23. detsember 2016
Suhtumine naise ja mehe vanusevahesse on aegadega teisenenud, kuna… naised on noorenenud.
Muiste oli naise „säilivusaja“ määraja tema fertiilsus – kui enam lapsi ilmale tuua ega üles kasvatada ei jaksanud, oli parim enne möödas. Kultuurides, kus rahvamassi juurde tootmine ja võimekate meeste geenide edasi kandmine nõudis mitmete naiste rööbiti sigimist, seati teatavasti sisse haaremi süsteem. Kes keda tegelikult armastas, pole mitmenaisepidamise puhul arvatagi oluline ning seda karmi korda tavatsevad eestlased seriaal-haaval teleris näidatavate Türgi saagade kaudu kaasa kogeda. Ning tänada ja naeratada, et meil nii ei ole.
Meil on nii, et paariline valitakse meeldimise ja armastuse järgi. Lastesaamine enam – paraku! – väga oluline ei ole. Mitmeid kümnendeid on mehed sellepärast keskeas kippunud seniseid kaasasid noorema keremudeli vastu vahetama, et endale keskeakriisi leevenduseks tõestada – nemad on noored, näete ju naisukese-noorukese järgi isegi. Ent see klišee on ammu ammendunud ja peab veel hapral moel inertsist vastu.
Tegelikult ei pea tänasel naiste noorenemise aegadel mehed ka eakaaslaste kõrval vastu ega sammu. Klassikokkutulekuil on pilt üsna üldiselt ühesugune – ajas muutumata, õieti isegi noorenenud-salenenud tütarlapselikud naised kohtuvad tüsenenud-kiilanenud vanahärradega, kellel kõigil on teemaks liigesed-südamed-eesnäärmed… Söakamad ja jõulisemad daamid on juba aastaid väitnud: üle neljakümnene mees ei sobi enam eluvõitluseks ega tööks, ei voodisse ega tantsupõrandale ei maal ega linnas. Karm?
Tegelikult ei saa me mõnd kaunist paari kõrvalt silmitsedes sageli arugi, et mees on oluliselt noorem. Peale on tulnud noorte vanameeste rinne parimas mõttes. Need on küpsed, tasakaalukad kompleksitud mehepojad, kes suudavad juba paarikümneaastasena olla perekonnapead, mõttekaaslased ning ka kasuisad südamedaamil juba olemas olevatele lastele. Need arukad ja harmoonilised elu peremehed – väärikalt ja õnnelikult endast kümme-kakskümmend aastat varem sündinud temakese kõrval tõestavad, et uued ja ilmselt head ajad on saabunud.
Mäletan neiueas kogetud vapustust teatrietendusest „Harold ja Maud“, kus Velda Otsus ja Ago Sal-Saller mängisid 50aastase vanusevahega armastajapaari. Üliheas vormis ja kaunis naine lahkus ühel hetkel selleks, et noormees vabaks anda ja lasta tal ühiskondlikult vastuvõetavamal moel õnnelikuks saada.
Tänased 75-80aastased daamid kinnitavad, et on endiselt naised – nii paruness Haldi, õpetajanna Terje kui tervendaja Mai-Agate ütlevad, et vajaksid hellust ja armastust, ent lähisuhteks sobiliku isanda leidmiseks on latt liiga kõrge, eakaaslased otsas, järelikult…
Järelikult tuleb tänada neid vapraid naisi, kes juba mõnekümne aasta eest, kui noorte vanameestega abiellumine veel ühiskonnas tavaks polnud harjutatud, tugevate ja hingelt küpsete paarilistega abiellusid ja ühiselt terved muinasmaad rajasid.
Arvatagi tuli näiteks hobusekasvataja Helil nii külarahva kui sõpruskonna ohhetamisega toime tulla, kui ta alustas Võrtsjärve ääres väikeses väsinud onnis kooselu endast 21 aastat noorema Veikoga. Täna on Varikutel kena kodu ja tall nii Rannakülas kui Rõngu-lähisel. Neil on kaks poega, suurepärased sporthobused. Ning Heli hobuseid ratsastav Katriin Sild tuli eelmisel aastal just selle paari loodu ja oma ema väe pealt juunioride meistriks.
Vanem mees poleks nii visa ja valulikku maailmaloomist vastu pidanud. Ja noorem naine poleks mehe kasvuraskusi ja tagasilööke välja kannatanud. Oluline on, et kooselus oleks piisava sagedusega rõõmu ja pidu – kasvõi pulmad sobivad ühtaegu nii suhte kinnistamiseks kui värskendamiseks.
Mu enese abielu endast 8 aastat noorema filmimees Peteriga ainult pulmadeks küll jäigi. Erakordselt sarmikas ja intelligentne, edev ja elegantne noorhärra avastas pärast suvelavastuseks kujuennud pulmi, et sügisel tuleb talus… sügis. Kolis talutööde ja kirjatööde pideva ja vääramatu vaheldumise eest iga ilmaga tagasi ema juurde oma maailma. Hiljuti, kui Tallinnast oma koolituste-etenduste-riituste jaoks hobubussiga toole vedasin, astus kinomees mulle hajameelselt auto ette, vaatas väsinud pilgul mulle otsa… ega tundnud ära. Sest mina olen noor.
Heli Künnapas – kõik või mitte midagi
Mullu ülijõuliselt edukaks kirjastajaks tõusnud kirjanik-poliitik Heli Künnapas kasvatas enne juulikuiseid pulmi endast 8 aastat noorema Herlendi targu suureks, enne kui oma nelja lapse isaga laulatusele läks.
Päris palju aastaid viljakat kooselu viisid taluperenaise, kelle talu Pärnu- ja Raplamaa piiril püüdis kasvatada küll küülikuid, küll lambaid-hobuseid – enne kui hakkas kasvatama raamatuid – sinusoidina läbi mitmete loobumispuhangute. Varem edukatel kontorikohtadel ja kontskingadel elanud Heli kolmanda lapse Maria ootamise ajal hoiatasid hõimlased Helit: „Jälle rase? Oo ei, sa satud sedasi ju Kodutundesse oma asjadega – ja abieluski te pole!“
Heli ja Herlend ostsid kooselu esimestel aastatel, kui esimesed pojad olid sündinud, korterist Koju pääsemiseks talu. Osutus põrsaks kotis – vastupidiselt kirjeldusele ja lubatule polnud Kuuse talus ei ahi, kaev ega soojustus pehmelt öeldes töökorras. Teadagi on ümberehitamisest soodsam ja lihtsam nullist ehitada, ent kui sa oled juba seal, siis seal sa juba oled. Ja ehitad.
Ja spikerdad eelkäijatelt-teekaaslastelt.
Heli põhiline suund oli küülikute kasvatamine. Lambad-hobused võttis alustav kirjanik ja loovustalu rajaja – mis seal salata – siinkõneleva taluperenaisest kirjaniku eeskujul. Kirjeldasin küll oma Eedeni aia raamatutes ausalt ja otse, kui palju tööd, millised riskid ja tagasilöögid – ikka võttis ka suured loomad. Ei sobinud. Samas on väikesed ja töömahukad loomad – küülikud, aga ka tšintšiljad – oma nõudlikkuse-õrnuse-haavatavusega omakorda raskesti hallatav seltskond. Eks Herlendile-Helile olid ka – tohutu aeg ja energia hooldusele, tõved ja kassid kallal – palju kära, vähe villa – painav tapmiskohustus, näituseidpidi sõitmine ja öised müttamised, et kogu maailmaloomine ööpäevasse ära mahuks.
Magamata ööd ja ehitus, laste viirused ja logistika, elukorralduse muudatused ja arendus, pettumused ja uued kaalutlused on kõik kirjas Heli menuraamatus „Minu ilus elu maal“. Nii tema, mina kui tsirkusekunstnik Kaja Kann on oma taluraamatute loomisel avastanud – ainult ausal kirjeldamisel on mõte – sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kui keegi kolib sinust innustust ja julgustust saades maale ja järgib teistmoodi-talu-pidamise unistust, on aus talle aegsasti ette teada anda, mis ees ootab.
Kõigi oodatud ja ootamatute pöörete kaaslaseks – kaasa arvatud varasemate penide kena komme lambaid küttida… – on Helil endast noorem mees. Herlendi stiihia on raskerokk ja autod, mistõttu ta oma suurte poiste mänge mängides oli alguses küpsele-sihiteadlikule naisele otsekui lisalaps – see läks üle, kui mees läks Soome suurted masinate hooldajana taluehituse-perevedamise raha teenima. Kuivõrd mehe eelistus on hard-rock, naise oma kristlik kasvatus sedavõrd süvenenud tasemel, et ta korraldab igal suvel kristlikke lastelaagreid, on nad kokku mikstuur hard-rock-halleluuja.
Selleks ajaks juba nelja lapsega üksikema Heli elu niiväga halleluuja polnudki – mitut liiki loomad, pimedus ja libedus, kliima ja pidetuse tõttu lapsed aina haiged… Paar ohtlikku talutöist kukkumist ja esimeste raamatute menu viis paari otsusele – mees peab tulema koju keskkütet paigaldama ja tubasid välja ehitama. Poistele isa tegemine oli samuti aktuaalne. Täna on pere päriselt ja alaliselt koju jõudnud.
Sama tähistas ka 2016. aasta suvel toimunud laulatus – sellele eelnes Heli ülimenukas blogis pisiasjadeni kajastatud kaalulangetus ja äärmine pühendumine. Pulmad pidid saama nii täiuslikud, et rohkem poleks vaja korrata ega kogeda. Pereks kasvamine aga aina kestab – kodust on edusamm- ja vooderhaaval paigas ja korras kodu saamas – nüüd on tunnetuslike tuunimiste aeg.
Käsil on mustrimuutmine, mis säästaks lapsi samade mudelite rehasid pidi tallamast.
„Näen nii oma suguvõsas kui sõpruskonnas aina korduvaid mustreid – inimesed on end puntrasse elanud samu mustreid korrates. Teavad, mis toimub – ja ikka kordavad samu snitte,“ arutleb Heli. „Neid korduvaid rappaviivaid mustreid jälgides näen ka uskumatult terava luubi all iseennast teistes inimestes. Õpitud abitus ja enesehaletsus, teiste süüdistamine ja enese killustamine – nii tuttav!
Pea kõik inimesed kordavad oma perekonna mustreid.Teadvustavad ja teavad, et need vaikimise ja lammutamise mudelid ei vii kuhugi. Põlgavad ennast ja vihkavad neid mustreid – ning muudkui kordavad neid, otsekui hüpnoosis.
Olulisim, mida olen uuemal ajal teada saanud: me abiellume mitte üksnes armastatu, vaid kogu tema klanniga. Nii, nagu minu mees sai koos minuga mu vanemate paketi – külgnevad õed koos nende mustrikordustega ka veel – sain mina tema koos tema klanni sajandite slepiga.
Ei midagi erilisemat kui teistel eestlastel – kõigest põlvkondade kaupa mahavaikitud kannatusi, süütunnet, süüdistamist ja sellesse takerdumist arenemise ja avardumise asemel.
Mida kroonilisem on vaikimine-salgamine – seda jõulisemad on perioodilised plahvatused. Nii vaikimise kui plahvatamise teretulematu omadus on mõistagi nende edasi kandumine lastele.
Üks teretulnud asjaolu on ka. Meil on võimalus oma laste saatust muuta. Kui meie muudame mustrid, on lastel hoopis teine minek. Meie läbime harjumatu ja valusa aususe kadalipu.
See on karm töö. Seda ei saa üksi teha. Paaris, pere- ja sõpruskonniti läheb ladusamalt.
Kui just pole nii, nagu enamasti ongi – osa meeskonnast eelistab vanaviisi jätkata, sest sedasi on mugavam. Võimalik, et vanamoodi vao kündjate kaasa tõmbamine mustrimuutmisse on nende vägistamine. Siiski tundub mulle, et Libatses autosid, mitte Soomes hiidmasinaid remontiv Herlend on õnnelik kodus, mitte võõrsil. Kodu kasvatab.
Koos kasvamine viib endaga ühendusse. Ja abikaasaga samuti – mis on selles mõttes ülimalt oluline, et kõigis su lastes on pool temast. Saad tuttavaks oma kaasa tõelise olemusega, tunned põhjalikumalt ka oma lapsi.“
Riina ja Rimmo
Selle kauni ja sportliku paari 11aastase vanusevahe peale õigupoolest ei tuleks, kui Riina neljast lapsest vanim poleks juba üsnaväga teismeline. 25aastane perepea Rimmo Raudsepp viis oma pesakonna Kanaaridele, kuna seal on nii töö, teenistus kui kliima neile kõigile sobivam.
„Riinat nägin esmakordselt, kui olin pärast trennipäeva veekeskuses, kus mu sõber oli vetelpäästja. Juba siis tundsin selle naise erakordset energiat, aga hoidsin distantsi. Teist korda kohtusime spordiklubis MyFitness, kus tema oli treener ja mina käisin jõusaalis,“ meenutab Rimmo.
Riina jätkab: „Alguses oli see lihtsalt sõprus, sest mõlemal olid senised suhted lõpetamisel.
Sõprusest arenes midagi täiesti uskumatut. Nautisime teineteise seltskonda, meie kallistused on alati olnud nii erilised, et südamed lendavad… Oma südame olin pärast viimast valusat suhet otsustanud lukku keerata, ent mu sõbrad ütlesid mulle meie kohtumiste sädemetelennu peale, et olen ilmselt sellesse poisisse armunud.“
Atleetliku sõdalase olekuga Rimmo kirjeldab, et tema sõber käis selles baaris, kus Riina töötas, teenindus- ja müügitööd parendamas ning tollal mitmes kohas turvamehena töötanud mees harjus kiiresti ja põhjalikult selles baaris lõunal käima, sest… Pikkade usalduslike vestluste järel tavatseti teineteist kallistada, et õnnelikku päeva soovida.
„Mis mind Riina poole tõmbas? Juba poole nooremana kui täna otsisin oma Mina ning mind on tõmmanud inimeste poole, kes mõtlevad kastist välja ega lase teiste arvamusel oma tegemisi pooleli jätta. Aeg midagi teoks teha pole tegelikult kunagi õige – aeg tuleb õigeks teha! See eeldab avatud meeli ja piirideta mõtlemist,“ teab sportlik väemees, kes töötab täna Kanaaridel sukeldumise ja jalgrattamatkade instruktorina. „Kuna ma olen oma väikest õde ja vendi kasvatanud, teadsin üsna täpselt ette, mis mind nelja lapsega ühinedes ees ootab.“
Seda ühinemist lükkas tänane unelmate paar mitmeid nädalaid edasi, kuni Rimmo ütles otse, et tahab seda naist, langetas kõik müürid – ning Riina tõdeb, et see armastus, kirg ja lähedus muutis ta tütarlapseks. Tüdruk on oma noore Kuningaga nüüd kolmas aasta koos ning selle aja jooksul pool korda tülitsenud.
„Me pole pidanud millestki loobuma. Oleme sarnased, meil on ühised hobid ja eelistused – ja ka meie mõlema perekonnad suhtuvad meie Loosse hästi. Nähakse ju, et koos saame kõigega hakkama, sest oleme tervik – me mõlemad töötame, teeme kodutöid – nii tööjaotuses kui rahakoti haldamises on kõik ühine,“ on Riina õnnelik. „Rimmo on mu elu armastus.“
Elu armastus ise väidab, et Riina polnud enne nende kohtumist oma enese sisemusega tuttavgi. Koos mehega on üha noorenev naine avastanud, mis leidub tema südames ja kõrvade vahel. Koos sai paar teada, mis on tõelised kallistused – need ei küsi vett ega raha, ent on ülioluline osa nende päevadest.
„Suuri laevu saadavad alati kajakad,“ teavad Riina ja Rimmo, kelle Kanaaide-kodu on praegu alaliselt täidetud spirituaalse muusika ja viirukiga, sest Riina õpib reikit. „Oleme teineteise jaoks loodud, täiendame teist kasvõi selles, et ühel on lühem närv, teisel rahulikkust üleliiagi… Arvake ära, kummal!“
Elena turvaline kallim
Selgeltnägijate tuleproovi üks favoriite Elena Kanda on tantsijatar, kelle mees Dimitri on temast 19 aastat noorem. Massaaži ja numeroloogiat, reikit ja ayurveedat õppinud ja praktiseeriv Elena elab koos kallimaga Lasnamäe korteris, mille just mees on hoidisepurke täis loonud. Mahlad ja purgisupid, kurgid-kõrvitsad-moosid-kompotid – nii palju liitreid mehe valmistatud talvevarusid, et see süvendab paari igatsust oma majakese järele. Mõlemad on pärit maalt. Elena mõtleb oma armastuse-energiat pulseerivatel vastuvõttudel Dima peale ning väljasõitudel, mil emand nõustab ja tervendab kümmet inimest päevas, on mees oma naise lähedal. Keedab teed ja toidab ning laeb kallimat meheliku energiaga.
„Traditsioonilisest konservatiivsest perest pärit Dimitri on mu tütre Viktoria eakaaslane. Minu poole tõmbus mees sellepärast, et tema senises elukogemuses puudus Armastus. Tajudes ja vajades suurimat kosmilist tunnet pole vanus ega miski muu oluline. Küllap teate,“ naeratab Elena tütarlapselikult. „Minu esimene abielu Vikulja isaga lõppes rahulikult, ühise otsusena. Meie erineva pööretekiiruse ja mehe paigalmarsi tõttu. Ma ei tahtnud enam neli aastat ühe vannitoa remonti oodata, mehe kõrval seda ise teha – ega ühinenud kogu maailma katvate lõppenud abielude plejaadiga. Teate ju neid arvukaid kooselusid kinnisvara ja laste nimel – armastust pole enam ammu, hea veel, kui selle lõksusattunud olukorra tõttu üksteist ei vihata – mõlemad armastuseta kiduvad kaasad jäävad haigeks. Südamed ja potents, suguorganid ja ainevahetus – kõik kannatab, kui armastust ei ole.“
Ehkki see on loomulik, et noort asjalikku ja hämmastavalt elutarka Dimat tõmbas Armastuse poole, meenutab tantsijanna, kui ehmunud oli noormehe pere, kui nad üsna pika vimmapidamise järel otsustavalt kahekesi perekondlikule sündmusele marssisid. Nüüd on nad neli aastat koos olnud. Elena teab, mida teeb – ja teab, mida edasi tegema peab. Õnnestumiste eeldus on tema sõnul õiglane jagamine – nii raha, oskusi, energiat kui kõiki muid väärtusi tuleb asjaosalistega õiglaselt jagada. Teiseks on edu eeldus pakutu vastuvõtmine – olgu see telesaates osalemine või honorar – kui pakutakse, tänage ja võtke vastu, sest universum tahab nii.
Mehhaanik-insener Dima on pärit Pihkva ja Lõuna-Venemaa tegusate-töökate venelaste ühendatud hõimudest. Esiisadest 5 vennalt on kõik, mis nad üles harisid, ehitasid ja saavutasid, ära võetud. Erinevalt ülejäänud vene rahvast, kes kannatas Stalini massimõrva käes enam kui kõik teised rahvad kokku, jäid nemad vähemalt ellu.
Leena, kes nii nostalgilistel kui tulevikulistel kaalutlustel tahab praeguse korteri asemel võimalikult varsti maakodu – ja muigab, et ees ootavale töökoormale näkku vaatav 20 aastat noorem mees jaurab selle ülesande peale, nagu oleks tegelikult temast 20 aastat vanem, on ise aga kaheksa venna seas ainus tütar. Tema ema ilmale toodud lastest kuus on lahkunud – õieti vaiksena tulnud. Kaks venda ja Elena jäid.
„Minu tilluke tragi ema tahtis üle kõige saada mind, tüdrukut. Ta oli veel lühemgi kui mina – tohutu rinnapartiiga ja vastupandamatult elurõõmus. Lootuses järgmiseks elus laps sünnitada, vahetas ta teadlikult isasid – kasvõi keelatud suhetest, sisetunde järgi, häid tavasid trotsides valis ja sünnitas. Rändas taeva tahtel mööda Kasahstani ja Gruusiat, minu õnneks tuli oma viljakalt ja dramaatiliselt ümbermaailmareisilt siiski tagasi Tallinna – minul on siin olnud oma ühiskond,“ on Leena tänulik.
„Küll aga on mu ühel kahest elavast vennast vastupandamatu mustlastetõmme – kahe erineva mustlannaga on end sidunud… Mu tütar Vikulja on kaunis ja andekas. Olin jahmunud, kui ta kokaks õppis – siis sain aru, et see on õige otsus, iga oskus kulub ära. Töötanud on ta mitmetel rasketel ja kaunitel, tasuvatel ja armetutel aladel – kõik need proovimised on olnud nii Viktoriale kui mulle tänuväärne elukool. Tänu armastuse-energiale sai tütar kauaigatsetud ülikooli.
Kõik mustrid on ümberringi muutumises. Mida karmimatest protsessidest inimesed läbi tulevad, seda kiiremini mustrid muutuvad. Kohati on tunne, otsekui põrgu oleks lahti – maskid langevad, kenad inimesed käituvad koletistena – tohutu lammutamine ja kaos. Ärkajatel ja meistriks tõusjatel sisetunne rokib sajaga, avanemine on ülikiire. Seetõttu tekivad tohutud käärid – mustad ja valged, sikud ja lambad, terad ja sõklad ei leia enam üldse ühist keelt. Neist aegadest läbi tulemine on põnev ja karm. Meiesuguste õnneks leitakse üksteist üles, koos peame neil murrangulistel aegadel vastu.
Kui teil on väga raske, leidke keegi – laps või kallim, loom või taim – ja öelge otsekohe, kogu südamest: Ma armastan sind! Ja ime sünnib – hetkega hakkab kergem.“
Asjad on õhus
Mu iidne sõbratar, maausuline taluperenaine kõhkles just äsja mitu kuud, enne kui lubas endast 16 aastat nooremal Vanal Mehel, tõsisel töömehel ja mõtlejal endale öelda: ma armastan sind.
Minul enesel aga on universumilt tellitud 34aastane Vana Mees, kes kestaks. Aitäh.