01. märts 2017
Läheneva kevadkünni eel on kohane ja kujundlik jutustada inimestest, kes on kogu teadliku elu vastutuult kündnud ning terved maailmad loonud vaatamata ministrite vahetumistele, büroode ja ametnike korraldatud kaosele ja näilisele võimatusele. Kaspar Järvala on viinud Eesti künnikultuuri maailma tippu. Merike Ivask on erivajadusega lapse kõrval loonud võimsa ilumaailma. Harry Raudvere seisab Eesti energeetilise, logistilise ja tõeliselt omariikliku iseseisvuse eest kõigil alustasanditel ning ei aja habet maha enne, kui tegelik Riik koos õigluse ja arengueeldustega loodud.
Kaspar Järvala kiirustab aeglaselt ja künnab end killustamata
Kui Eesti künnivõistlustele rahvusvahelisi kohtunikke ei tule, siis Kaspar Järvala omanimelise künniklubiga neil enam ei osale – selline jõuline mustrimuutja on ta, kui õiglus jutuks.
Kui talle öelda, et oleme temaga samadel künnivõistlustel osalenud, nendib ta pisut irooniliselt, aga see-eest kujundlikult, et kündsime erinevates põllu otstes – üks professionaali, õieti lausa fanaatikuna, teine tuntud inimesena, kes künnipäevadele kuulsust pidi tooma. Nüüdseks on künnivõistlused juba nii harjumuspärane nähtus, nagu mõni loodusjõud.
„See ei tohi harjumuseks kujuneda, et kohtunikud on vaid kohalikud mehed, kes mõõdavad võistlusvagusid selle järgi, kes on sõbram Nendel meestel ei ole maailma meistrivõistlustel saadud kohtunike kogemusi. Traktori najal kõikuv hindaja jätab mu rahumeeli oma subjektiivse soosiku järel teiseks – ja mul jääb alusetult MM-ile minemata,“ kirjeldab Kaspar, millised mustrid peavad muutuma. „Minu jaoks on künnivõistlused ja põllumasinad olemise telg, nii et ma ei saa sellist asja kergelt võtta.
On olnud eluperioode, mil olen end mitmete harrastuste ja pühendumiste vahel killustanud – tänaseks on iga selline, et tuleb keskenduda, tulemused saavad siis paremad.“
Kaspar võitis omal algatusel Šotimaale võistlema minnes Euroopa meistrivõistlustel külalisklassi – edukas on olnud ka Venemaal ja üldse kõikjal, kuhu on oma unikaalse traktoriga koos rännanud. Tänu sellele, et mees läks aastate eest Šotimaale, tutvus ta Niel M. Godsmaniga, kes on tema sõnul Eesti künni- ja üldse põllumajanduskultuuri heaks uskumatult palju teinud. Sinnamaale välja, et on investeerinud Koeru lüpsifarmi, kus varem hobustega sõnnikut välja veeti, 9 miljonit. Ta on viinud arvukalt noori Eesti mehi Šotimaale põllumajandamise kultuuri õppima. Üle 80aastase eluterve vanahärra Eesti-armastust on mõistagi süvendanud see, et mitmed eestlased on talle lähedaseks saanud.
Ning Kaspar sai temalt vana muheda traktori. Selle on Järvala oma kätega stiilselt korda kõbinud – viimse pisiasjani. Ja abistajate nimedega katnud, nagu tedremuna. Abilisi oli vaja siis, kui künnimeistrite MM toimus Uus-Meremaal.
„Minu unistus oli just Uus-Meremaale minna. Aga see oli mõistagi kohutavalt kulukas. Mina läksin lennukiga, traktor laevaga – ja tuli nii kaua, et ma ei jõudnud kohapeal enne maailmavõistlusi harjutadagi,“ meenutab mees, kelle kõik välisreisid on olnud nii uskumatute viperuste ja seiklustega, et eluaegne sõber Heino Laiapea kavatseb neist raamatu kirjutada. „Järgmine MM on Senegalis… Eestlaste sinnapääsemine ei olene mitte ainult sellest, kas ja kui edukalt kohalikel võistlustel osalen, vaid ka sellest, kes ja millise suhtumisega on minister.“
Niel M. Godsman on Šotimaal sellise suhtumisega, et tuleb aprillis taas Eestisse – vaatama, kuidas läheb tema farmil, Eesti kündjatel ning eriti Kasparil. Väärikas šotlane on veendunud, et kui üldse keegi, siis just Kaspar suudab konteineriga enda ja kompanjon Priid traktorid Aafrikasse viia ja maailma parimal tasemel künda. Ühtlasi on vanahärra just tänu Kasparile valmis ka järgmisi Eesti poisse oma kodumaal koolitama ja võõrustama.
Sünnikülas Sooalustel elava Kaspari trotslik edasipüüdlikkus on ta enda sõnul tingitud kunagisest järjepidevast koolikiusamisest. Oli õpetajaid, kes talle päevast päeva kinnitasid, et ta pole keegi ega jõua kuhugi. Hurjutatud Kaspar aga otsustas isa kõrval lapsest saadik õpitud oskusi rakendada just kodukandis, mitte kusagil mujal.
Seepärast on Järvala põllumajandusmasinaid müüv ja teenindav firma Rodnas just Kehtnas. Mis on teatavasti väikese Eesti pisikese linnakese Rapla taga üsna keset ei-kuskit.
„Mina elasin oma hingevalu välja tulemusi saavutades – ratsasport, ralli… Ja nüüd on meil siin Kehtnas väga suurte põllumasinate firma,“ on Kaspar rahul, et keeras hingevalu kibestumise asemel sõna otseses mõttes suurteks saavutusteks. Rodnas OÜ on 202. aasta mu isaga koos loodud ettevõte, mis on järjest laienenud. Alustasime kahekesi, nüüd on meid 14. Ostsime 1990ndate lõpus tühjaks jäänud tootmishoone, mis oli ikka kohe erakordselt räämas. Täna on töökoja juures kontor, mis on minu põhiline kodu.“
Kaspari kaasa Maret Salumäe on mehe kõrval olnud Kehtna MTK-s õppimisest saadik ning töötab Rodnases raamatupidajana. Ta tunnistab, et varasematel eluperioodidel oli tõelisest alfaisasest mees tõepoolest igal pool mujal rohkem kui kodus. Päeval tööl, õhtul-öösel garaažis – ja nädalavahetuseti rallil. Naine harjus ise kõigega hakkama saama ja nüüd, mil mees on otsustavalt rohkem kodus, on probleem sama, mis Soomes töötavatel meestel – kodus tuleb ennast üha uuesti kehtestada.
„Kaspar on väga tugev. Tema mehisuse tunnus on, et ta julgeb nõu küsida, oskab tööjaotust korraldada ja täiesti utoopiliste ideedega meile kontorisse tulles saavutab selle, et kõik õnnestubki. Enamus Kaspari hulle ideid toimivad!“ teab Maret kõige lähemalt, kui haavatav võib olla riskijulge, kaugeltki mitte kerge iseloomuga jõuline ürgmees. „Isiklikus plaanis pole me täna enam kaugeltki need, kes ligi 20 aasta eest kohtudes. Oleme kokkupõrgete hinnaga, tõusude-mõõnade sinusoidi pidi arenenud täiesti teisteks inimesteks.
Olime väga lähedased Kaspari mõne aja eest lahkunud emaga – alati, kui ühest eluperioodist teise arenedes raske aeg on, meenutan teda. Ja tean, et nii erakordse mehe kõrval elamine ei saagi lihtne olla. Kõigel on hind.“
Kontori all, kus Maret ja Kaspar töötavad, on ulmelisi imesid tegeva meeskonna jaoks saun, kus 13 töötajat lisaks pesemisele ka maailma parandavad.
„Juhtub, et mõni mees tahab minust veel kiiremini kiirustada. Olen jõudnud kogeda, et sihile jõudmiseks tuleb ikka tõesti ja alati mitmeid ja mitmeid aastaid ränka tööd teha.
Töömees võib oma palganumbrist arvata, mida iganes – tõus tuleb ikka aegamööda.
Suurelt mõeldes ei tohi reaalsustaju kaotada,“ manitseb Järvala nii ennast kui meeskonda, kes kõik tema sõgedaimadki ideed tasa ja targu ellu viivad.
Suur on Rodnase töökojas ja õuel sõna otseses mõttes kõik. Kanadast toodud eeder on lahmakas nagu ufo – ülimalt paljut peent tehnikat täis. Selle ilmaime maaletoomise stardiriba oli kümme aastat pikk. See-eest tellivad neid super-eedreid nüüd Rodnaselt ka konkurendid.
„Talvel hooldame-parandame – ja püüame toime tulla tõsiasjaga, et kui kirjutame arveid välja 60 tuhande eest, siis laekumisi tuleb kõigepealt 500 euro eest… Eesti põllumajandus! Palgamaksja asi see pole, et põllumajanduses on kõik pikaldane ja ettearvamatu. Oleneme toetustest. Piimahind on teatavasti alla omahinna – absurd! Viljakasvatajaid omakorda kiusavad väga vihmased ja jahedad suved, mille puhul pole saagikusest suurt midagi rääkida.
Aga tasapisi tulevad laekumised ja kõik loksub paika,“ kirjeldab Kaspar, kes on ka ise paika loksunud. „Et ennast tõeliselt teostada ja tõestada, tuleb valida üks kindel vagu, millele keskenduda ja mille ajamises oled siis tõesti parim.“
Merike Ivask leiab üha uued nišid
Rakvere tüdruk Merike on nüüd juba 30 aastat kodulinnast ära olnud – tema kannapöörded, mustrimuutmised ja üha uute niššide leidmised on aga tema kolmest lapsest nii otseselt kui kaudselt inspireeritud.
„Kui su 17aastane tütar kasutab laialt ja volilt su ülihinnalist kosmeetikat, mis on mõeldud küpses eas nahale, ei hakka sa pikalt õiendama-seletama, vaid asud ka soodsamat noortesarja maale tooma,“ naerab naiselikult jõuline ja karastunult eluterve kosmetoloog.
Eesti Esimese Erakosmeetikakooli – CIDESCO kooli asutaja ja omanik tahtis juba päris noorukesena kosmeetikuks saada. Toona oli see väga keeruline – nappidele kohtadele olid pikad järjekorrad, õppimine kestis mitu aastat ja materjale, mille järgi omal käel õppida, polnud.
Meditsiinikooli astudes sai alles mõne aja pärast kosmetoloogiale spetsialiseeruda – aga siis saadi endale mentoriteks ka sellised elavad legendid, nagu Junori esiemad. Auväärt Inna Tarmak käib praegugi mõnikord Merikese kooli-stuudiot-salongi oma visiitidega austamas.
„Pärast kooli lõpetamist asutasin kodulinna Rakverre kabineti – ühte keldrisse, nagu tookord mäletatavasti kõik head ja edulised asjad põrandaall olid. Harjutasin seal usinasti käelist tegevust ja nokkisin ninasid – kui avastasin ühe Soome erakooli kuulutuse. Sellele järgnemine oli ulme, aga ometi pääsesin ma hulljulgelt ja uskumatul kombel põmm-põmm-tehnikas Soome,“ meenutab Merike oma söakust 1989. aastal, laulva revolutsiooni aegu. „See oli erakool. See maksis palju – laenasin – ja teenisin oma kabinetis praktiseerides tagasi. Lisaks oli tollal vaja pikka viisat. Passi liikumine Soome politseis oli aeglane ja närvesööv – kui selle kord sealt välja võtsid, et koju sõita, sattusid taas järjekorra lõppu. Ja üsna rassistlike suhtumiste ohvriks – mis sa seal Viros nii tihti käid, otsusta ära, kas jääd või lähed.
Kooli astudes pidin psühholoogiga vaatamata olematule keeleoskusele ladusat ja veenvat vestlust arendama – aasta möödudes ei saanud kliendid enam arugi, et ma soomlane pole. Põhjus, miks mind nii ulmelisel moel kooli vastu võeti, oli kooli ambitsioonikus – ehkki eestlane, olin siiski välismaalane ning erakoolil oli vaja rahvusvahelist tasapinda.“
Merikesel oli kooli kõrval Eestis pillimehest mees, kellega suhe sai Soome ja Rakvere kabineti vahel jagatud naiselt kaheaastase katseaja. Ta ise elas väikeses üürikorteris, koges toona veel eestlaste kohalolekuga harjumata soomlaste üsna jõulist tõredust. Kui talle tehti ettepanek tööle jääda, valis tema pulmad mehega. Toonane pillimees, kes on veerand sajandit väeka naise kiiluvees brändide maaletoojana sõudnud, loovutas mustreid muutva Merikese Pärnu maantee kooli-stuudio endakäes olnud ruumi uuteks väljakutseteks. Uude aastasse astus vapper naine grimmi-kehamaalingute suuna väljaarendamise tuules ning ehitas välja presentatsioonide-demonstratsioonide saali.
„Alati just pärast seda, kui olen ennast üle koormates olnud läbipõlemisele lähedal, olen midagi uut ja tulevikulist loonud. Soomes kooli lõpetades olin nii läbi põlenud, et ei läinud lõpupeolegi – kohe, kui diplom käes, lennutasin konteineri asjadega laevale ja tulin sõna otseses mõttes jooksuga koju,“ meenutab naine, kellel on hiljem nii erialastel kui meditsiinilistel asjaoludel olnud ohtrasti põhjust mööda erinevaid riike rännata – ja mitte kuhugi alaliselt jääda tahta.
Üks valusalt oluline reisimise põhjus on see, et Merikese kolmest lapsest noorim, 12aastane poeg on sügava liikumispuudega. Asjatundjad Brasiilia sensitiividest kogu maailma teadlasteni on tänaseks kindlaks teinud, et poisil on ainulaadne geeniviga. See – maailmas väga haruldane – rike tekib, kui mõlemal vanemal on soodumus. Kaks last sündisid tervena, kolmas valis rikke.
„Olen oma poega jälgides imetlenud, kui erakordne empaatia, rahu ja armastus temas kätkeb. Ta rahustab ja maandab mind iga elujuhtumi puhul maailma kõigist inimestest kõige tundlikumalt. Ja ta on otsustanud kokaks saada. Veel enam, tulevane kokk Marko unistab oma restoranist. Ja selle loodetav käivitamine toob ilmselgelt kannapöörde ja mustimuutuse ka minu ellu,“ teab naine, kelle hallata on praegu – 800 ruutmeetrit oma kuningriiki, maaletoodavad tooted, õpilased, kindel klientuur – kellest mõnede stammkundede hooldamisel hoiab ka Merike ise käed töös ja harjumuses.
„Selja taga on mul elu rängimad ajad – kahe aastaga suri neli minu lähedasimat meest – kõik Kaalude tähtkujust. Neljade matuste vahel oli kolm mastaapset üritust – paljulapseliste pidu, mu enese juubel, organisatsioonide koolitus. Otse loomulikult juhtus nii, et pojale tehtud seljaajuvedeliku uuringu järgne haav hakkas lekkima. Kui poeg oli elule võidetud, võtsin pärast 22 aastat mitmekihilist hoo ja hoobi vaheta rassimist puhkuse.
Siia kooli jäi tegutsema 14 isetoimivat naist, mina püüdsin oma nina siia üldse mitte pista – siis on teada, et sukeldud töösse.“
Tänaseks pole Merikese kool enam õppekeskne – brändide maaletoomine ja grimmi-kehamaalingute suuna juurutamine täiendab senist koolitus- ja praktikakeskuse staatust, kuivõrd sellega on vahepealsetel hämmastavatel ministriaegadel juhtunud pehmelt öeldes kollaps.
„Need koolitusturu kataklüsmid juhtusid tänu uuele seadusele, mis kutsus turgu solkima lühiajalised koolitused kohapeal, suvalised tunnistused ja kontrollimatu taseme. Seda arutut liberaliseerimist põhjendati toona sedasi, et küll turg paneb kõik ametid paika. Nõnda siis enam polegi ei praktikakeskust ega õpetajaid ,“ on Merike oma elutöö seisundist tänasel „turul“ nördinud. „Olen veendunud, et kosmetoloogi hariduspagasis peab olema rakenduslik baas, poolteist aastat käelist tegevust, eksamid.
Nüüd ehk muutub olukord, kus seaduse muutmise seaduse muutmise seadust muudetakse aastaid ning seni võhiklikud ametnikud kontrollivad ei-tea-keda-ei-tea-kuidas-ja-miks. Mul on sellepärast suured lootused, et pärast 9 aastat on jälle Mailis Reps tagasi meie minister. Eelmisel ministriks oleku ajal pani tema meid tundma tõelise koolina.
Vaevalt ta kuuenda tita sündides lapsepuhkusele jääb. Seni pole ju kunagi jäänud.“
Merike pole ka kunagi mitte ainult lapse-, ka mitte sünnituspuhkusel olnud. Esimese lapsega kohanes emastaatusega kolm nädalat. Teisega ei ühtki päeva – kusjuures teekaaslased ei teadnudki, et kaunis naine taas lapse saab. Kolmanda lapsega lubas ta endale neli vaba päeva. Ka keisrilõiked pole teda rivist välja löönud – sama päeva õhtul jalul, järgmisel päeval palub koju.
Merike usaldab loodust. Ja usub endasse. Tema arstikstahtmine, mis tal meditsiinikooli astudes mõnda aega oli, lõppes praktikaga tuberkuloosikliinikus. Noor meditsiiniõpilanna nägi pealt kopsu operatsiooni – ise tahtis näha, aga sellega ei arvestanud, et vähist näritud kops nii äkki ja karmilt rinnakorvist kandikule lärtsatab. Opereeritud üsna noorel mehel vallandus operatsiooni järel verejooks ning kui õmblus pärast ekslikke elustamisvõtteid uuesti lahti tõmmati, oli kogu palat ja ümbritsejad üleni verd täis. Vähihaige oli tahtnud jõuluks koju – ja saigi… Merikest hämmastas arstide ükskõiksus. Just selle surivoodi juures otsustas neiu, et tema mistahes juhtumitel ennast kalestada ei lase.
„Sellest ongi tingitud ka praegune uus täiendav suund jumestuse-grimmi-kehamaalingute loomisele Kryolani grimmibrändi baasilt koos teatrite-telekanalite-kinostuudiote rahvaga. Mis puutub Maria Gallandi brändi maaletoomisse, siis siin on pisut tegemist ka nimemaagiaga – minu tütregi nimi on Callase järgi Maria ning esimene poeg sai Mario Lanza järgi nime,“ arutleb naine, kes tõi oma kooli-stuudio uude aastasse ümberehitatu-värskendatu-täiendatuna. „Minu päevakava ja elukorralduse määrab suuresti Marko. Ta käib tavakoolis – kus temasse suhtutakse väga toetavalt ja soojalt. Ent kuna me elame mere ääres metsas, tuleb teda koolist koju sõidutada. Olen seadnud nii, et Pärnu maanteel kohapeal olen hommikupoolikuti – pärast lõunat, kui tulevane restoraniomanik koju sõidutatud, teen arvutitööd. Olen valmis elu ja laste esitatud väljakutseteks – ja tänulik neile kõige eest. Meeskonna ees olen täpselt samavõrd tänulik. Tänulikkuse pealt on kaunis oma elu üles ehitada.“
Harry Raudverele seostub tänase omariiklusega kujund „Sada ja (hallitus)seened“
Tuuleparkide ja sadama arendajat ning mitmete jõuliselt vastutuult kündvate firmade juht nendib: „Meie riigi juubeli valguses hakkas kummitama Marqueze pealkiri „Sada aastat üksildust“, nõiduslik lugu ühe väikelinna tekkest ja hääbumisest ning hulk arusaadavaid ja arusaamatuid seoseid selles meisterlikus pusles.
Kui riigid, kellele me hardunult alt üles vaatame, soovides paaniliselt olla nende moodi, said eelmise sajandi teise poole veeta arenedes ja oma ettevõtlustele tugevat alust rajadades, siis meie tõime sellest ajast kaasa ainult isikliku alaväärsuse ja mahavaikitud süütunde mõisa köie lohistamisest.“
Harry nendib, et ajal, mil sada aastat on täis saamas, on meie sigivuslik iive pea kolmkümmend aastat olnud languses. Meedia kondised sõrmed näitavad tema sõnul sel puhul naiste peale, aga keegi ei kärata: „Kuradi mehed, miks te olete loonud vabas ja sõltumatus riigis tingimused, kus naised peavad kaheksa tundi päevas tsirkuse kupli all lõdvalt rippuval köiel oma numbreid tegema? Seal ei olda ju rase ega sünnitata!“ Ja eesti naine ei ole rumal ega sünnita siia riiki „pangalaenu teenindajaid, kaske, kaske…“
Sama lugu on erinevates riikides surfanud tegudemehe sõnul ka demokraatiaga, millest väidetavalt meie riik tiine peaks olema. Demokraatia õgib end tasahilju sabast, muutudes väheste valitute, keda on riigi jaoks liigagi palju, samanimeliseks türanniaks. Seega pole ka mingit võimalust kaasarääkimiseks ega demokraatiaks, mille olemasolu meedia meid siiski uskuma sunnib.
„Kui meil oleks diktatuur, siis annaks valitud diktaator riigile kindla suuna ja eesmärgi, sest see on diktaatori kohustus oma rahva ees. Kui meil oleks Riigihoidja, hoiaks ta meie riiki ja ettevõtlust, sest muidu oleks tal naaberriikide ees häbi,“ arutleb iga päev kõigil võimalikel rinnetel isamaa eest jõuliselt võitlev mees. „Kuulates äsja USA presidendiks vannutatud Trumpi ametisseastumiskõnet, tekkis ootamatu äratundmine, et kui sama juttu räägiks meie peaminister, saaks elu meil siin Maarjamaal ainult paremaks minna. Kui Eesti Energia hoolitseks, et eelkõige oleks energia omadel, kui kaitseministeerium tegeleks võõrvägede võõrustamise asemel oma poiste arendamisega, kui haridusministeerium tagaks meie noortele tegeliku eluga seotud hariduse, et emade nõudel erakoole ei peaks rajama, kui kultuuriministeerium tagaks meile eestlasliku väärikuse… siis oleks täiesti alleaa, alleaa – mitte praegune kaeblik kaske-kaske.“
Praegu oleme vastupidiselt unistustele ajas, kus ettevõtlus on tehtud võimalikult raskeks meie kalli raha eest ülal peetud otsustajate ja ühise raha jagajate poolt, kes ise pole meie riigieelarvelisse ühiskassasse sentigi tootnud ja kellel pole õiget ettekujutustki sellest, kuidas see raha sinna saab. „Ah et eelarve puudujääk? Tühiasi! Tõstame aktsiise, vääname trahve ja mõtleme uusi makse välja.“ Nad ei suuda isegi niipalju ette näha oma „rahateenindamise eufoorias“, kuidas näiteks need maksutõusud ja uued maksud mõjutavad käibemaksu laekumist, on Harry märganud.
„Kahjuks on aeg jõudnud nii kaugele, et ainult väljavalitutel on meie riigis võimalused. Ülejäänutel on kohustused ja keelud. Samas oleme oma valitutes ise lasknud tekkida tunde, et vabadus on tunnetatud karistamatus.
Need inimesed, kes suudavad loogiliselt mõelda, oma ninast kaugemale näha ja isegi hoomata mingite tegude kaugemaid tagajärgi, saavad oma eluga kenasti hakkama. Neid ei huvita võim ega teiste juhtimine oma tahte järgi. Võimu soovivad ainult enesekesksed piiratud maailmavaate- ning teadmistega maniakid, kes omaenese heaolu nimel on valmis isegi ämma tanki panema,“ pahandab sõnakas tuuleenergeetika juhtfiguur. „Naised on elu loojad, toojad ja alalhoidjad. Ja naised peavad olema julmad, et nende poegadest saaksid tõelised mehed, mitte ärahellitatud „tilliga tüdrukud“. Ja just naised peavad oma julmuses kasvatama oma tütardest ranged emad oma eesti soost lastele.
Alles siis, kui meid ei käivita ega juhi enam inimeste isiklik alaväärsustunne, millest reetmiseni on vaid üks samm, saavutab meie ühiskond vaimse ja kehalise jõu, et jõuliselt välja juurida kogu umbrohi meie ühiselt haritavast aiast. Julgegem mõelda, unistada ja teoks teha!“