23. detsember 2016
Kes ei taha lennata…
…mingu teatrisse või kontserdile. Nii Henrik Normanni uskumatud seiklused New-Yorgis kui Paul Neitsovi kummardus legendidele on sõna parimas mõttes rännak. Henriku reisilugu jätab tunde, justkui oleksid sõbral külas ja ta jutustab sulle, mis juhtus. Mõlemal pikal-sihvakal heledal-helgel mehel on ülisuured ja selged sinised silmad ja nad teevad meiega üldjoontes sama. Viivad kumbki oma vahenditega reisile, laevad sel retkel meid hea energiaga ning hoolitsevad selle eest, et meil läheks paremini. Kui me pärast Pauli kitarri paistel ümbermaailmareisi või Henriku nukralt naljakate jahmerdamiste kaasa elamist üldse tahame kuhugi minna. Rännakuks ei pea tingimata oma maist kere kuhugi tassima. Suur hulk raha jääb alles ja mõned valud kogemata.
Norman toob oma elegantselt ja maitsekalt naljaka, ausa ja Tuttava tugitooliteatri Pärnusse 11.detsembril ning ka Neitsov jätkab publiku tungival nõudmisel tuuri. Õnneks.
Eks me teadsime ju enne ka. Et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, KES see noor Maag tegelikult on… Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik.
Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik Nad Henrikuga mõlemad on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Paul jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada – Henrik esitab paroodiate paroodiaid. Näitab, kuidas ta seda teeb – ja kui nukralt näiline see kõik tegelikult on. Kes ostab Hawaiilt viis kuldketti päevas, kes esitab Bronxi mendis sketše. Kes kutsub Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab. Misjärel mõlemad hiilivad ujedalt naeratades koju hakklihakastet sööma. Kurgiga.
Nende meeste iga keharakk on fenomenaalne instrument, millega sõnumit edastada. Sõnumi rahvani toomine on nende jumalik kutsumus ja nad valdavad nii ennast kui teemat, huumorit ja pause, tehnikat ja pisiasju lihtsalt geniaalselt.
Me kõik tahame aegajalt Ära.
Lihtsaim variant on telekasse sukeldumine, õhtunaps näpus. Või teler napsita. Või naps telekata. Teatrisse ja kontserdile minek nõuab pisut enam panustamist, ent on ühtlasi ka tegelikum. Me näeme ja kuuleme seal iseennast. Uutes sätungites ja kõverpeeglis, mille peale ise ja üksi ei tuleks. Mustreid muudetakse koos – ühendväljas lähevad asjad liikvele. Nende heledate müstikute puhul läheb liikvele viljakas, veidi valulik optimism ja usk õnne võimalikkusse. Tükkis valmisolekuga haiget saada.
Maestro Ülo Vooglaid, kellel on valmimas inimeseks – sh eestlaseks! – olemise õpik, näeb tänase maailma üldisima haigetsaamise põhjusena kognitiivset dissonantsi ehk nihkes tunnetust: „Teleri ja interneti abil luuakse inimestele – eriti hapra haridusega, elukogemuseta noortele – illusioon, et neid oodatakse igal pool. Sinna igale poole kohale jõudes avastatakse, et nii mujal kui ka siinsamas vajalik olemise eelduseks olevad tegelikud oskused ja teadmised puuduvad. Koju tagasi hiilides toodavad murtud inimesed üha suuremat ekspluateerimist – mida rohkem töötavad, seda vaesemaks jäävad. See on võõrandunud inimeste absurdne sundseis.“
Neil, kes on omal alal väga andekad, on võimalus see võõrandumine vähemasti naljaks või Muusikaks pöörata. Henrik ütleb: „Tõeline nali pole naljaka asja üle irvitamine, vaid nukra nähtuse juures koomilise aspekti avastamine – ja eksistentsiaalse üksilduse peale sel moel pisara poetamine, et naljakas hakkab.“
Pärast Pauli ja Henriku puhastavate rännakute kaasa tegemist ei taha enam mõnda aega vassida ega laperdada. Jumal tänatud, et keegi need asjad ära sõnastas ja Armastavas tehnikas kingakarbi või kitarri kõlakasti peal kosmiliselt kõnetavat rütmi trummeldas, nii et süda resoneerib. Ja Maagide fenomenaalseid leidusid, maitsekat naeru ja sätungeid naudeldes tuleb mõte. Ülima enesevaldamiseni jõudmiseks on mõistlik kodus püsida, õppida midagi väga hästi tegema – ning süüa emavalmistatud hakklihakastet ja kurki.