01. oktoober 2016
Ülle Lichtfeldt vajab oma publiku ette astumiseks veerand tundi
Ülle Lichtfeldt mängib kõigis lavastustes ja teleseriaalides naisi, kelle üldnimetaja on „valulik armastuse-igatsus“. Teatrisõpradele koju kätte toodavate etenduste naised on Ülle sõnul ka siis, kui otsingud ja püüdlused võtavad väga dramaatilise pöörde, ikkagi naljakad ja tuttavlikud. Kui nad ka ära juhtuvad surema, ei ela Ülle seda väga isiklikult üle – homme on jälle päev ja pärast elu tuleb taas elu. Näitlejanna sõnul on neil Rakvere teatriga üks ühine omadus – professionaalselt keskendunud sissemineku võime. Teatrile piisab tunnist, et lava külalisetenduste paikades üles panna. Ülle saab grimmi ja meigiga veerand tunniga hakkama ega vaja mitut loori all omas mullis mõmisemise tundi, et endast parim välja panna.
„Minu kui näitleja – aga ka naise – tõeline küpsetaja, avaja ja proovilepanija oli Toomas Suumani lavastatud „Mina, Naine!“ Mängisin seda etendust 150 korda. Kolm kuni viis korda nädalas olin nii alasti kui veel olla saab. Monoetenduses pole viiendat seina – oled ihuliselt-hingeliselt inimestele viimse piirini ligi. See oli vaimselt ja füüsiliselt nii tõsine koormus ja katsumus, et nüüd ei pelga ma enam ühtki rolli. Tunnen ennast.
Meie etendusele olid ootejärjekorrad vaatamata sellele, et algselt väikeses majas mängitud tükk koliti kiiresti suurde. Viimati olid Rakveres ootejärjekorrad Trassi neljakümnele küünlale – praegu on Roosamamma alati välja müüdud.
Jutuks on olnud selle keskeakriisist püstipäi väljuva naise loo taastamine – pigem ootaksin järgmist või järge. Küll aga taastame just praegu Marlene Dietrichi kahestumise lugu „Kuhu küll kõik lilled jäid“.
Humoorikalt traagilise naiseloo üks edu võtmeid oli mõistagi ka see, et ta tuli enne praegust ständapp-soolode lainet. Mina pole neid üksiksooritusi üldse näinud. Mul on hommikuti teatris proovid, õhtuti etendused – ja vabadel õhtutel olen ma kus-iganes, ainult mitte teatris,“ tunnistab Ülle.
Natukene äraspidi-prohvetlik see Ülle-mängitud eel-ständapp oli – kui seal sai temast proua parlamentäär, siis tegelikult on ta ju eduka mehe proua. Meie etenduselt marssis mõni oma naise kõrval figureeriv ülikond solvunult minema. Ülle pole enda sõnul Indrek Saare kõrval kuigi sageli saanud kleit ollagi. Kui koos välja minnakse, võetakse seda kahekesi koos olemise ajana – ametlikule ajale järgneb ju pidu. Nende aeg. Neid võimalusi pole palju.
Indrek Saare elus on praegu pika poliitikuna Strassbourgi vahet sõitmise asemel kultuuriministri periood. Tänase kultuuriministri proua eluks on Lichtfeldt koolituse saanud pikkade aastate jooksul harjutamisega – Indrek on olnud 10 aastat Rakvere teatri direktor, kaks aastat No-teatri tegevjuht, 8 aastat Sotsiaaldemokraatide peasekretär ja nüüd kultuuriminister.
„Mul ei õnnestu vist kedagi veenda, et mina pole kael, kes pead keerab – kordan siiski: ei, ma ei ole Eesti kultuuripoliitika niiditõmbaja! – ent seda kujutab igaüks ette, et meil on kaugelt liiga harva kokku satuudes kõigest muust kõnelda kui tööst. Indrek on kogu nädala Tallinnas, mina enamasti Rakveres. Tallinnas käin põhiliselt teleseriaalide võtetel,“ kinnitab „Viimases võmmis“ ja „Siberi võmmis“ Tanjat ning „Õnne 13“ Aret kehastav näitlejanna. „Võmmil ja Õnnel on erinevad auditooriumid, enamasti ei aja inimesed neid kaht tegelaskuju segamini. Teisedki näitlejad mängivad mitmes seriaalis paralleelselt – meil on nii väike ühiskond, et pea kõik lavajõud vilksatavad ühes või teises teleteoses ekraanilt läbi.
Küll aga teeb mulle nalja, kui teatrisse tulnud inimesed, kes kasutavad väiksemates maakohtades meiega sama tualetti, ütlevad vetsus: „Ahoi, Tanja! Küll sa oled siin kaheksas armastavas naises koledaks tehtud – aga sa mängid ikka väga hästi.
Ma nii tahaksin rääkida, mis võmmi-saaga Tanjaga edasi saab – ta kannab ju Miku last – aga ma ei saa mõistagi lobiseda. Tuleb väga-väga huvitav hooaeg. Ja päris lahe oleks, kui stsenaristid kirjutaksid mõnda osasse kahe seriaali minu-tegelase kohtumise. Näiteks võiks Are Tanja juurde teraapiasse tulla. Põnev! Produktsioonifirma on ju sama. Käis Köögi Taalma-Kokk Naabriplika loos külas – võiksin ka mina iseennast külastada.“
Eestimaad – lähiajal Pärnut eriti tihti – külastav Ülle näitab meile „Maalermeistri“ lavastuses armukest pidava naise farsiks pööranud elu, kus oma enese valede lõksus siplemine muutub lausa röökivalt naljakaks.
Lavastaja Gerda Kordemetsal kaua südames kantud „Must prints“ Hannes Kaljujärvega peaosas pakub Lichtfeldtile mängida vana kirjaniku õe. Keskealise naise mees on leidnud noorema temakese – ja kogu see tuttavlik-eluline valu on näitlejanna sõnul hämmastavalt koomiline, ehkki lõpeb tema tegelaskuju surmaga.
„Ma ei jää põdema, kui laval suren – Vassa Železnova kraabib küll tänini hinges, mitte ainult surma pärast – kui kõike teatris toimuvat liiga sügavalt läbi elaks, põleks ju kiiresti läbi. Küll aga naudin võimalust uuematele põlvkondadele olnud aegade tegelasi ja taustu kehastada ja avada.
„Ausammas“ on venelaste lugu teleskoobileiutajast, kellele ootamatult linnaväljakule monument püstitatakse. Mina olen napsilembese pisigeeniuse naine, kes mängib pähelöönud võimule tausta. Ja samas tuletab nii endale kui kõigile teistele meelde, et igaüks meist vajab pai. Mina ka. Tehke mulle pai – ja mina jaksan!“
Ülle jaksab olla oma tütardele võimalikult suurepärane ema tänu sellele, et tema ja Indreku Viitna-metsa-kodus elab ka tema isa. Kui meie viimase intervjuu põhiteema oli, et Lichtfeldt elab kuuse all – ehitus-suvel elaski! – siis tänaseks on ses metsatares juba kaheksa jõulukuuske olnud ning koolibussid ja perekondlik logistika teeb Ülle tütarde elu ladusaks.
„Varem sõidutas vanem tütar Barbara nooremat, nüüd käib ta ülikoolis – ja õpetab mind distantseeruma. Väiksed lapsed, väiksed mured – suured lapsed, suured… õppetunnid. Me ei saa sekkuda, kasvatamised on kasvatatud. On kannatliku leppimise ajad.
Noorem tütar Aleksandra käib Kadrinas koolis, tänu huvialaringidele on tal üsna pikad-tegusad päevad, nii et üksiolemist pole.
Kui meil on puhkus – ikka juhtub! – sõidame kõik koos ära.
Kodus ei saa end kunagi sedasi välja lülitada, et oleks tõeline puhkus ja ühisolemine. Sellepärast sõidame suusamägedele ja seiklusjõgedele.“
Suved on Ülle lemmikajad aga mitte puhkamise, vaid mõtestatud töö pärast. Urmas Lennuki „Kui seda metsa ees ei oleks“, mida ta koos Eduard Salmistuga mängib, on seni olnud üksnes Kukruse polaarmõisas. Uuel suvel tullakse kaugest Ida-Virust kõikjale Eestisse mõisaid-pidi tuuritama. See eelteadmine teeb üks-päev-korraga kulgeva naise meele rõõmsaks.
On ajad, mil pikki plaane pole mõtet teha – kõik parimad pakkumised, kohtumised ja ühislooming õigete teekaaslastega tuleb lausa vääramatu jõuna õigel ajal meie juurde.
*
Ülle töötab Rakvere Teatris 1990. aastast.
Haridus:
Rakvere III Keskkool (praegune Rakvere Reaalgümnaasium) 1988
Tunnustus:
Rakvere Teatri kolleegipreemia 2002, 2007
Rakvere Teatri publikupreemia 2005, 2011, 2012, 2013, 2014
Rakvere linna Aasta Tegija 2007
Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa nominent 2008
Eesti Teatriliidu aastaauhindade naispeaosa laureaat 2010
Rollid teistes teatrites, teatriprojektides ja muusikalides:
Fräulein Kost muusikal “Cabaret” J. Masteroff/J. Kander/F. Ebb / lavastaja G. Malvius 2003
Asta ja Kilpkonn muusikal “Georg” U. Vadi / lavastja A. Vaarik / 2005
Hester Swane “Kassirabal” M. Carr / lavastaja A. Saviauk / Kassinurmes 2006 ja 2007
Õpetaja “Fame” D. de Silva/J. Fernandez/S. Margoshes / lavastaja J. Nael 2006
Jumalaema “Rasputin” A. Saviauk / lavastaja A. Saviauk / Pilistveres 2008
osaleja muusikalis “Nii on meil moes” C. Porter / lavastaja A. Vaarik / 2008
Leedi Macbeth “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” N. Leskov/U. Lennuk /
lavastaja E. Neuhaus / Ontikal 2009
Naine “Tuul las tulla” A. Nekrassov/E. Neuhaus / lavastaja E. Neuhaus / Jõhvis 2010
Mari “Vargamäe varjus” U. Lennuk / lavastaja U. Lennuk / Vargamäel 2010, 2011 ja 2012
Eurydike “Antigone” Sophokles/Ghanizadeh / lavastaja H. Ghanizadeh / MTÜ R.A.A.A.M
2010
Vera “Vabrikutüdrukud” F. McGuinness / lavastaja E. Neuhaus / Kukrusel 2011 ja 2012
Vassa Železnova “Vassa Železnova” M. Gorki / lavastaja E. Neuhaus / Kukrusel 2013 ja 2014
Paruness Von Meck “Kui seda metsa ees ei oleks” J. Nagibin/H. Troyat/U. Lennuk/
E. Neuhaus / Kukrusel 2015
Rollid mängufilmides:
“Minu Leninid” režissöör H. Volmer / 1997
“Kuldrannake” režissöör J. Sillart / 2006
“Elavad pildid” režissöör H. Volmer / 2013
“Klassikokkutulek” režissöör R. Vilbre / 2015
tudengifilmides:
“Tavalised inimesed”, “Magada tahaks”, “Üksikjuhtum”, “The Pizza”, “Suurim austaja”, “Rahel”.
Rollid teleseriaalides:
“Armastuse kahur” (1998)
Are Prillop “Õnne 13” (1993) seriaalis alates 1999. aastast
“Saladused” (2008)
Maria Kallaste draamasarjas “Tuulepealne maa” (2008)
Tanja Murrik “Viimane võmm” (2014)
TV3 meelelahutussaate “Randevuu” (2012) saatejuht