28. detsember 2016
Eesti Klubi, pidades silmas oma eesmärki kaasa aidata eestluse kestmisele ja edendamisele ning tundes kõrgeima riigivõimu kandja osana oma kantava koorma raskust, on sunnitud pöörduma rahva ning rahva palgatud otsustajate poole olukorras, kus vaikimine on muutumas kuriteoks.
Et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis on meie riigi ja rahva tuleviku üle otsustajad kohustatud arvestama rahva tahtega ja neil ei ole mingit õigust pugeda „ebapopulaarsete otsuste“ ning poliitilise „vastutuse“ taha.
Jutt on Rail Baltic’ ust, mille arendamiseks on antud suunised valitsuskabineti 22.09.2011. aasta otsusega, mis on 10.11.2011. aastal allkirjastatud Eesti, Läti ja Leedu peaministri ühisdeklaratsiooni ning Balti riikide transpordi eest vastutavate ministrite 7.12.2011. aasta kokkuleppega. Kõigil neil ministritel on ees- ja perekonnanimed ning jääb üle vaid küsida, kas nad olid naiivsed või ahnusest pimestatud. Täna on nende allkirjadest saanud kohustus.
Kohtustus Rail Baltic’u ehitamiseks Eesti territooriumile on Euroopa Komisjoni ees võetud CEF (Connecting Europe Facility) 2015. aasta rahastamisvooru (CEF I) esitatud taotluse alusel toetuslepingu (Grant Agreement) sõlmimisega. CEF I taotluse esitamine otsustati 02.02.2015 Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, CEF I GA allkirjastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler 11.11.2015. Korralduse allkirjastamiseks andis tollane peaminister Taavi Rõivas.
Nagu mõistame, on Rail Baltic’u projekti Eesti Vabariigis käivitanud väikese otsustajateringi võimalus saada raha ja seda ka eelarvest otse erafirmade kasumisse suunata, et mitte öelda välja varastada.
Rail Balticu tasuvusuuringu, mille alusel „valiti“ trassikoridor, viis teatavasti läbi AECOM Ltd, firma, mis on tuntud oma müüdavuse ja vabaltostatavusega, mille eest firma on kohtus korduvalt petturluses süüdi mõistetud või valuraha maksnud. Kellele oli vaja, et trass just sealt kulgeks?
Mitmed era- ning juriidilised isikud on korduvalt nõudnud ametkondadelt nende dokumentide väljastamist, mis näitaksid Rail Balticu vajalikkust meie kõrgeima riigivõimu kandjale. Neid dokumente pole olemas! Ilmselt on vaid samasugused tulujaotamise skeemid nagu omal ajal teatavas 10 miljoni dollari afääris. Kuna usutavat majanduslikku põhjendust ega veenvat äriplaani ei ole mitte ühelgi riigiametil esitada (jääb vaid küsida, millistele dokumentidele tuginedes tegi oma järeldused AECOM Ltd, ega ometi rohelises toonis väikeseformaadiliste sümboolikat täis paberite alusel, mille õiguskindlust kinnitab kiri „In God We Trust“?), siis lubame endale järeldada, et tegu on salastatud militaarehitusega, mis hakkab kujutama ka Euroopa Liidu kui kasvava militaarsusega unitaarriigi tegelikku piiri. Praegu viiakse selle piiri kindlustamisest tulevikutrassist ida poole juba nii palju meid kaitsvaid liitlasi, et see hakkab hiljukesi meenutama okupeerimist, mis kuidagi ei ole kaitseks meie sisemisele ja välisele rahule ega pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Eesti Klubi ei esita petitsiooni ega palu midagi neilt, kes seaduse järgi peavad tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, Eesti Klubi nõuab selle Eesti rahvuslikku julgeolekut hävitava agressiivse objekti, Rail Baltic’u, ehituse lõpetamist ning Eesti loodusele ja majandusele tänaseks tehtud kahju korvamist selle kahju otseselt või kautselt tekitanute töö ning vahenditega.