27. veebruar 2017
10. märtsil annab Paul kontserdi Lady Madonna Tartu Ülikooli jazzkohvikus.
11. märtsil mängib Neitsov Nordeas oma iidoli Tommy Emmanueli soojenduseks.
*
Paul Neitsov – maagiline kitarriga Kukk
Kati S.V. Murutar
Noor virtuoos Paul Neitsov (23) on unikaalselt andekas muusik, kelle tähelend algas tänu noortekodu emand Küllile parimal võimalikul moel – ja jätkub veendumuses, et käsil on tema senise elu parim aasta. Kuke aastal sündinud müstiliste tähelapse silmadega noor geenius tuuritab korraga ja kordamööda Svjata Vatra, Indrek Kalda, Margus Vaheri ja mõrsja Brigitaga, liigub uue bändi ja plaadi poole ning on enda sõnul senise inertsi vahetanud totaalse vastutuse võtmise ja teadlike valikutega. Kukk ju!
Imelapsepõlv
Varateismelisena Kitarriga kohtunud poiss pandi tema mäletamist mööda 13aastasena Viljandi folgi lavale, samas vaimus Pärimusmuusika aidas imet näitama ning sellest tulenevalt ka juba 10 aastat tagasi telesaadetesse.
„Varahommikused otse-eetrid on minu jaoks tõeline katsumus. Tavatsen pärast õhtuseid proove või mänge kella 2-3ni väärtfilme vaadata ja minu hommik on noor pärastlõuna,“ nendib pilliga prints. „Esimeses otse-eetris tabas mind lisaks toonase Viljandi folgi veduri, tänase linnapea Ando Kivibergi üllatus. Mulle täiesti ootamatult paiskas ta eetrisse faktid, et olen lastekodu laps ja mul oli raske lapsepõlv.
See esimene – lastekodu taust – on tõsi.
Raskest lapsepõlvest pole juttugi – minu ja teiste tiiva alla ja südamesse võetud kasulaste teejuht Külli on pakkunud meile kõigile paremad kasvutingimused kui nii mõnelgi kenade kodanlaste lapsel. Mingeid erivajadusi ma enda juures omavahel öeldes tuvastanud ei ole.
Samas andis see ootamatu melodramaatiline sildistamine põhjuse järele mõelda, kes ma olen ja kustkohast tulen – ja tänada. Tegelikult mõlemat oma ema.
Mu emake-kadunuke oli õrn, loov ja haldjalikult habras hing. Haigus viis ta varakult ära – iga aasta alguses tema Lahkumise päeval meenutan teda väga hellalt ja olemuslikult.“
Isaga on Paulil seni liiga hõre kontakt, ent ta võtab asjade madalat seisu võimaliku lähteasendina – kuni elu, on kõik muudetav. Paremaks.
„Mind pole sugugi haletseda vaja, ehkki raske lapsepõlv oleks kuvandi loomiseks romantiline kujund. Meie noortekodu on laste Kodu. Sinna asunud noorte hingede puhul avastatakse kõigepealt nende huvid ja anded ja suunatakse neid arendama. Meie Tartu Hiinalinna korteris on muusika ja teater igapäevased nähtused – keegi, kui mitte just kõik, aina tegeleb.
Me pole mitte need hajusama ideoloogiaga lastetarude kasvandikud, kes kaubanduskeskustes sumisevad ja käpakest väristavad,“ kirjeldab Paul. „Ma ise käin alati, kui kutsutakse, mistahes lastekodudes mängimas. Kui ise sama taustaga poleks – ikka käiksin.“
Märgilisel moel on ka Pauli mõrsja Brigita legendaarsest tenorist vanaisa Harri Vasar samuti lastekodu laps – kõik tuleb ringiga tagasi ning õnneks on uue hea ilma muinasjuttudel üha õnnelikumad lõpud.
Südamesalu salavägi
… on armastus.
Jaanipäeva paiku esietendub Kuusiku Altveskisse loodavas teatris esimene, vabaõhulavastus Südamesalu salaväest. Südamesalu on isetekkeline südamekujuline kuuskede ring iidse vesiveski juures Vigala jõega külgneva ürgjõe põhja-allika sõlmel – selle avastas veski peremees Robert Borodin ning pühitses veretu-vägivallata Eestimaa südameks šamaan Evald „Kotkasulg“ Piirisild.
Lugu aga jutustab küpsesse ikka jõudnud muinasjututegelastest, kelle vaba lendu takistab lõhkiküpsenud Punamütsikese keskeakriis. Legendid segunevad, igaüks leiab Oma – ja selle paljude laste osavõtul sündiva Loo muusikaline kujundaja on noorhärra Neitsov.
Ta ongi kujunenud liigutavate austusavalduste võtmeisikuks. Kuusiku Altveski heinamaa sees elavad ehedad poku-tarnad – seega kujuneb humoorikas-nostalgiline vaatemäng ühtaegu kummarduseks nii Harri Vasarale kui Edgar Valterile.
Eks me teadsime ju enne ka, et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, KES see noor Maag tegelikult on… Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik.
Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik. Pauli-moodi tähepoisid on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Neitsov (enne eestindamist Neitshoff) jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada. Finger-picking ja Ukuaruvalss puudutavad paratamatult ja südameüdini. See ammugi, kui mees kutsub oma kontsertidel Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab
„Meie läbi suve kestvatele vaatemängudele saavad lastekodud-lasterikkad-Kodutunde pered vabalt tulla. Teatritegijatelt ei võta priiplatsiga lapsed midagi ära – lastele aga võib elamus anda tulevikusihi,“ usub Paul. „Jutustame igas eas lastele – ka 30- ja 70aastastele! – muinasjutte, et nad oskaksid endas muinasjututegelase ära tunda.“
Oma enese parim Mina
Paul tundis oma Teena aegsasti ära keelpilli – aga algselt oli see tšello. Mille laps õiget pidi – kitarrina – ette keeras. Märgati ja austati tema tahet. Nii, nagu tema austab eelkäijaid – Ray Charles, Clapton, Sibul…
Täna käib muusik juba oma Elleri-kooli-aegse õpetaja Indrek Kaldaga tuuril, nagu võrdne võrdsega. Samal ajal on tal tuurid Margus Vaheriga – tribuudi-kangelaseks Alender. Kultusansambel Svjata Vatraga. Ning Brigitaga arvatavalt üsna igavesti kestev ühistuur Hõbenuga – nimetus pärineb Elmari-raadio juhi Owe Peterselli kirjutatud laulusõnadest.
Kõik Neitsovi tsitaadid on karges-uudses-austavas sätungis. Nii et temaga on rahul nii õpetaja Toivo Sõmer kui teejuht Oleg Pissarenko.
„Nüüdseks on mõned põgusalt mu elust läbi loovinud muusikud minu tööga juba nii rahul, et tahavad õpetajatiitlit ka siis, kui õpetasid, kuidas ei tohi,“ naerab Paul leebelt. „Õpetus seegi, kui nö eeskuju jaurab viskisena tunnis „mängi midagi“. Kõverpeegel õpetab eriti eredalt, mis on tegelik austus õpilaste, publiku ja muusika vastu.“
Neitsov ise on täiskarsklane – kõikvõimalikke isiksuste alko-muteerumisi on piisavalt nähtud ning tegelikult ei ole naljakas, kui pillimees pistikut mulku ei saa. Igas mõttes.
Nulltolerantsi tingib ka noormehe habras füüsis – tähepoistel on uue ajastu õrn ja õhuline maine keha, mis ei sega loomelendu – ega talu olnud ajastutele omaseid loomkatseid iseenda kallal. Kui musta-pori-näkku koolkond kirjeldab kunagisi tapvaid saturnaale, siis tema nägu ainult silmad ongi!
Sinisilmne noormees hoiatab teisi alustavaid muusikuid ka rehitsejate antud õppetundide eest.
Suurvaimude ümber kipub alati tiirlema „managere“, kes püüavad talendi pealt mandi riisuda.
Heal juhul ei tee nad midagi – ka kahju mitte – lihtsalt aeglustavad tegelikku tähelendu.
Paulil aga on kogemus lihtviisilisest varastamisest, millele ta ise sellega kaasa aitas, et ei sõlminud vettpidavaid kirjalikke lepinguid. Transafirma pidaja – rekkamees, muusikute ümber kiibitsemisel pigem wannabe – lüpsis tänu sõlmimata lepingule Pauli, nagu jaksas. Jättis tuuri maksmata, ostsis endale auto ja võttis korteri, peab rahumeeli enda käest libisenud toitja kostüüme ja elektrikitarri enda käes „hoiul“, kaaperdas koduleheküljed ja tühjendas Youtube’i salvestustest, mis ei kuulu talle…
„Sedasorti rekkamehed kasutavad ära boheem-intellektuaalide tähtsusjärjekordade teistpidi asetusest tingitud leebust,“ teab ka Paul, millele loodavad aferistid. „Mu väärikus ei luba kakelda.“
Suursugune puhtus
Paul pakatab vaatamata ajutistele vihapuhangutele pigem valmidusest uus ja puhas raha teenida.
Täherahval on siin planeedil siiski ka maised pühendumised – lapsed näiteks. Paul on oma kaheaastase tütre Idaga vähemalt kord nädalas koos ning alati oma esimese lapse jaoks olemas.
„Oleme mõrsjaga küll vaadanud näiteks Inglismaa muusikakolledžeid, kus tema saaks õppida laulu ja mina komponeerimist – kitarri alal olen täna pigem õpetajaks kasvamas. Kõik mu õpetajad nendivad, et neil pole enam midagi lisada,“ muigab Paul. „Aga me ei kibele tegelikult võõrsile.
Sellepärast, et Eesti ei jää loovisiksustele kitsaks, kui neil on oma hinge sees avar. Praegu toimuvad minu tuurid põhiliselt teiste heliloojate lugudega, järgmised etteasted tulevad üha enam oma lugudega. Plaatidega sama.“
Pauli visiitkaartideks on Brigita-lauldav „Õigus ja võimalus“ ja „Karlovas on peaaegu kevad“, mis lendas juba põlve otsas valmis sipsitud ja üleannetu viguri mõttes netti paisatud demona edetabelitesse.
„Asi on Karlova-sõnas,“ usub Tartu-meelne Paul. „Inimesed armastavad identiteediga laule.“
Paul omakorda armastab avalalt hoolivaid ja siiralt humoorikaid, stiilselt lahtise hingega inimesi. Temaga suhtlemine on tango täiesti avatud hingega, puhaste emotsioonide tulevärk.
Kui tal midagi öelda pole, on vait – kui on öelda, kirjutab laulu.
Pärast Pauli puhastavate rännakute kaasa tegemist ei taha enam mõnda aega vassida ega laperdada. Jumal tänatud, et keegi Need Asjad ära sõnastab ja Armastavas tehnikas kitarri kõlakasti peal kosmiliselt kõnetavat rütmi trummeldab, nii et süda resoneerib. Pole juhus, et Raivo Seersant valis oma IS-Musicuga just Pauli unikaalse Austraalia käsitöise Maton-kitarri esitlejaks ja pilli esindusmuusikuks.
Selle ujeda Maagi fenomenaalseid leidusid, maitsekat naeru ja sätungeid naudeldes tuleb mõte. Ülima enesevaldamiseni jõudmiseks on mõistlik kodus püsida, õppida midagi väga hästi tegema – ning jagada seda nii, et inglidki aplodeerivad.