14. veebruar 2017
November ja Niinemets
Rainer Sarneti „November“ Andrus Kivirähu „Rehepapi“ ainetel on kahtlemata Kunst. Nii kauneid ja kohutavaid kaadreid nii taluvusepiiril kontsentratsioonis pole Eesti filmimaastik seni reastanud. Sarnet on kultusraamatust valinud kõige õõvastavama liini ning ehitanud selle ümber totaalselt põhja vajutatud rahvusliku inetuse tulevärgi. Õieti küll ligase-nätske-armetu kloaagi.
Soovitan seda filmi vaadates tagala turvata – pärast räiget orgaanika pealevoolu suures plaanis küsib hing midagi rõõmsat ja ilusat peale. Näiteks Tõnis Niinemetsa monoetendus „Homme on täna“ sobib leevendavaks järelhaagiseks. Taastab usu elu võimalikkusse Eestimaal.
Oleme paratamatult kogenud ilusa isamaa klimaatilisi-sesoonseid-rahvuslikke eripärasid kõrvuni mudas – nende ülisuurde plaani tõmbamine on kohati lausa liiga Kunst. Maestro Jaan Tooming pole end ammu ekraanil ega laval ilmutanud – novembrivõtmes lõustade tegemine, ainelistest ollustest tilkumine ja mörisemine on…. tase. Nagu ka Pirgu sepa, Sepa Tommi ülisuurde plaani laotamine kogu tema römisevas muheduses.
Aine ringkäik looduses ei unune seda filmi vaadates hetkekski. Iga hetkega tülkamalt tekitab Sarnet progressiooni seebi söömisest sita-gurmeeni. Kogu seina täitev, publikule kaela valguv ligane inetus pälvib austuse selle pärast, et hullemaks enam minna ei saa.
Arvo Kukumägi võbisev nägu koos vaevalise diktsiooniga on lausa nakkav. Loomad elutoas on selle ülemlaulu kõrval elusast peast kärbuvale legendile tühitähi. Lendav vasikas ja kuutõbine kaunitar koos ihukarvade ja sünnimärkidega moodustavad ühendkoori uppuva külatüdruku viimse hõljumisega vetevallas… kust ta uuesti välja tõstetatakse ning veel ja veel solgutatakse.
Katariina Lauk naudib viimase vindini inetu olemise võimalust – talle on tekitatud hammastik, mis on külarahvale omane, aga ilusa inimese õrnas suus igal hetkel võigas. „Su nägu kõlab tuttavalt“ saate grimmikunstnikud on meid harjutanud piiramatute võimalustega inimese kui materjali ilustamise ja inetamisega. Katariinaga tehtu on kõrgem pilotaaž – ilus hing peab ise olema valmis selleks, et näidata, kui inetu võib ilus olla.
Vana paruni portselanjas väljalülitatus, leplikkus, kõige nägemine – ent mitte välja tegemine – on resonantsis talunoorte Lindgreni-lapseliku nunnususega. Hajameelsed ja pidetud mõlemad – nii hõrk esteetika kui kohatu armsus. Otsekui Ilon Wiglandi joonistatud talunoored ei sobi limasse ja räppa – ja ära nad kutsutaksegi.
Mudas ja mannetuses paneeritud inimeste kontrastiks on erakordselt oskuslikult koheldud hunt, kellega filmitud kaadrid on ka esteetiliselt hingematvalt imelised.
Võimalik, et loomakaitsjad ründavad filmitegijaid lendavate lehmade ja ahistatud huntide eest. Aga sel juhu on Sarnetil võimalik öelda: „Lazlo tegi!“ Alati on käepärast keegi fenomenaalne loomalausuja, kelle kaela kogu süü ajada. Nii, nagu Andrus Kivirähk tegi kooli ajal oma värvipliiatsitele karated – ja kui ema pahandas, miks pliiatsid katki on, sai süü pinginaabrile veeretatud. Pinginaabril on see siiani meeles – ja andestatud.
Nii ilusate huntide kui inetute inimeste kaadrid on nii jõuliselt erilised, et iga natukese aja tagant sosistad seda vaatemängu ahmides – ja samas tõrjudes – „See ei ole võimalik…“
Filmirahvas on linale kutsunud ja seadnud inimesed rahva hulgast – kogu kortsuderäga, karvastiku ja hammastikuga, mis kuulub samuti rubriiki „See ei ole võimalik.“. Tulemus on nii sisu kui visuaali poolest depressiivsem ja lapiti lajatavam kui Lars von Trier.
Ja selle painava laksu pärast, mille „November“ garanteerib, ongi mõistlik peale haugata midagi nii õhuliselt elegantset nagu Tõnis Niinemetsa püstitõusu kahetunnine maitseka naeru kogupauk. Tõnis on ise kümned inimesed rahva seast. Hüperaktiivne, nagu „Suure komöödiaõhtu“ kõurik – ja blingbling, nagu Suzi Vesik. Ta laotab leevenduseks rehepapi-maailma limase apluse peale argireaalia autodest parteideni, eneseabist lapstööjõu orjastamiseni. Seda fenomenaalset sketšide jada nautides ei tundu nii lootusetult koletu, et „Novembri“ hinged tulevad hauatagusest maailmast ikka veel õgima ja ahnitsema. Iseenese naeruks pööramine paroodiate jadana kätkeb null kurjust ja on raamistatud lillelapseliku geniaalsusega. Tõnis on reastanud, peab meeles ja esitab kaks tundi teksti, mille puhul pinge ei lange hetkekski.
Ometi kirjeldavad mõlemad N-id – November ja Niinemets – nõiaringi. November põlistab lootusetu traagika – Niinemets puhub peale. Meil on ehk siiski lootust, kuni endas ka ilu ja helgust näeme.