10. oktoober 2016
987
6
Uhke numbririda, mis?
7 – 8 – 9 …
Ülemine on päevaraamatu sissekande järjenumber mõistagi, edasine jada on kuupäevade rida. 10 tuli samuti ära. Sellepärast, et tunde ja tunde läheb kavandamatult. Samavõrra kui väga hästi, kontrastiks ka väga… teistmoodi. Oma valik, mille võtame või jätame. Võtan ja jätan endasse hilisõhtu Horvaatiast tulnud Brigitaga mööda talina vanalinna ja Toompead kooserdamist. Külm ja öö küll – aga nii väga õige ja hea.
Vägaväga palju kirjutamist ja ehitamist – tallile räästarennid – õhus vaheldumisi palju õrnust-hoolimist ja hämmastavat sitarahet. Täiesti uskumatutes eluvaldkondades. Arusaamatutel asjaoludel tekkinud. Omasoodu rulluvat. Ja just sel hetkel, kui tundub, et enam ei talu… on õhus palju õrnust ja hoolimist.
Neljapäevase Mai-Agate loengu lõpus oli rännak, kus sattusime nelja inimesega samasse kunagisse ellu – Türgi – minu sattumise põhjus oli soov üht südamesõpra mõista – pidevate dilemmade ees seisev sõber küsis, mis asja me seal teeme. Enda seest otsime küsimustele vastuseid – ja lahendame mõistatusi. Kuidas eneseväärtustamise mõttemuster tegelikku ellu niimoodi kutsuda, et see pideva sitarahe eest kaitseks – ei tea.
Igal hommikul laseb mõni kiri kummi tühjaks ja igal õhtul saame absoluutselt seletamatute möödarääkimiste-valestimõistmiste rütmis energeetiliselt käpa maha. Aga kohe ilmub õhku sama ootamatult – õieti oodatult – palju õrnust ja armastust.
Ühel hommikul kirjutas keegi võõras naine koolist – lapsevanemad pole tekkinud olukorra ja lahendustega rahul. Ehkki olukord algas sellest, et minu tütar saab kodude suhtumise kajastused perepoegade käitumises endale kaela, on ta juba emmede poolt letti võetud – ja nüüd nõutakse meid mõlemat mingisse ümarlauda, kus me saaksime rääkida, miks meile ei meeldi, et me neile ei meeldi ja kuidas lapsed väljendavad seda, mis vanematele ei meeldi… Allah avita. Variant, et Indi vanem vend, judoka ja treener ja mis kõik läheb klassijuhatajatundi mehelikust eetikast ja vägivallatust enesekaitsest kõnelema, ei sobinud. Keiss klõust. Tänan pakkumast. Tänan, seekord ei lähe tuleriidale – ehk kuulates südamesõbra soovitust – ära tegele selle juraga enam üldse.
Ega ei tegelegi, sest mu kahe teekaaslase omavaheline möödarääkimine on järjekordse, täiesti teisest valdkonnast kataklüsmi põhjustanud – mitmed asjassepuutumatud persoonid jamasse rullinud ja seal me nüüd siis arusaamatutel asjaoludel tekkinud pannil nagu pahaaimamatud pasas paneeritud räimed smoorime. Avastades järgmisel hetkel õnneks taas, et õhus on palju õrnust ja armastust.
Planeet lendab läbi uute sageduste Siriuse poole – sitt lendab ventilaatorisse – ehk nagu ütles Mai-Agate, sitaratas on täiega käima tõmmatud 😀
See tähendab, et Navi külast küsis üks pere minult raha – aga Käru raamatukogu kutsub esinema. Minna. Ja mitte ärrituda.
Mu hõimlasest arhitekt Odraks pääses pärast röövkallaletungi haiglast välja ja Ukraina pakub koostööd.
Ülo Vooglaid ootab oma pärandi vormimiseks mind koju, sest operatsioon läks hästi – ja Haldi pääses Oslost edasi Floridasse, ehkki ootas orkaani Mathew möödumist seal mitu päeva. Minule jättis ta dialoogis Terjega teadmise, et ka 75-80aastaselt oleme armastust vajavad täisväärtuslikud naised. Ka Rein Pilli sooritus horseshowl – 180 cm puhtalt! – kinnitas: me ei vanane, täiustume.
Täna teen kirjutamismaratoni vahele visiidi Terjele, saadan Taja jõhvid Kosele ühele spirituaalsele kunstnikule ning kuulan Indit nii palju, kui ta vähegi rääkida soovib. Õhus on õrnus ja armastus.