27. märts 2017
Segaverelised sädeinimesed muudavad Eestimaa mustreid
Eestlased lähevad Eestist ära. Siinseid talusid, külakogukondi ning töökohti loovaid maiseid ettevõtteid käivitavad aga inimesed, kelle esivanemte üks pool on siia võõrsilt saabunud – ja kes on oma ideed-anded-oskused jõuliselt Maarjamaale kinkinud.
Emil Rutiku – muusiku ja showmehena tuntud setusaksapoolatürgi ristand – peab talu Uuri külas. On innukas Eesti Klubi liige, Rail Balticu ning teiste Eestit nõrgestavate poliit-militaar-majanduslike nähtustes kõhkleja, mõistlikute lahenduste pooldaja selle nimel, et neist tehtused ehk leedukas Vladas Radvilavitcuse sõnaleid „laristu“ ei saaks. Rutikust on kujunenud vapi-OTT – Otse Tootjalt Tarbijale värvikamaid võtmeisikuid, kes moodustab ingerlanna Sirkka Pintmani kõrval seni hajusalt asjatanud kohalike OTTide katusorganisatsiooni ning viib seda kaubamärki jõuliselt Eesti ja maailma kaubanduskaardile.
Robert Borodin on Uue Hea Ilma algusest 2012. aastal Kuusiku Altveski peremees. Tema emapoolsed esivanemad pärinevad Vigala-kandist ning hõimlased elavad pärast küüditamist Kuusikul – meremehest isa aga on Valgevene kreeklane. Tallinnas kasvanud ja haritud mees kulges läbi kinnisvaraäri Aafrikasse. Veetis 10 aastat enam Ugandas kui Eestis ning otsustas enda kui sünniaasta poolest Kuke aasta alguses ristteel seistes isamaa kasuks.
Seni on ta Altveskil välja ehitanud ühtaegu nii tarviliku kui müstilise jõetammi Vigala voogude kohale, kauni muistise võsast välja puhastanud ning endale eluruumid rajanud. Nüüd rajatakse Altveskile teater, kontsertsaal, koolituskeskus ja külalistemaja. Esimesed suvelavastused laste, proffide, hobuste ja kohalike meeste rallirekkadega toimuvad juba sel suvel.
Tuues Uganda talurahvalt siiamaile värskeid biopuhtaid puuvilju ja mahlu, seadis Borodin Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus sisse esmalt oma lao – seejärel aga kutsus ka Rutiku-Pintmani ning viiking Paavo Ränga loodava OTTide kaupluslao endale kompanjoniks. Eesti omamaise toodangu rahvani toomise ja külade elus hoidmise teemadel genereerivad nad nüüd Talukultuurikeskuse ideid õlg õla kõrval.
Uuri Emil
Omatoidu-maakodu peremees ja armastatud showmees Emil Rutiku nimetab puhtama ja ilusa Eesti eest seismist au küsimuseks neile, keda ei ehmata tõsiasi, et “illukad” ja tasku-rockefellerid on nii toidupliitika, mürkide kui Rail Balticu asjus kõik hüved üle rahva peade ära jaganud ja kasvõi elu hinnaga asjad enda kasuks otsustanud.
Setusaksapoolatürgi verd Rutiku vanaisa oli peaprokurör, setu vanaema valdas viit võõrkeelt, ratsutas, tantsis, – ning õmbles-kudus kogu perekonna rõivile. Emilil koos perega on Uuri külas ürditalu, lisaks vutid köögis ja kanad õues.
„Minu armastus on mis iganes taim – näiteks maarjaohakas mu taimepargist on parim sõprade-boheemide maksade taastaja – ning eriline kirg on seened. Otse Tootjalt Tarbijale liikumisest tuld võtma innustas otsene turuvajadus. Kui püüdsin küüslauku normaalse kilohinnaga supermarketitesse müüa, lisandus enam kui pool hinda ning lihtsast-ehtsast talutootest sai eksklusiiv-gurmee hinnaklassiga imevigur,“ muigab Emil, kes hoiab kätt Eesti elu pulsil igas üldrahvalikult olulises epitsentris. „Meie kandis on momendil kümmekond OTTi – igal pakkuda oma juurikad-värgid – mõned maale saabunud noored pered küsivad: mida vaja oleks – me kasvatame ja teeme.“
Tänu OTTide „ema“ Sirkka Pintmanni ning Naabri-liikumise liidri Paavo Ränki tööle on olemas OTT-võrgustiku kaart ja excel – kes kus mida toodab – ning see peaks maandama senise hirmutamise-suretamise õhkkonna, kus väiketalunikud jaekettidesse ei pääse, otse-turule tulla ei söanda ning tarbija ei saa talutoitu kätte või ei usalda ega saa järjepidevusele loota. Nüüd saab. Valik on lihtne kas anda see raha ära poola või mõista oma maa ja inimeste arengu ja stabiilsuse olulisust. Ehitada või lõhkuda enada ümber.
Prantsusmaa ja teiste arenud-kogenud otse-turunduse kogemus on Emilile-Paavole-Sirkkale eeskujuks andnud panoraamsed terviklahendused – inseneridest mesinike ja pensionär-sõjaväelasest saiaküpsetajat õnnelikuks tegev ehe toode iga päev kindlalt olemas. Arenenud sõsarriikide kogemus põhineb väärtusel, et toit tuleb taludest sirgelt linlase lauale, sageli on meetodiks lihtne kastivahetus: täis kast tühja vastu – ja tuleval nädalal kohtume taas!
„Loodan väga, et aastal 2017 jõustub täiesti uus tase ja skeem – alustame selle kinnistamisega 15. aprillil Telliskivi loomelinnakus toimuva OTTide Ülestõusuga. Suur mess-mäss ja melu peaks viima selleni, et OTTide kauplusladu jääbki alaliselt Kalamaja veerde pealinlasi varustama. Esimesele Ülestõusule järgnevad läbisuvised nädalavahtuseti peetavad teema-pere-laadapäevad, mis julgustavad lisaks alalise turu kujundamisele noori peresid reaalselt maale kolima,“ usub sädemees Rutiku. „Lastega maale kolimise ees on seni seisnud küsimus: aga mida ma seal teen – kellele oma oskusi ja pühendumist müün? OTTide aktiveerumine peaks sellele küsimusele julgustava vastuse andma. Meil Eestis on nii nõukogude okupatsioonist kui uue omariikluse hookuspookustest kahjustatud põlvkonnad – kogukonna koostöö pole viimastel aastatel olnud mitte null, vaid miinustes. See aasta peaks jõudsalt tervendama neid kahtlustusi-kartusi kurbade kogemuste geeni pealt. OTT on kahepoolne tagatis ning kindel katus bürokraatia vastu, logistika lihtsustamiseks, järjepidevuse tagamiseks, eheduse garantiiks. 21. sajandi talurahvale paneb ta lisaks tagatisele samas vastutuse: panus peab meiega ühinedes olema kindel, koht tööjaotuses tagatud – kui sind pole siin, siis sind pole olemas!“
Rutiku enese jaoks ühendab OTTimine tema kui showmehe ja talumehe poolused. Telliskivi loomelinnakus sündiv kauplusladu ja nädalavahtuseti lahvatavad laadad moodustavad kokku päevajuht-moderaator Emili isikliku paketi ning kujunemas on unikaalne turismiatraktsioon.
Sel suvel kui korjeajal mängib Emil ka Kuusiku Altveskis avatud Loovuskosel etenduses „Südamesalu salavägi“ ketikoeraks aheldatud kurja hunti ja tema armastuslugu keskeakriisis Punamütsikesega. Heli Vahingu lavastatud muusikaline uus-muinasjutt võibaldab Rutikul nii showmehena kui filosoofina-ühiskonnategelasena etendustele spontaanseid päevakajalisi repliike lisades sõnumit võimendada.
„Ma tean lausa orgaaniliselt, kui oluline on sõnumi võimendamine. Näen kasvõi Rail Balticu teemaliste miitingute-üleskutsete sumbumise näitel, kui eluohtlik on meile mürauputus. Infotulv ei lase asjade olemuseni jõuda – tekkiv lootusetuse tunne kapseldab inimesed pealiskaudsuse mulli,“ mõtiskleb Emil. „Meie koolisüsteem kasvatab peale põlvkondi, kes ei oska üldistada, pähe õpitud fakte tegelikkuses rakendada ega seostada ning osutuvad tõelises elus pehmelt öeldes saamatuks. Illukas-manipulaatoritel on sellise taipamatuks õpetatud massiga lihtne mängida. Marionett-rahvas piirdub pealkirjade lugemisega ja on mugandunud padjaklubi tasandi seosteta abitusse. Sandistatud mõtlemis- ja tunnetusvõimega inimesed ei suuda vaikust kuulata ega tuleviku loomises osaleda. Kool toodab sellist rahvast juurde kahjuks – aga ainult meie ise ühiselt saame seda suunata arukama, terviklikuma ja kestlikuma poole. Ja sel toimetamisel on tänavune aasta murranguline.“
Kuusiku Altveskis partner Robert Borodini valdustes ringi vaadates oli Rutiku esimene küsimus: „Vigala jõe voogudest ise ikka elektrit teed? Kui ei, hakka kohe pihta! Tegeliku iseseisvuse ja omariikluse tekitamisega venitada enam ei saa – kuivõrd meiesugused värvilised toimivad intensiivsemalt, on toimimine ja vajadusel ka lärmamine meie ülesanne.“
Altveski Robi
Valgevene kreeka verd Robert Borodin mäletab end alates viiendast eluaastast koos emapoolse suguvõsa teiste väikeste poistega Kuusikul jooksmas. Emapoolne hõim jõudis sinna Vigalast läbi… Siberi, kuhu nad tubliduse eest küüditati.
„Tänased eidekesed mäletavad ka mind poisikesena – kui kogukonna asju arutama koguneme, siis kallistavad külakoosolekutel nagu oma last,“ on Robert tänulik, et teda kui kadunud poega tagasi tulnuna nii soojalt tervitatakse. „Täna mängin Vigala jõe kallastel Altveskit arendades üsna samamoodi – kõik tuleb ringiga tagasi. Õnneks on viimastel aegadel – pärast seda, kui 2012. aastal Altveski ostsin ja aru pidasin – vastavalt unistustele ja tellimusele moodustunud meeskond nii Loovuskose kultuurikeskuse rajamiseks kui selle seostamiseks Telliskivi loomelinnaku talukultuurikeskusega.“
Veskihärra Borodin sündis Tallinnas ja kasvas Mustamäe korteri poisina. Tema isa – valgevene kreeklane – tuli siia merekooli ja võttis naise. Robert õppis TPIs rakendusliku kõrgharidusena tööstuse automatiseerimist. Ja tänab õnne, et nõukogude lapsepõlv on meile kätte õpetanud tööriistad ja -oskused, millega igas olukorras ellu jääda ja hakkama saada.
„Mu esimese nooruse ajal tundus ärimaailm ehk liigagi põnev – kinnisvaraäri viis mu üsna Luige-lennu kõrgustesse ning mulle 30aastasena sündinud kaksikud sõtsid beebidena jeebi tagaistmel, kui kinnnituid müümas käisin,“ naerab Borodin, kelle 18aastased poeg ja tütar saavad tänavu suvel tegusat koosloomet isaga Altveski laste- ja loovuslaagrite, etenduste ja kontsertide juures. „Etenduse „Südamesalu salavägi“ sünni juures olen olnud selle esimestest hetkedest. Mina märkasin mõistagi juba vesiveskit ostes, et heinamaa keskel olev isetekkeline kuusering aseteseb südamekujuliselt. Šamaan Evald Piirisild pühitses selle verevalamiseta-vägivallata maalapiks siin paljukannatanud Eestimaal. Kirjanik ja teatrirahvas laadis uue aja muinasjutu mu silma all otse taevast alla – põrand pabereid täis, sündmused ja laulud robinal sinna jäädvustumas… Salaväeloos ei saa muinasjututegelased vabalt oma muinasjutulist unistust elada, sest keskeakriisis Punamütsike ei lase.
Küll aga on see ülijõuliselt käivitunud suvelavastus lasknud mu ümber tekkida imetlusväärsetel uutel sõpradel. Heli Vahing lavastab, Paul Neitsov teeb muusikalise kujunduse, Brigita Muruta laulab, mitukümmend last mängivad kõrvuti Emil Rutiku ja teiste täiskasvanutega – mina siis ehitan-haljastan. Nii sünnibki kogukonna teenistuses Loovuskosk.“
Elu lavastas eelmisel perioodil Roberti enese läbi masu Ugandasse. Kinnisvaramulli lõhkemine paiskas kahemeetrise mehe Aafrikasse kaevandustega tegelema. Tema sõnul oli 10 aastat koloniseerimata riigis, kus valgeid armastatakse, üsna harmooniline ja õpetlik aeg.
„Suure valge massana õppisin heaperemehelikkust ja sellega arvestamist, et alluvatele saab ette anda ühe mõtte korraga. Seda tänulikum oskan olla, et eestimaises kogukonnas võib rööbiti mitut mõtet, tervikpilti ja suurt plaani teekaaslastega jagada.
Olin Ugandas üsna tihedalt nii kohaliku kogukonna kui kogudusega seotud – ehkki pakuti, ma ei võtnud siiski vastu lehma-ekvivalendiga naisi, keda mul võiks sealsete seaduste järgi üsna mitu olla,“ naerab tänane veskimees. „Võtsin vastu koostöö, mis kannab nüüdseks OTTide liikumisega külgnevat nime „Tervist, Aafrika!“ Toon Uganda taludest värskeid puuvilju, mis jõuavad ideaalis ööpäevaga Eestisse. Lisaks naturaalmahlad ja kuivatatud puuviljad. Loome Eesti ja Aafrika talurahva puhtale toodangule õiglast ja loogilist turgu Telliskivi loomelinnakus.“
Altveski Loovuskosele saab Borodin teatri-kontserdisaali-koolituskeskuse luua tänu sellele, et enne selle endaleostmist jõudsid eelmiste ajastute mentaliteedid iidse vesiveski mitut ringi tühjendada. Pole halba heata – kui senist sisseseadet poleks laiali tassitud, lubanuks muinsuskaitse sinna vaid muuseumi rajada.
„Hiidhoone ühes tiivas on mu oma kodu – pelgupaik ja keskendumiskoht. Kohe, kui siia tulin, armusin sellesse vanadaamisse – nii ma Altveski hinge tajun – ja jäin. Lõplik otsus nüüd ja kohe ehitama ja etendusi-laagreid korraldama hakata lahvatas Kuke-aasta saabudes,“ on imposantne kreekajuurne küla-arendaja ka ise mõnevõrra üllatunud. „Hämmastaval kombel mängin suvelavastuses kõrvuti Rutikuga ka ise – täiesti uus kogemus – aga mis siis ikka, olen ammutanud elu lavastamises Emililt ideid ja kirge. Mul on meie meeskonnale pakkuda numbrid ja argumendid. Olen veendunud, et Südamesalu salavägi on armastus – Eestimaa vastu. Armastus aga on TEGU.“
Sirkka Pintmann
Poolenisti ingerlanna, Vaga talu perenaine, ühenduste Ehtne Talutoit ja OTT käivitaja, oma jahvatatud söödipõllu-toidulisandiga 2017 aasta Ajujahil 30 parima seas:
„Tulin aastal 2008 oma vanaema koju Kahala järve ääres, neljas vänts kaenlas. Viies titt tuli 2012, kui põrandad olid vanale majale alla saanud aga katusega asjad veel venisid.
Vanaema talust ongi meie olulisim toode nõgesejahu – söödimaa umbrohu pulber – ja ka ravimtaimed, mida kõrvuti nõgesemeega turundame. Nõgest hangime talunikelt üle Eesti. Ajujahil jõudsime 30 parima sekka, seal on meie kooskond just selle jahvatatud toidulisandiga, mis on sisuliselt Eesti oma spirulina. Muhu pagarid küpsetavad Telliskivi loomelinnaku juures asuvas pagariäris seda leivasse ja inimeste teadlikkus kasvab.
2009. aastal sai üsna isetekkeliselt loodud OTT – Otse Tootjalt Tarbijale. See ehtsa talutoidu inimesteni toomise idee sündis kodanikualgatusena, riigi toetuseta – oleme riigi poolt kohanud haigutavaid daame-ametnikke, kes ütlevad igati lihtsa ja loogilise, liiatigi mujal maailmas läbiproovitud idee peale: pole sobivat meedet.
Toona, seitsekond aastat tagasi käisime sõbrannaga Prantsusmaal tutvumas AMAP-maailmaga – see on neil 20 aastat vanem, meie OTTi analoog, väga jõuliselt-töökindlalt sisse töötatud ja ainumõeldavaks kujunenud kogukonna varustamise mudel mahetoiduga. OTT-nimi tuli meil pähe lennukis, tagasiteel. Edasistel aastatel loodud 15 kohalikust OTTist hargnev arvukas võrgustik on ellu kutsutud algatajate oma vahendite ja ajaga, mitte europappi pööritades ega konverentsiturismi harrastades.
Vaikuse katkestamine matustel on kõige täpsem kujund, mis mulle meie kodanikualgatust kirjeldades heiastub. Kõik on alati teadnud, et läbi jaekettide müübimine on talurahvale keeruline, et mitte öelda võimatu – meie siis otsustasime matusemeeleolud ja vaikuse katkestada ja olukorra ära pulmadeks pöörata.
Meie enese ettevõtmisega läheb tänavu nüüd siis tõsiseks tootmiseks. Nõgese kõrval saavad väärtuslikuks tooraineks teisedki umbrohud- naat ja malts. Ma ise olen meie 3 osanikuga ettevõttes Vaga Aed loovkoosolekute pealik ja tootearendaja. Vaga talu kaubamärk on Nõid – üks meie armastatud tooteid on näiteks külmkuivatatud elus juuretisebakter.
Mul endal on ettevõtlusele baasiks Usuteaduste Instituudi ja Estonian Business Schooli haridus ning kõrval mees, kelle kvaliteet-kiirtoidukett avas just Tallinnas Suur-Karjas uue koha.“