiri viimise Peipsi taha. Siis on meil vähemasti üks tagala-veekogu.
1960ndatel käisime teadlastega maapõue uuringutel-kaitsel viimse kui talukaevugi läbi – nüüd tullakse vassitud eesmärkidel Rail Balticuga. Kui me Peipsit endale ei saa, päästab meid hüdrogeoloogilisest katastroofist vaid ime – kui seegi.“
Tosin aastat teadvustamist
Triin Anette Kaasik, keda vanaia hellitavalt Trinetteks kutsus, on 12 aastat juhtinud Estiko kontserni kilepakenditehast, millesuguse kõrgtehnoloogiline keskkonnasäästlik aparatuur ja tehnoloogia on Euroopa tipptasemel. Keskkonnasäästlik rahvusvahelisele turule töötav kõrgtehnoloogiline tootmine sobib Eestile. Oleme oma tootmiskultuuriga ja toorme mitmeringilise lõpunikasutamisega Euroopa tipptasemel. Täna enam ei pea lapsevanemad võsukesi sellega hirmutama, et see kes ei õpi, läheb vabrikusse tööle. Plastari masinatega, mille vahel graanulitest kileks kulgev nafta liigub igal etapil nähtavalt, nagu Pompidou katedraalis, töötab tänaseks mitmeid Põhjala professionaale ning tsehhid on puhtad-helged-soojad – ei jälgegi nõuka aja reaaliast.
Tehast madalseisust välja juhtima palkas kontserni boss Neinar Seli proua Kaasiku Sangarist, kus ta varem oma majandusalast kõrgharidust rakendas. Kolme lapse ema, kes tööstusest puhta ja tubase töökoha on loonud, tegi algusaastatel öiseid üllatusvisiite – et ööpäevaringselt töötavate masinate teenindajatest välja juurida ettekujutus, et öösiti võib napsitada. Nüüd ei tule keegi enam selle pealegi – mustrid on muudetud.
Kileliinide kuninganna, kes algusaastatel kontrollis töötajaid ka üllatus-ööbikuna, käib tsehhides nüüd vaid päeval, kõnetab töötajaid epitsentris – mitte ei kutsu neid kabinetti vaibale – ning suur osa töökeelest on inglise, sest nii mitmedki töötajad ja tellimused on rahvusvahelised.
„Kenasid pildilisi toiduainepakendeid Eesti ja naaberriikide klientidele teeme virgin-graanulitest – nafta kräkkimise esimese ringi kõrvalproduktist. Nii tootmisjäägid kui taaskasutuskile läheb meil regranulaatorisse ja sealt puhutakse masinate abiga välja ehituskiled ja prügikotid. Mitmekordse taaskasutuse lõpplahendus peaks olema kiletoodete põletamine kombi-jaamades energia saamiseks, mitte vaba loodusesse laskmine,“ arutleb Triin Anette. „Biolagunev kile, mida mõned pealiskaudse mõtlemisega rohemeelikud ka praegu parimaks peavad, tekitas ka minus alguses vaimustust. Ent tootmise sees olles tean, et asi ei ole nii kaunis kui tundub. Esiteks tekitab biolaguneva kile tootmine kaks korda suurema ökoloogilise jalajälje – tema saamiseks sõidetakse traktoritega toormepõldudel rohkem naftat maha kui tavakile jaoks tarvis. Põldusid vajatakse rahvastiku arvu kasvades üha juurde – ja toidutootmine kipub õlitööstusega põldudel konkureerima. Kolmandaks laseb turundusrahvas selle biolaguneva kile peale ikkagi tarbijale hinge pugevad, aga paraku keemilised värvipildid trükkida. Kile ise võib looduses laguneda, aga värvimass imbub ju huumusesse ja läbi pinnase põhjavette, kus ta võib suures koguses ohtlik olla. Üksiku pakendi lagunemisel ei juhtu ilmselt midagi, suuremad kogused ühes ja samas kohas aga on reaalselt ohtlikud. Kujuteldamatud ühendid ettearvamatute reaktsioonidega, mis panevad inimese ja teiste loomade-taimede toimetuleku loodusliku valikuga tõsiselt proovile.
Olen seda meelt, et see, mis on loodusest võetud ja inimtarbeks loodud, tuleb lõpuni tarbida, mitte pseudo-ökol kombel loodusesse tagasi saata. Ka teadlik maailm on seda meelt – prügi ja jäätmed on saamas järjest suuremaks äriks, mis pakub aina arvukamale osale inimkonnast tänuväärselt massilist käsitööd. Kui praegu kipuvad nii araabia kui aasia maade inimesed ennast – vabandage väljendust – sitasse uputama, siis ühel hetkel peavad ju nemadki mõistma, et vanad mustrid, kus ukse taha heidetu kõdunes, enam ei toimi. See jääb – kuni kokku korjatakse ja ümber töötatakse. Edumeelsed riigid on kliimalepetega võrdväärselt panustamas kolmanda maailma harjumuste muutmiseks – kasvõi jõuga. Meil pole aega uusi mudeleid aegamööda harjutada – tuleb olla efekttiivne, aeg kipub lõppema – jõuliselt saab rutem ja planeet jääb ehk alles.“
Ka loomaemad õpetavad oma järglastele ellujäämiseks vajalikke oskusi üpris jõuliselt. Seega – kui Hiina ei lõpeta kujuteldamatut saastamist, teadlik maailm seal toodetut ei osta – ning see peaks mõjuma nagu hundiema turjaraputus kutsikale.
„Me ei saa loota ka sellele, et nafta lõpeb – leitakse aina uusi maardlaid. Nad on küll varasematest raskemini ligipääsetavad, aga külluslikud – nii et šeikide mäng jätkub. Seega tuleb üha juurde tekkiv plastik ja plekk planeedilt kokku korjata ja liigiti ümber töötada. Meie Plastaris põletame ka tootmisgaasid järelpõletis. Teistmoodi suhtumistega hüpertootjate, kasvõi Sao Paulo mürgipilvedest, mis atmosfääri kaudu meile jõuavad ja vihmaga alla sajavad, me aga globaalse vetota ei pääse,“ võrdleb Triin Anette jutte mahepõllundusest mürgivihma käes ühes supipoti nurgas pudru keetmisega. „Sama olulised kui CO2-kvoodid, peavad olema ka keskkonna risustamise kvoodid.
Pean tunnistama, et mina mõtlen globaalsetele valudele ja tervenemisvõimalustele ilmselt keskmisest inimesest sagedamini. Ka siis, kui järjekordne pseudoteadlik klient tahab biolagunevat pakendit ja me selgitame aina, et seni on uurimata, järelikult teadmata, mida sinna peale trükitud värvid pinnases tegema hakkavad. Tootjal ei peaks justkui vahet olema, mida kliendile tekitada – aga minul kui inimesel ja emal on.
Eesti vajab avalikkust, kus teadlased saavad praeguste isehakanud targutajate asemel sõna. Ning mõningane jõupoliitika, mis globaalsed saastajad veto alla paneb, on tarvilik. Paljud on kogenud, et kui me „Teeme ära“ talgute ajal – meie näiteks Ihastes oma koduümbruse ära koristame – toovad arenematud oma datšadest uue rämpsu samasse kohta. Ära koristatakse ju. Ühest küljest – hea, et toovad – vähemalt ei vea metsa alla. Teisalt – aeg on efektiivselt jõudu rakendada ja erinevad maailmad ühitada. Teadlikkuse suunal.“