29. oktoober 2016
Mukri rabarahvas
Suletud-põimunud suhtemustritega ühiskonda tavatsetakse nimetada Kihnu saareks, ent rabades ja nende ümber sooaurudesse mähkunud asulates on eluolu kihnum kui Kihnu. Kui Mukri raba viimne elanik Sulev Kidra 17 aastat tagasi sohu kolis, oli seal veel 24 suitsu. Selle aasta alguses oli Mukri külas kaks elanikku. Nüüd ainult tema. Eidapere-Lokuta-Võidula-Vändra vahel laiuva raba serval on küll talud ja korterelamud, kus kuhjuvad need, kes ei taha ega suuda rabasaartel kodusid pidada ega linnadesse või välismaale ära minna. Ent sealgi valitseb kontsentreeritult ülimalt aeglase rütmiga sookoll, kes ajab pidetud-perspektiivitud mehed jooma ja naisi vahetama, naised jäävad liigvara mehele kobatades hariduse ja ametita ning ühest mehest jäetuna on nende põhiline lootus leida uus mees – vastasel juhul on nende kaasavaraks üks kahvel, laps ja koerakutsikas ning appi tuleb Kodutunne. Seda põhiliselt naiste solidaarsusest ja lastele parema stardiasendi loomise püüdest ajendatuna.
Viimne mukrilane Sulev Kidra (63) arutleb: „Ega hariduseta rahvakihil tulevikku ole. Kuni siinses külas oli veel elu, käisid lapsed Võidula koolis. Mina elasin 12 aastat elektrita – nüüd on viis aastat elekter olnud. Ehkki ma olen siin külas viimne, peetakse sooserva-asulas Eidaperes mind ikka sisserändajaks.“
Rabarahvast ennast enam ei ole.
Nagu teisteski paljude kilomeetritena rulluvates Siberi-laadsetes rabades.
Mukri raba ise on kenasti hooldatud – seal on kolmekilomeetriline laudtee matkarajaks, paar piknikupaviljoni korraliku teetammi veeres. Mobiililevi mõistagi puudub. Ka suvel on laukaveed teetammi peal. Talvel aga on tee lahti hoitud, sest esiteks on viimsed talud ja-või varemed metsafirmade kätte ostetud, teiseks läbib raba Lätist läbi Viiratsi Mukrisse saabuv ja edasi laotuv gaasitrass. Vene gaas muudab selle raba strateegiliseks objektiks. Rahvastikustrateegiaga aga on ses siberis midagi üliväga valesti.
Kui õhtupimedas-udusumuses rabas koos Sulevi ja tema lehmadega ringi kobame, tühje talusid ja varemeid vaatleme, naerab ta kurvalt: „Kes siia enam neist varemetest talusid ehitama tuleb? Pagulased või? Rõskes rabas võsa raadav ja palke majaks seadev must hõim – oleks see vast nali!
Mina lõpetan paari aasta pärast.
Euronõuded käsivad kaetud sõnnikuhoidlad ja mis kõik ehitada, kodulindude eest hulle makse maksta ja mis kõik. Eks ma mõtlen umbes 66aastasena siis endale uue elu välja. Lehmi maha müüa, ära kinkida või tapamajja saata on küll kurb – nad on minu perekond.“
Mukri muinasjutt
Elasid kord Sigrid ja Adeele.
Globaalselt kujutavad sood-rabad endast magevee reservuaare, mida kõrberahvas ettegi ei kujuta. Vene gaasitrass läbib seda hindamatut käsna. Kui sealt ka railbaltiku tamm läbi ja sisse surutakse, ei kujuta me ette, mida see veevaramuga teeb.
Inimeste muinasmaana tähendab selle raba servas asuva Eidapere Vändra-poolses päras koertekodu pidav Sigrid Kärner meie talule otsest alalisühendust sealtkandiga. Tõime oma kollase koera-Bella tema juurest seitsme tüdrukkutsikaga pesakonnast.
Psühhiaatriharidusega Adeele – arstina oli tal õigupoolest teine nimi… – tegi avanemis-vaimustuse tiivul liiga jõulise kvanthüppe, käis Rootsis nii tõhusalt kolmandat silma avamas, et jalad ei puudutanudki enam maad. Prohveteerimise-palvetamise-oraakeldamise kosmoselennu viimase peatusena siinilmas läks vaevalt keskealine Adeele Mukri külla sulasetüdrukuks – lüpsis lehmi, pidas maja, oli õnnelik, kutsus külla ja… On nüüd paar aastat tähtede taga, kuhu ta niiväga igatses.
Eranditult igal möödasõidul on Mukri teeviit seda ülevoolavalt õnnelikku ja erilist oraaklit meelde tuletanud: „Püsige sulnid!“
Edasi on juhtunud sedasi, et Eidaperes rabaveeres resideerivad nii paar korda kuus abiks käiv töömees kui Pärnus ilustuudiot pidav kosmeetik-grimeerija Reelika Bernhardt, kellega olemegi sookollide aeglustunud rütme, hariduspeetust, alkoholismi, rasvumist ja lõputut naistevahetust analüüsinud.
Kui Kodutunne läks Maarise korterikarpi koduks tundma, järgnesin meeskonnale Kodutunde raamatu peatükki looma. Meeskond ehitas, jututas ja nututas – mina sõitsin esimesel rabaretkel esmalt pärapõhjani rabasüdamesse. Hiljuti elas seal Vaike, nüüd on see metsafirma juhi üks residentse. Vigursaetud puitskulptuuri, traktor T-40 ja vett täis paadiga.
Pildistasin paati kui sümbolit, tegin ümber maailmalõpuvaikse rabarüpe tiiru ja naastes leidsin just-pildistatud ankru juurest suured värsked jäljed. Põder. Vaikus. Oli teine mind eemalt jälginud, minu jälgi nuusutanud ja haihtunud.
Pisteliselt siia-sinna sisse keerates leidsin mahajäetud auto-lammari – hiljem kuulsin, et seda pidas noorhärra Lind, kes kolis sinna koos 13aastase tüdrukuga, kes on nüüd laeva peal – selle kohta heljub udus õieti kolm erinevat versiooni muinasjutte – ja Lind ise linnas.
Oli üks matkaraja otsa jäetud jalgratas – seenekorilase oma ilmselt – kusagil kaikusid pardi- ja-või seaküttide püssipaugud. Ainus tookordne vastutulev auto sisaldas metsamehi, kes läksid noorendikku hooldama ja püüdsid ehkupeale oletada, kus elab viimne mohikaanlane Kidra.
Kuna Sulev peab veiseid, oli kohalikul vetarstil tema telefoninumber. Mille leviauk mõttetuks muutis. Kui rabaveeres üleval seisev on tegelikult varemete ja mahajäetud talude kaart, siis PRIAst saadud mõtteliste ja tegelike talude kaart näitas kätte Sulevi Nõmme talu.
Sõitsime sinna väikese tütrega huupi, oletades, et viimsete veisekasvatajate ajaarvamises võiks umbes sel ajal olla õhtune lüps. Oligi.
Mukri mudel
… ja mullikad. Nii ongi. Viimse mohikaanlase Kidra – perenimi tuleneb saksa nimest, mitte muusikariistast, mida Sulev ise üldse ei mängi – kodakonna moodustavad kaks mullikat, kolm lehma ja pull Tõnn. Südamlikud, ebatavaliselt lühikeste jalgadega ja tillukeste udaratega. Rabaveised on leskmehe pere.
Kõigepealt tulevad meile vastu kalkunid. Ai. Taandume ja läheneme võsastunud talule teisest küljest. Seal valvavad haned. Aiai. Suurtest valvel lindudest ümber piiratud, lipsame elumaja-laadsesse hoonesse, mille ukse kohal on tohutu ja väga aktiivne vaablasepesa. Aiaiai.
Pliidi all on tuli, ühes totsikuid-nötsakuid tulvil toas mängib raadio, teises, kus on veel rohkem totsikuid, telekas ning iseäranis rikkalikke nötsiku-süsteeme täis ruumist viib uks lauta, kus üürgava lüpsimasina järgi leiame peremehe. Masin üürgab, sest on omavalmistatud.
Lüpstava lehma nimi on Maasik – ehkki ta on kirju, mitte punane. Temast vasakul on värvusele kohase nimega Kirjak, paremal Mirjam ning teise seina ääres mullikad Lillu ja Lonni. Lillu oli sündides nii tilluke, et mahtus seaaedikusse – sigu ju katku pärast nagunii pidada ei saa. Lonni armub hetkega mu 10aastasesse tütresse ning järgnevad kaks tundi rabamatka kõnnivad tüdrukud sõna otseses mõttes kaelakuti.
Meist marsivad haned-kalkunid-kanad sõna otseses mõttes üle – pole ei kurjad ega ka kartlikud – tulevad õhtule, igaühel oma koht. Ning ehkki õues on kõik puud kanu täis, teab Sulev täpselt, et neid on 48. Kalkuneid võinuks rohkem olla, kui tuhkur va tõhk poleks hulka tibusid maha murdnud.
Laika-koer Esta ei saanud vahele astuda sellepärast, et on ketis – aga ketis on hulkumiskombe pärast. Jahikoer ju. Mis muud tõugu jahimees, nagu Kidra on, ikka pidada saaks.
Ta lausa kilkab inimeste nägemise rõõmust, naerab ja lobiseb ja ei leia selles midagi erilist, et kolme veise piim läheb kõik siinsamas tarvitusse – lindudele-kassidele – kuhu sa teda ikka viid. Suletud ring.
Inimestest õhinas Sulev istub aga ühe lehma alt teise alla ja jutustab: „Mina olen Teenuselt. Nooruses töötasin Tallinnas Kosmose-kinos mehhaanikuna. Pärast sõjaväge tulin siiakanti Lenini-nimelisse majandisse. Oleksin ma sinna jäänud ja autojuhi-ehitaja tööd edasi teinud, oleksin praegu rikas mees. Lüpsja võtsin naiseks – ta on nüüd paraku Rapla kalmistul – poeg õppis keevitajaks.
Ema tahtis tagasi Teenusele mu õe lastele hoidjaks minna – läksin temaga ühes. Ja siin olen olnud 17 aastat.“
Lisaks eelloetletud loomrahvastele elab küla viimses talus kaks kassi ka. Ühe võttis Sulev ise – teine tuli metsast. Julgeb juba inimese nähes süüa. Mustad mõlemad.
Peremees saadab veised pärast õhtust lüpsi erinevate autorontide vahelt – ürgne Žiguli eriti noobel, kusjuures kui sealt totsikud-nötsikud välja võtta, sõidab! – tagasi rabakarjamaale. Kusagil on seal keskmine kari lambaid ka. See, et nad end mõnda aega näidanud pole, meest väga ei mureta – küll nad välja ilmuvad. Tõsi küll, möödunud suvel korjas ta jupimat aega vaarikaid, enne kui märkas, et põõsastiku teises servas sööb veel keegi vaarikaid. Karu.
„Pikka piitsa!“ hüüab isand lehmadele, kui need edasi ei taha minna – nad on viimase võimaluseni väljas, et puhtad püsiksid ja tervis korras oleks, sest laudas on… See, mis on laudas. „Mul oli siin enne kadunud Adeelet veel üks abiline. Ütles see vahva naine, et on lüpsja. Tegelikult oli tal kolme erineva mehega viis last, muist tõi kaasa ja ühe jättiski, kui jalga laskis. Jalga laskis, sest sitahaisu ei kannatanud. Esmalt jäi hommikune lüps mulle – tema magas, mina lüpsin, keetsin tema lastele pudru… Ühe lapse unustas minnes mitmeks kuuks siia.“
Sulev ei saa päriselt aru, miks inimesed eelistavad korterites kuhjuda, kui nii see kui teised ilusa isamaa rabad on täiesti inimtühjad. Varemete vahel jalutades nimetab mees, milline oli naabritalu kelder, milline ait – kaaneta kaev peegeldab kurba kuud ning kusagil teises ilmas valitakse presidenti… kellelegi.
„On jah see meie niinimetatud küla kaart üks varemete kaart. Ma ise käin vähemalt kolme päeva tagant Eidaperes – postiljon üheainsama inimese pärast enam siia ei tule ju. Ja eks inimesel on ikka inimest vaja ka,“ kuulab peremees, kuidas pulli-Tõnn keerab end pimeduses kerra ja hakkab suure musta varjuna mõnuga norskama. „Aga päris elu ja loodust näe inimesel enam vaja pole. Kui nad mul oma euronormidega elu hukka ajavad, siis pean ka mina endale uue elu välja mõtlema. Korteris ja telekaga – seebikatesse on ju nii lihtne peitu pugeda, kui ise elada ei oska või ei julge.“
Mukri muster
Just. Näiteks Eidapere esimeses korterelamus, üsna kohe vasakulepöörava Mukri rabasse viiva tee alguses, koges Maaris Ilves septembris 2016, kuidas Kodutunne – maailmaloojate mitmekihiline meeskond – rabaududesse mähkunuid tegelikult laukast välja aitab.
Rabaaurude põhiline koostis on korduvad mustrid, mida kogenud naised põlvest põlve neid otsekui hüpnoosis-narkoosis üha kordavad – teades, et mustreid muutmata mässitakse end ja oma lapsi üha sügavamale põhjendamatu alistumise sookailu-mürgisse. Kõik tuleb ja tuleb ringiga aina tagasi ja tagasi, kuni järsku muudatust ei tehta. Kodutunde ehitajad ja pihiemad püüdsid vähemalt rabaasula Eidapere servas kooliaastat alustanud Annabelile tiba teisema stardiasendi kinkida. Ema oli nutmise ja kõigi võimalike nurimustrite kopeerimisega liiga ametis, et ise sellega hakkama saada.
Esiteks emaliini pidi Võrumaalt sohu kandunud meestevalikuga hävimise muster.
Teiseks üldine võõrsil raharallil rähklemise muster, mis on Soomest teise Eesti teinud.
Kolmandaks rabaserva asulasse tekkinud kommuuni sisemustrid.
Neljandaks sealtkandi meeste hämmastav latiino-süžeede elamise muster, mille käigus üha uued ja uued naised kolivad nendega kokku, saavad mõned lapsed, lendavad hariduse ja ametita lageda taeva alla, satuvad kommuuni või Kodutunde hoole alla – mees teeb mõneks aastaks järgmise temakese õnnelikuks, siis järgmise… Neid mehi on mitmeid. Nad on hämmastavalt mittemingisugused. Rabagaaside narkoos ilmselt mõjub naiste peale.
„Minu ema valis täpselt samasugused mehed, nagu minu kaks kaasat – ta küll ei lõpetanud vallavaesena, vaid töötab Soomes pommitehases. Minu kaasavaraks enda ülesehitatud talust välja lennates – Lokuta asub raba teises servas – oli üks kahvel ja tütar esimesest kooselust. Poja jättis järgmise naise võtnud isa endale,“ tihub Maaris. „Annabeli isa oli joodik. Viie aasta eest, kui meie tütar sai kuueseks, hakkas ta äkitselt kaineks – ja nüüd elab koos palju vanema naisega Soomes. Kohtume temaga kord aastas ja tema makstavad alimendid on täna meie ainus raha.
Selle kahetoalise korteri ostis minu ema. Pommivabriku raha eest korter pommiauku. Kujund lausa.
Tema Võru-korterit remondib praegu mu õde – loomulikult samades mustrites nagu ema ja mina…
Vähemasti ei pea Annabel pärast meie kuuse alla lendamist kooli vahetama ja saab jätkata oma spordiga, ei satu tänavale.
Viieseks saava poja Raiani isaga tutvusime Norras. Töötasin siis hotellis, olin väga hästi makstud, õhtuti tegin ka kodukoristusi. Ja ma-lollike lõikasin oma küüned maha ja viskasin kontsad jalast – läksin mehe kannul lauta tööle. Kõik tema asjad maksin, korraldasin… Tegelikult ma ei saa ise ka aru, kuhu mu elujõud ja kuraas kadus. See mees on vist vampiir. Tühjaks imes ja ära viskas.
Jõulude ajal palus Norras põlvili mu kätt – ütles, et kui see on mu südamesoov, on nõus tagasi koju tulema. Tampisin enam kui 10 tuhat tema talu mullivannidesse-plaatidesse, et lastel oleks hea. Norrast toodud köögimööblit ja köögilauda näitab nüüd Raini uus paariline sotsiaalmeedias tükkis minu väikese pojaga enda omade pähe…
Minu kalleim inimene ja tugi oli mu vanaisa – Järvakandis mu kadunud vanaisa korteris elab nüüd Raini ema…“
Maaris möönab, et on karmaseaduste järgi ise endale oma hämmastava olukorra põhjustanud – omal ajal võttis ta ise üsna agressiivselt mehe eelmiselt naiselt Karinalt Raini ja kaks last, kelle nad Norrasse viisid. Karinale anti nüüd lapsed tagasi – Maarise väike poeg aga on uue naise käes.
„Karina on väike, tume ja ümmargune. Mina olen pikk ja ümmargune. Uus, Lisete on blond ja nii paks, nagu meie Karinaga kokku,“ ei mõista naine, mida 20aastases naises leiti. Eelmised naised nimetavad uut tatikaks ning kui Kodutunne Annabeli tuleviku nimel korterisse tema toa, vetsu ja vannitoa tekitas, elas Maaris Karina juures. „Tänu taevale, et nüüd on pesemisvõimalused ja lastetuba olemas – pikast kütmata seismisest on kips kõik betooni küljest lahti löönud. Minu tuba ja köök alles narmendavad…
Kui pojakese korra nende käest kätte sain, soojendasin veel veekeetjaga vett ja pesin ta puhtaks – nagu metslane oli oma lõikamata küünte ja juustega, haises. Lisete võtab varjupaigast murdjakoeri minu kodu olnud talusse, need murravad lapse nähes kasse ja kannu. Mina ei julge nende koerte pärast oma asjade järele ega last vaatama minna. Politseid kardan ka – kui Rainile korra kõrvakiilu andsin, helistas kohe politseisse.“
Ilmselt on hirm tillukese verevaese mehikese ees tingitud sellest, et šokk on kinnistanud õpitud abituse ja enesehaletsuse. Hetkel on totaalselt pidetu temakese põhiline lohutaja tilluke pagulane. Norrast salkesi kaasa toodud jorki-terjeri kutsikas Molly, kelle Annabel omateenitud raha eest ostis.
Maja ees kogunev, torti ja uudiseid, muresid ja rõõme jagav kommuun tervitab Mollyt nagu imelooma. Seal on palju lapsi ja lapseootel naisi, vanatädisid ja hetkeks Soomest kodus mehi. Lasteparves rabarahva ilmaelu arutavad naised naeravad: tööd siinkandis ju pole, mis meil muud teha kui lapsi.
Kommuuni algrakuke Maaris ja Karina varustavad ühiselt oma lapsi ning mustrimuutmist kardavad sellepärast, et siis kaob miniatuurne issi äkki koos Raianiga üldse Norrasse… Kui mees järgmise leiab, ühineb praegune Lisete arvatavasti varasemate naistega ja ringmäng käib edasi.
Igas rabaserva elamu püstakus ja ridakaboksis käib seejuures analoogne seebiooper.
Selle asemel, et amet õppida ja maailm vallutada, rullivad rabakuluaarid kuulujutte ning aina samasugused uduornamendid üha täienevad.
Maaris vaatab narmendava kipsseinaga toas emalt saadud telekast seebikaid ja ootab.
Kas ja kes korterit edasi remondib.
Kas ja kes Kodutunde-vahetatud elektrisüsteemide võrguga liitumise maksab.
Millal ta tohib raba teise serva oma asjade järele minna. Valla sotsiaaltöötaja ütles, et mees pidi teada andma, millal naine tohib mööblitükkkide ja riiete järele minna – kõrvaliste tunnistajateta. Seni kannab Maarise riideid uus naine.
Kui vapustatud, krooniliselt pisarais naise tähelepanu sellele juhtida, et valla toodud konteinerisse saaks ka hallitanud kipsi visata, nõnda et niiskusekahjustustega seinad võiks kohe puhtaks tõmmata, silmitseb ta mõningase murega taas kasvanud küüsi, küsib, ehk oleks mõistlik mahatiritu mustadesse kottidesse pakkida, et laiali ei lendaks ja hakkab pihta. Vist. Loodetavasti. Tubli!
*
Selliseid asulaid ja kortereid, kommuune ja lugusid on terve Eestimaa täis. Ka inimtühje külasid ja rabadevahesid on mitmeid. Oletatavasti suhtutakse Toompeal neisse kui ressursisse. Mõistagi mitte pagulasmasside majutamiseks – eestlastel endil on koht, kuhu taganeda ja varjuda, kui…
Võimalik, et lähen kunagi veel tollesse aeglasse-raskemeelsesse Mukrisse, et aidata Kidra lehmadele uued kodud leida, kui… Nii malbeid mullikaid nagu Lonni oleks ju patt lihaks lasta. Mõnele perele suisa teraapiavissi teine. Kuni Eesti riik kestab, võtkem neid mustreid ja mudeleid kui võimalust, mitte lõpu algust.
KÜLJERIBA
Mukri raba
Eidapere lähedal asuv Mukri raba on tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja teda peetakse Eesti üheks vanemaks sooks.
Huvitav teada:
Mukri rabas asub 14 m kõrgune vaatetorn.
Rabasse viib laudtee.
Rabas asuv Mukri järv on saarekeste ja vesiroosidega 2, 2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda.
Rabamätastelt saab marju korjata.
Mukri raba on üks väheseid märgalasid, mida saab läbida kuiva jalaga.
Kui laudtee liiga mugav tundub, saad soovi korral ka räätsamatkale minna.
Allikas:
https://www.puhkaeestis.ee/et/rmk-mukri-raba-loodusrada
https://et.wikipedia.org/wiki/Mukri