15. detsember 2016
14.detsembril on 90. sünniaastapäev Harri Vasaral – Eesti kõigi aegade kauneima tämbriga tenoril, nukumeistril ning mahedal müstikul, kes oma maist matka lastekodust alustades võlus end printsist aegapidi Papa Carloks. Mina, üks armastatud laulja-artisti-nukukunstniku lastest, olen osa tema loomingust. Ema poolt väga ja isa poolt mitte nii kangesti tahetud – ent me kõik pidasime lubadusi, mis said kunagi üksteisele antud. Nii siin- kui sealpoolseid lubadusi oleme pidanud.
„Mis minu tütrest küll saab?“
Hea kolleeg Marvi Taggo, kes hõlmab Harri Vasara (sündinud Vatmann) oma raamatusse, meenutas ühest vestlusest minu isaga seda lauset. Oma suurte nukrate maagi-silmadega kuulajale otsa vaadates küsis mees, kellega mina olen alles pärast tema lahkumist üha tuttavamaks ja lähedasemaks saanud, mis küll saab tema ainsast tütrest, kellega ta miskit peale ei oska hakata. Papa – ega mu vanem kunstnikust-muusikust vend Aarne – ei armastanud väga õppida. Noorem vend Lauri baritonina, mina kirjutajainimesena õppisime. Vend Austrias, mina Tartus ja kõigil kontinentidel tegusalt juurde ja peale.
Ülikoolist kogutud oskused rakendasin isa teenistusse pärast tema loobumist ja lahkumist. Kui esiklaps Aarne, keda papa Harri oma nukutädide abiga kasvatas, suri, hääbus ka meie isa. Tähistan juba kolmandat ümmargust papa-päeva nii, et ta on nähtamatu toena märkide saatjaks kõrval. Tegin 10 aastat tagasi Estonia teatris galaõhtu „Harri Vasar on täna kodus“. ERR arhiivis kenasti hoiul.
Eesti raadio fonoteegi põlengu järel alles jäänud kasinad salvestused restaureerisid Heino Pedusaar ja Annely Ennet. 80. sünniaastapäeva puhul andsin välja duubelplaadi, mis hõlmas ka RAMi päris esimese kvarteti palad. 10 aastat varem loodud CD nimi on „Muinasjutt printsist ja papa Carlost“.
Seda esitlesime Estonia Talveaias, tita-Brigita mu kõhus ja tädipoeg Lauri Saatpalu toeks ja geenide esindajaks mu kõrval. Saatpalu ema ja minu isa olid õde ja vend. Isa isa liini pidi. Nii, nagu on sama astme sugulane Aivar Mäe isa ema Mäe Alma liini pidi. Aleksander Vatmannil ja Mäe Almal oli mõlemal palju lapsi, neil omakorda palju lapsi – põldurid ja filosoofid, kirstumeistrid ja… Ühesõnaga värviline värk!
Lühike vastus küsimusele, mis papa ainsamast tütrest sai: isa unistuste täitja ja teostaja.
Aarne lesk Mall tavatseb öelda, et isa oleks elanud just täpselt nii, nagu meil Soone talus elatakse. Eesti ajalugu ja isiklik karma seadsid asjad väga teistmoodi kui metsameelne, üksindust vajav ja iseolemist igatsev mees oma ellu soovinuks. Teismeliste värviliste vanemate liiga varajase pojana sattus ta lastekodusse, kust vanaema Anna poisi alles 3aastasena ühetoalisse koju korjas. Sealsest kitsikusest läks poiss 14aastasena polgupojana sõtta, kus ta hobusemehena moona vedades pakastes ja huntide hulgas tänu hobustele ellu jäi.
Inimestelt sai lapseohtu sõdalane kuuli kopsu ning laatsaretis soovitasid arukad arstid läbilastud kopsu laulmisega luhvtitada. Kuuldi. Tagasi Eestis sai Laulu leidnud noormehest Gustav Ernesaksa tahtel RAMi laulja ja südameidpuudutav solist, sealt edasi Estonia operetitäht ning esiklaps Aarne üksikisa. Juba printsina peitus temas papa Carlo – ta rajas Kommunaari saapavabriku juurde nukuteatri Marionett. Ise meisterdas-õmbles-kujundas-lavastas – ning mängis koos ustavate nukutädidega, kes peavad Marionetti Salme kultuurikeskuses tänagi.
Ilu ja ande, olude ja surumise sunnil lavadel kenitlev isa elas hinges oma muinasmaal, tulvil hobusteigatsust ja melanhooliat, oli populaarse ja ihaldatuna sisimas üksildane ning kui teda elu õhtul püüdsimegi oma peresse kutsuda, valis ta ikka erakluse.
Kui pärast Pärnu kunstikooli esimese lennu lõpetamist ERKI ettevalmistuses käisin, et skulptoriks saada, külastasin kolm korda nädalas papat tema ateljees. Neid kaht aastat sümboliseerivad väljaveninud põlvedega dressipüksid, mis mind Uues tänavas tõredalt vastu võtsid ja tasapisi leebusid. Skulptoriks ma toona ei saanud – isaga sõbraks küll. Sellesse majja tuli Eesti taassündides Leedu suursaatkond, papa nukuköök jäi taeva alla ja Aarne lahkumine aordi rebenemise tõttu oli viimane piisk karikas.
Isa tõrksus ja kurvameelsus on muide võti minu meestega-suhete vastutust-võtvate mustrite mõistmiseks ja muutmiseks. Isata kasvanuna, teda kuulamas ja toetamas käies toitsin oma oletust, et mul ongi kohustus mehi lohutada ja püsti pidada. Mehed on õrnad, ei tule oma komplekside, lapsepõlve taaga ega elatud elude karmakoorma klaarimisega ilma naiseta toime. Eks ta ongi nii. Ja teistmoodi. 50 aastat õpitud, jätkame matka…
Kõigi rahvaste ema rollist läbi oma enese sisemise lapse tervendamise õnnelikuks naiseks kasvamisega läheb veel aega. Seni on üsna edukalt õnnestunud läbi töötada ja välja kasvada ema-vanaema püüe isasse-suhtumist kujundada – isa oli kauge, aga ikkagi kallis, nüüd kehatuna on ta lähedane ja veelgi kallim.
Olen raamatus „Projektilaps Pärnust“ kirjeldanud meie kohtumisi restoranis, muulil, kingitusi täis taritud kahetoalise korteri elutoas, kus ma ise parema puudusel oma hapra ja ülinaiseliku ema kõrval perekonnapeaks kasvasin.
Isaga-päevil olid mu pärisosaks Estonia teatri trepid, papa baldahhiinvoodiga ühetoaline korter Väike-Ameerika tänavas. Ja tema tõdemus, et oma volgad-kooperatiivkorterid või isegi eramud jõi ta etenduste järel koju minna tahtmata lihtviisiliselt maha. Paar ujedat korda napsitasime meiegi isaga koos – ent see ei sobinud mulle. Enamasti tinistas papa meie vestluste kõrvale omaette, ümberringi marionetilavastuste käsikirjad-nukuvormid-kunstiraamatud. Ühel pihtimusõhtul tõotasin talle: minu viis last saavad olema kõik ühe isaga, et ristpistete sigrimigri ära korrastada.
Saidki. Kusjuures nende viie lapse isa meeldis mu isale – tõsi küll, väike vintske juudivanamees jõi noore mehekolaka korduvalt laua alla. Ta ise talus alkoholi hästi – kroonilist kurbust üldse mitte. Kurbus kidutas. Mistõttu sain ohtrasti sõita Tallinna Magdaleena haigla vahet – kaks infarkti ja vähk, millele jaole saime kõikjale levinud, hämmastaval kombel täiesti valutute metastaaside järgi.
Kurvameelne ja eraklik isa oli nagu õpik – töövihik Luule Viilma õpetuse juurde, mida valusad tunded inimese kehaga teevad. Lapsepõlveta, olude sunnil kuulus ja ihaldatud – oled kaunis ja ürgandekas – seega kobi lavale ja tee lapsi kasvõi osale neist armunud naistest, kes seda nõuavad!
Eluõhtul varjus ta ühe korraga mängiva raadio ja teleka vahele, hiljukesi nõristatavaks leevendajaks pudel viina. Mitte kunagi päris purjune. Mitte kunagi nõus ühegi uuenduse ega lahendusega – papa ei lasknud kellelgi end aidata. Ei minul, nukutädidel ega austajannadel.
Aiman, kui stressav võis olla tõsiasi, et nii mu tulevane ema kui teised armunutarid ootasid teda „West Side story“ ja „Minu veetleva leedi“ etenduste järel Estonia taga. Noor arst ja tema nutikas viikingist ema töötasid välja keerulise kombinatsiooni minu meisterdamiseks – olen teadlikult organiseeritud jaaniöö vili ja sõnajalaõis. Tõsi, teispoolne sõber Aleksander Suuman värssis sedapidi: Kati Murutar on Harri Vasara noodistamata laul – kaigub vabalt ringi.
Papa 90. sünniaastapäeva eel meenutas Marvi Taggo isa sõnu: „Mu lapsed on nii ilusad ja andekad – peaksid nad õppida tahtma…“
Isakene, miks sa meile ei öelnud, et me sinu meelest ilusad ja andekad oleme? Hulk tõestamist ja armastuse ärateenimist jäänuks olemata, kui sa meid tunnustanud oleksid.
Aarnet armastas papa nii, et leinas end surnuks. Maailma ooperilavade tunnustatumaid baritone Lauri igatses isa armastust nii, et… Las jääb. Mina kasvasin meesteta naiseks, kelle hinges vastutustundeline hobulausujast perekonnapea klobib Naist niipea, kui too pead üritab tõsta. Ja sedasi pool sajandit jutti. Tänan oma tütreid, kes mu eneseanalüüsid, tunnete tuvastamised ja nende ümbertegemise püüded välja on kannatanud – usinad monoloogid Brigitale ja Indirale peaksid loodetavasti nende kui Naiste raja sillutama. Ma väga loodan.
Nüüd, mil papa kehatuna kõikjale pääseb, teab ta, et ustav tütar õppis palju – skulptuuri ja kirjasõna, balletti ja filosoofiat, veterinaariat ja spirituaaliat. Ka isa ise oli Maag. Ainult et tollal polnud kombeks sellest rääkida. Vaikivate müstikute ajastud käisid võluritest ridamisi üle.
Regressiooniks nimetatud hingerännakud oma olnud eludesse viisid mu juba Luule Viilma juhatusel isaga kohtuma. Ka Mai-Agate Väljataga ja Kreet Rosina juhendatud meelerännakutel on isa olnud paljudesse kehastustesse külla minekul enim kohatud sama pilve hing. Kõik meie kehastumised on salvestatud rakumälusse ja hinge kõvakettale. Hetkel valutavaimale küsimusele vastust otsima rännates suubume alfa-, vahel ka teeta-lainepikkuse meditatsioonis just sinna ellu, kus on vastus.
Enamvähem alati kohtun neis olnud kehastustes isaga.
1917. aasta Peterburi eeslinnas olin ilmetu oma-ema-kapi-tagune arveametnik ja fanaatiline puna-lendlehtede levitaja. Aristokraadist isa lasi mu kui punapäti tänaval maha – toonasest tabamusest laiali lennanud kõri salvestus tänasessegi kehastusse kõriprobleemidena – sealt on kaasas geneetiline paanikahäire, mis on osadele lastelegi edasi pärandunud.
12. sajandi Venemaal oli isa minu kui üliinetu tüdruku võrgutatud ja seejärel läbi pika elu tagakiusatud rõõsapõsine noormees. Kerjasin uste taga almust, ainsaks kaaslaseks hall kits. Muldvana mina nägin välja täpselt selline, nagu isa marionetilavastuste nõiad-dekoratsioonid – pika nina ja lõua, punnkõhu ja kurva kurjusega. Isa-voolitud tallitont aga on täpselt samasugune sell, nagu need üheksa härjapõlvlast, kelle ta mulle mu koju ja teekondadele kaitseks kaasa jättis. Nägijad näevad – meie tütardega põhiliselt kuuleme neid härjapõlvikuid. Aitäh, isa!
Kus meie tammik on? Seda küsisin hüljatud kõrgraba-külas Kuresel esimest korda jalga maha pannes. Aegadel, mil maailm seisab koos põlisameeriklastega tapva naftajuhtme vastu, palusin teadlikult oma isa sellele palverännakule kaasa. Minnes noore kuu loomise päeval koos dakota siuudega palvetamiseks hiide keset eikuskit, pahvatasin esimese lausena seal kõrgrabamaadel selle küsimuse. Ja kohe teadsin vastust ka. Ma ise olin selle tammiku istutanud – koos papa Harri, Indira, Brigita ja mu vanema poja Richardiga. Tookord olime Taani viikingid – enamus meist naised.
Tänu isale kohtusin lõpuks ometi ka oma viiest vanimaga. Kellel on tänini tugev viikingi identiteet. Brigitat Mäletan aegadest, mil olime Tiibeti mungapoisid, seejärel hukkusime koos Zachintose maavärinas. Indi kõrval olen tulnud läbi põlis-Inglismaa pöögimetsade. Aleksandriga juhtus meil asju Andaluusias, Margaretaga Türgis ning mu emaga Veneetsias.
Erakordseim allikas, mida iial näinud olen, jutustas, kus oli tookord meie kõigi kodu – kuhu istutasime pärnapuu. Paarikümne meetri kaugusel olev urikivi võttis minuga leebelt, Indiga jõuliselt kontakti – teda tutistati, mind juhatati. Linnusesse, kus mu tallad läksid hetkega tuliseks – ja Indi vihaseks. Tulised tallad tõid viikingite kantsi teises servas kergenduse, minusse kerkisid tundmatud-tuntud meloodiad – ja tammikust läbi minnes teadsin juba meid kõiki. See oli suures osas naiste kants. Ja sedasorti Rännakutest saaks terve atlase kirjutada. Või riiulitäie seiklusraamatuid.
Tean, kus isa täna on. Aastane poisijuss väga õiges ajas ja ruumis. Tegin tema seekordse sünni heaks palju – ja nüüd ei torgi. Ma ise olen iseenese vanaisa – oma kodus Soone talus asuvas higitelgis juhtusin Evald Kotkasule juhitud tseremoonial kõrvuti naisega, kes oli kord mu vanaema Alma. Tema puudutus tuletas kõik meelde. Vanaisa Aleksander oli vintske mees, kes töötas, kirves kummaski käes – sealt minugi rakumäluline oskus mistahes riistadega töötada. Meil on anded ja oskused – ja suured tööinimese käed. Meil on osavad-sitked kehad ning haruldane taastumisvõime, mida võimendab otseühendus hingekodu Siriusega.
Kolleeg Marvi Taggo jagas jahmatust, milline papa – avalikkuses alati noobel ja härrandlik – oma ateljees voolides oli. Jah, me olemegi kohanejad – selle võime omandamiseks oleme teinud karmi tööd. Saepurusass&sitaaadu saab tänu sajandite kogemusele veerand tunniga lille ja eliidi sekka.
Meid, Vasara-vanamehe järglasi, seovad meie kõrgemate minade kokkulepped, mida me ei mäleta. Kui mäletaks, ei õpiks. Oleme kamp sisemisi lapsi – nii isa-ema kui mina ja vennad ja nende emad-õed ja mu mehed ka.
Meil, Mäe Alma ja Vatmann-Vasarate järglastel-Murutaridel on müstilised suured silmad – haldjarahva värk! – ja need lapselikud silmad on inglikeppijate kiuste usku-lootust-armastust täis. Mis ka ei juhtuks – meie elame taevariigi seaduste järgi. Taevased reeglid ruulivad siin talus kõrguva Päikesevärava ja loomade, loomingu ja tseremooniate üle.
Maale saabunud kuldenergia lülitab meie sõpruskonna elulaadist üha üldisemalt alkoholi välja – isagi elu olnuks selleta valutum-kõrgelennulisem, sest alko viib energia maha ja surub orjamentaliteeti-märterlusse. Õnneks pole miski lõppenud – mu isa uus kehastus sai 2. detsembril üheaastaseks ning seekord läheb kõik teistmoodi. Mina siin läbin oma enese õnnelikku lapsepõlve ka isa eest. Olles ühtaegu nii tema tütar, isa kui lapselaps. Kõik on üks.
Niisugust Harri Vasarat, nagu tean mina, ei tea keegi teine. Kohmakalt intelligentne. Ujedalt elegantne. Melanhoolselt soe. Kõrvaliste ootuste vang, kellega igal kohtumisel tunne, et midagi jäi rääkimata. Jõuame – kui papa tänane kehastus rääkijaks kasvab – või mõnes järgmises elus. Ta elagu! Ja tuhat kord’ ta elagu!