25. september 2016
Meeli Lepson: lennuk või hipiseelik
Meeli (41) on hipiseeliku-sarnaselt kireva eluloo ja rikkaliku iseendaks õppimise kogemusega Tallinna Väekeskuse emand. Ta on majandusmagistrina, tehnikaülikooli hüperaktivistina, otsija ja emana avastanud: „Oma asja saab ajada ainult ise. Võid küll püüda oma ideid ja unistusi kellelegi teisele sokutada – lõputult peitust mängida ei saa. Soovitad küll mõnel hingesugulasest teekaaslasel näiteks laste õpetamisele ja tasakaalustamisele pühenduda – aga tegelikult on see su enese kutsumus. Püüad vastutuse ja ülesannete jagamiseks mõne endasarnasega partnerlusse ühineda – ent tõeliselt toimivad partnerlussuhted toimivad siis, kui igaühel on oma rida, mida ajades partneritega põimutakse kaksik-kolmik-mitmik-heeliksina. Kunstlik üksus ei vii kuhugi. Oma on oma – ja seda tehakse ISE. Olgu jutuks lastesaamine või maise missiooni teenimine. Ise.“
Meelitsetud meelistused
Oma enese kogemustes ja eluloos küpsenud Meeli jagab aasta eest oma loodud Väekeskuse koolitustel ja töötubades, seanssidel ja tseremooniatel oma ideid, mida ta nimetab „meelitsemiseks“ ning „meelistatud“ sõnumeid: „Universumi silmis pole vahet, kas tellid miljon eurot või tikutopsi – kui oled endas kindel, siis ta selle sulle kingib. Tellides ole realistlik ja teadlikult iseenese keskne – neile, kes heietavad poole miljoni annetamisest heategevuseks, ütleb Universum: kui heategevus seda finantsi vajab, saab selle tema – mitte sina! Ja kõige selle juures pead sa ise uskuma, et sa ka väärid seda, mida tellid.
Kõiksuse palge ees pole vahet, kas elu on pikk üks päev, aasta või sajand – elu on elu. Kogenumad rändajad teavad, et surma pole olemas – on üks elu, siis on Värav – tuleb teine elu – sajas, tuhandes…kuni kõik õppetükid on õpitud ja saame tagasi oma hinge koju minna.
Sel kevadel sai Meeli loodud Väekeskus Tallinnas Pae tänava hruštšovka kõrgete lagede all aastaseks nii, et koostöö Rapla Angala väekoja, Liis Ugandi Kristallitoa ning Tulika tänava Kristallitempliga toimib kõigile osapooltele parimal moel.
Sisetunde ajel rajatud 21.sajandi asutus pakub emandale unistuste töökoha ning teeb sagedasi väljasõidu-koolitusi-riitusi ka teistes Eesti linnades. Väekeskuse haldja üritustel toimub reeglina aina üks ja sama lugu: koosloomele saabuvad tühjad-kahvatud-pidetud inimesed – näiteks katkine kunstnik, õnnetu meedik, ummikus mänguasjameister ja puntras raamatupidaja – jagamise ja peegeldamise, pihtimise ja laadimise järel väljuvad ruumist laetud, õnnelikud, hoogsad isiksused, kes on üksteist kohates lisaks hingelisele dopingule ka uute koostööpartneritega kohtunud.
Meeli kutsung
Leedi Lepson on majandusteaduse magister ning enne tänase endani jõudmist teinud kobeda karjääri koos laenude-liisingutega ja sissetulekute kokkukuivamisega, mis kulmineerus restorani pankrotti minemisega ja oma maja müümisega laenude katteks. Ka on olnud ajad, mida ta õieti ei mäleta, sest ei osanud teadlikult kohal olla ja tegi lihtsalt seda, mis teised ees tegid – ning nii mõnigi mees võib teda üllatada uudisega, et nad on kunagi eelmises elujärgus kaks nädalat koos elanud…
„On üks huvitav koolikokkutuleku fenomen – inimesed eelmistest elujärkudest kõnetavad sind aastategaguse sinuna, sest nad ise pole kvanthüppeni jõudnud. Kui selline viienda bee tasandi kohtlemine sind ärritab, on sul midagi toonasest sõlmest lahti harutamata – aina täna ja naerata,“ soovitab Meeli, kelle meistriklassi suubumine sai suurema hoo sisse… BMWga. „Mina sain lõplikult aru, kui laitmatult külgetõmbeseadus ja kosmilisest kataloogist tellimine toimib, tänu autole. Vaatasin üht auto kuulutust ja ütlesin sõbrataridele – tahan sellist. Paari päeva pärast pakkus üks sõber Belgiast sama marki, aga veel paremat jõudeseisvat autot koos sellele järele sõitmise ja kojujõudmise kulude katmisega. Nuputasin ka kuu aega, et kas nii üldse sobib. Vaesusteadvus istus ikka sügavalt sees. Täna tean – kui pakutakse, siis ütle aitäh ja võta vastu.
Inimesed ei tea seda, aga tihti meie soovid ei täitu ka sellepärast, et universumil on meie jaoks plaanis midagi veel paremat. Täpselt nii minu auto loos juhtuski.
Üks viimase aja ilus kogemus on seotud mul sageli seljas oleva seelikuga. Vahet pole, kas tellid universumilt lennuki või hipiseeliku – sa saad selle! Nägin netis 15meetrilise alaservaga lapitehnikas ja pitsiga imelist seelikut, milles kujutlesin end rohelisel aasal istumas, seelik laiali laotunud… Autor võttis minuga ühendust ja pakkus seda konkreetset imeilu minule. Ja kohe kohe jõuavad need seelikud hulgi Väekeskuse väepoodi müüki. Jumalanna, kes neid õmbleb, kaotas ka hiljuti töö ja nüüd ta saab võimaluse teha hoopis seda, mida ta üle kõige armastab. Kõik võidavad – ongi uue ajastu äride kese.“
Isetehtud lapsed
Meeli on oma olnud-aegadele tagasi vaadates tänulik, kui kannatlikud ja suuremeelsed on meie lapsed ning kui puhas on nende armastus. Lapsed ootavad ära, millal ja millega lõpeb ema hämmastav suhe või eluperiood.
„Minu emal on kolm väga erinevat tütart – tänu sellele teadsin juba lapsena, et last kui niisugust pole olemas, on unikaalsed kingitused ja külalised meie elus. Olin näinud mudelit, millesse kuulusid isalikud lapsepeksupäevad ja ema enesestmõistetav mehepelgus ja sosinal elamine ka siis, kui ta teleka ees elavat meest üleval peab. Settimine käis ülikooliaegse metsiku nooruse kastmes. Kuna tehnikaülikooli tudengipäevad, siis magistrantide ühendused ja muu ülkooliga kaasnev hüperaktiivsus haaras mu jäägitult, pikendasin seda aega… piisavalt,“ meenutab hele kaunitar. „Kui juba Hansapangas töötasin, oli meil südamesõbratarist kolleegiga üks tõsine pidu – ööklubis algas, Pärnus jätkus ja minu Mähe majas lõppes. Ärkasin üksinduses-vaikuses selle peale, et toas kostus tasane sasahh-sasahh-sasahh-sasahh… Poiss ja tüdruk tantsisid mu voodi ümber teineteisest hoides valssi. Mu tulevased lapsed! Ma ei ehmatanud mitte ainult kaineks, vaid uude ellu.“
Poja, kes täna kooli kõrval Estonia ooperikooris nii hästi laulab ja nii tulemuslik õppur on, et üha Türgi-Kanada liinil rändab, kutsus ema tulema oma ülikoolikaaslasega, kellest ta hetkekski elukaaslast ega isa ei arvanud. Tütre isa sai lapse olemasolust teada, kui piiga oli 7aastane. Äärmiselt iseseisev ja -teadev neiu sündis… laevas. Ühelt juhtivalt-korraldavalt tööpostilt teisele seilav Meeli oli seoses ametikohustustega teel Peterburist Helsinkisse ning palvetas sünnitegevuse alates vaid, et vene vetest jõutaks nii kaugele, et laev tagasi ei pööraks. Soome meedikutel jäi vastsündinu üle vaadata ja emale õnne soovida.
Ka lastega seoses toimib täna naise maise matka ilmekaim kosmiline sünkroonsus: ühe mehega läks Meeli esimese kohtingu käigus ooperisse selleks, et… leida lapsele lauluõpetaja. Lapsed on tulnud meile tingimusteta armastust õpetama.
Pankrot kui ragulka
„Ma ei usalda ühtki verisulis ärimeest, kes pole pankrotist läbi tulnud. Noorena ei saa kõike teada – ülikoolile peab lisanduma elukool, mille osa on pankrot. See on nagu ragulka – mida põhjalikumalt ta meid põhja ja pingule tõmbab, seda jõulisem tuleb järgnev lahtihüpe.
Minu kena pankrot tuli Radissoni hotelli kõrval peetud restoraniga, kus tänase enese poolt vaadates täiesti süüdimatult hakklihakastet pakkusin – mind uputasid rendihinnad-palgad-kaupade hinnatõus süveneva masu taustal. Ja ma olen selle eest tänulik, sest järgnenud kolmeaastase augu ajal sain olla hea ja keskendunud ema. Olin oma laste päralt, ostsin-müüsin-vahetasin. Ja nägin kõrvalt, kuidas mu esimene armastus, kellega tookord koos elasin, seda augupinget välja ei kannatanud. Sellepärast, et see oli minu isiklik auk!“ naerab Meeli, kes läks pärast uut lahtihüpet õppima Stella Shakti ja teiste meistrite juurde, puhkes Jumalannaks ning on nüüd pädev oma teadmisi-kogemusi teistega jagama.
„Peale mitut head aastat otsustasin eelmise aasta lõpul, et nüüd on ka minu täiuslik mees minu ellu oodatud. Selle aja, mil ma ennast uuesti otsisin ja leidsin ja üles ehitasin, hoidsin meestest teadlikult eemale. Täna on mul tutvumisportaalis konto ning ma olen täiesti avalikult ja teadlikult kosmosele kutsungi välja hüüdnud – mees on mu ellu teretulnud!
On aeg täiuslikuks tasakaaluks. Ka mehekutsungi toimimise pealt on hea õppida, kuidas tegelikult oma ellu kogemusi tellitakse. Iga natukese aja tagant serveerib kõiksus mulle mõne perfektse kandidaadi, kellel on mõni ülioluline aspekt puudu – sest mina ju ei tellinud! Muudkui täiendan tellimislehte. Lisaks muule olen teada saanud, et väga raske on armastada inimest, kes ise ennast ei armasta – need inimesed kipuvad armastust armukadeduse ja kontrollimise vajadusega segamini ajama. Jube tüütu. Aga läbi enda muudetav.
Olen Maagilise Reiki meister, kelleks õppides mu enese maagiline elu hoo sisse sai. Olen õppinud juurde ka palju muid arendavaid-abistavaid tehnikaid, mis maandavad-laevad-tasakaalustavad ja veenavad: midagi tõeliselt halba ei saa juhtuda. Me ei ole kunagi üksi. Oleme kõik hoitud ja kaitstud ja armastatud.“
Küllusteadvuse kinnistamine
Eneseabi käsiraamatute paljususest on naine praeguses hetkes valinud toekaimaks lugemisvaraks Colin B. Sisso „Sinu õigus rikkusele“, mis analoogselt meie Kreet Rosina teostega aitab piirangute blokeeringud ära tunda ja mustreid muuta.
Pessimistliku meelelaadi optimistlikuks pööramisel on Meeli tõestanud, et naeratus käivitab tõepoolest peaajus rakke noorendavad mehhanismid, nagu kvantfüüsikud on avastanud. Teiste süüdistamise, kaotuse ootamise ja teiste arvelt võitmise asemel, kus ainult tulemustele keskendudes kiputakse teisi kritiseerima, on väenaistel parem plaan.
„Iga natukese aja tagant on mul võimalus mõnd kroonilist kirujat tuunida. Võidule orienteeritus, kus võidavad kõik osapooled, kõik naudivad protsessi ning teekaaslasi austatatakse, välistab ikka veel nii levinud vampiirisuhted. Minu Väekeskuse üritustel kuulavad inimesed teiste pihtimusi eneseraiskamisest, enese ära unustamisest ja ärakasutada laskmisest – ja avastavad väga sageli, et jutt käib ka neist. Vampiirisuhete lõpetamine on juba ise väärt kodust välja tulemist,“ naerab daam. „Hirmutundmise asemel lootusrikas tuleviku planeerimine lõpetab ära klassikokkutuleku fenomeni, kus sa lased end mineviku-sinuna kohelda. Ärganud hinged ei lõpeta, kui raskeks läheb – uued algused annavad kuraasi püsivuseks, vastandites kätkev võimalus sisendab muretut külluse teadvust. Usaldades ja voolamises püsides on kergem teha õigeid otsuseid, tegutseda, rahu säilitada ja usaldusväärne olla: vaesusteadvus on asendunud küllusteadvusega, teistele meeldida püüdmine enda armastamisega ja universumi usaldamisega. Ma ise olen selle tee läbi käinud.“
Läbi isiklike taipamiste on Meeli läbinud protsessi, kus sümptomite ravimisest saab põhjuste kõrvaldamine, positiivsed reaktsioonid muudavad tähelepanu-otsimise austuse pälvimiseks ning konkurentsist saab koostöö.
„Iga oma tunnet jälgides olen lõpetanud enese – ja seejärel teiste halvustamise ja süüdistamise ning sündinud on puhas ja püsiv rõõm,“ julgustab meistritar järgnema. „Eriti sooviksin minuga ühte hingamisse saabunuis äratada rõõmu elu kui võimaluse üle. Olgu vahendiks massaaž, mantalad, malad või väekaardid – õnnistatud olgu variantide paljusus! Selleks et olla oma elu looja – tuleb ohvri rollist lahti lasta. See on üks meile lapsepõlvest saadik kallis „mäng“, mille mängimine meid täna enam edasi ei vii. Tegelik mängimise aeg ja koht on minu lastekursustel ja suvel ridamisi tulevates laagrites. Kui inimesed teaksid, kui suur nende vägi tegelikult on, siis nad ei oleks iseenda ja maailmaga nii kurjad ja kannatamatud. Selle väe näitamiseks tunnen tõmmet osalusteatri ja videolahenduste suunas. Kui õpime ennast uuesti armastama ja usaldama, siis alles hakkavad imed juhtuma. Aegruum serveerib inspiratsiooni – ära tuleb asjad teha ISE!“