18. august 2016
Mida külvad…
Võib juhtuda, et laste tahtel kinnominek lennutab näiteks lihtsa, ent ülivõimsa Tarzani-filmi taktis mitmete eluvaldkondade pusletükid su teadvuses ühekorraga ja tänuväärselt oma kohtadele. Nii globaalsed kui pärnumaised kataklüsmid lendavad liaanitiivul tervikpildis oma kohtadele. Juhuseid pole.
Ühise kinotuhina ajel valitud legendaarse Tarzani-loo järg liigutas 14aastast poega eriti stseenidega, kus aafriklane ja Tarzan lepivad kunagise vastastikuse roima asjus ära ning ühendavad väed Kongo päästmiseks Belgia kiskjakolonistide käest.
10aastast tütart liigutasid ja lõbustasid aafriklannade pepuliputused Jane’i tite sündimise rõõmus. 50aastane mama Saara nägi korraga senisest veel panoraamsemalt, kuidas kõik tuleb tagasi. Mida teeme – selle saame. Ja ajaloolised sündmused aina korduvad – igal spiraalsel ringil aina kraad kangemana.
Briti büroodes ja Kongo džunglis rullub iseenesest lihtsakoeline lugu. Pankrotis Belgiale on hädasti vaja aafriklaste teemante, et palgasõjaväele palka maksta ning 20 tuhat kutselist tapjat Aafrikasse saata. Pärlid sigade ette ja kätte. Ahvide-kasvatatud lord Clayton ja aafriklaste-kasvatatud leedi Jane peibutatakse inglise kolonistide ehitatud koole-haiglaid-sildu-värke vaatama. Neid me ei näe. Kättemaksujanulise suguharupealiku meeleheaks lõksu meelitatud Tarzan ei näe neid koole-haiglaid samuti – kas ja kes teretulematu kultuuri ja tsivilisatsiooni Aafrikasse juuris, pole oluline. Oluline on võitlus ellujäämise ja vaba Kongo eest. Aus mees ühendab džungli väed ja õigus võidab. Aga.
Lordi laps kasvas ju sellepärast gorillade Tarzaniks, et tema vanemad olid kolonistid. Teadlased-kultuuriviijad küll – aga ikkagi võõral maal, kus valitsevad loodusseadused nad neelasid. Põlisrahvad pole maadevastajaid-teadlasi-õpetajaid oma aladele kroolima ega ruulima.
Tulemuseks on alati tagajärg – dr. George Washington Williams tunnistab kurbade mustade silmade vee kastmes, et Aafrikast Ameerikasse orjaks viidud mehena õppis ta palgasõduriks ja tappis… indiaanlasi. Hilisemad afro-orjad saadeti Vietnami põlisrahvaid killima.
Hipikuningast väemuusik Fantuzzi arutles oma hiljutiste Eesti-kontsertide ajal, kui jõuliselt Aafrika on üle kogu planeedi levinud. Tema on sellest parima noppinud – mängib musta muusika vägisemaid palasid nii, et saalitäitel põhjala inimestel on karvad seljas ingli puudutusest püsti. Ent tegelikult on üle planeedi levinud värviline massikultuur(itus), mis tõstab karvad püsti vastupidistel põhjustel.
Terroriaktid Belgias ja Prantsusmaal ei tulnud tühjalt kohalt. Enne läksid Tarzani vanemad ja monarhide õukonnas askeldavad aferistid mustade maid tühjendama ja rahvaid tapma. Siis olid Vietnami ja Iraagi sõjad. Misjärel õhtune Brüssel ja Pariis oli juba mõnda aega valgetest tühi. Mitu aastat tagasi hoiatasid nägelikud, et 21. sajandi Euroopa pealinnade õhtune tänavapilt koosneb hinnaliselt riietatud, hästi itiseadmetega varustatud mustadest noortest ülbetest meestest.
Eesti pole küll otseselt kõrberiike nafta pärast okupeerinud, üksnes EU ja NATO liikmena sinna kaasa jooksnud, nagu väikevend-ullike. Ent Pärnu Villa Medica emand Aili Lindmäe näeb asja kosmilisemast küljest: „Läbi aastate on eestlannad oma mehi kirunud – tõelisi mehi tahtnud – ja sealt nad nüüd meile siis värviliste hordidena vastavalt tellimusele saabuvadki…“
Sinna, kuhu olnuks tegijaid ja tarku vaja, me neid ei tellinud.
Tori hobusekasvandus peaks tänavu 160. sünnipäeva, kui tellinuksime.
Eelmise aasta lõpuks koostasid Marti Hääl ja Kalmer Visnapuu, kellel on kummalgi oma tall, lihaveise ja-või energeetikaäri, isiklike ambitsioonideta, neutraalse ja tulevikulise Tori hobumajanduskeskuse arengukava. Ent selle elluviijat maaeluministeeriumi eraldatud 3 miljoni eest ei tekkinud. EHS on jõuetuks jäänud, hobuinimesed oma intriigide ja vastandumistega halvaks naljanumbriks muteerunud – igale oma tõuraamat ja selts. Seega viidi augustiputšilike mustritega osa hobuseid, vankrid-reed-sadulad-jootjad lõpu algusena Ülenurme ja Kurgjale. Kuivõrd varjupaigaks mandunud kasvandus on Imre Samsilt tagasi riigistamisel, on juriidiliselt kena kõik – riik tõstab oma vara ühest taskust teise.
Ent Torist järgnes Ülenurme hobuste tulevasi pidamistingimusi kontrollima Jaanus Kallaste. Ta ise sai pärast kogu hinge andmist kasvandusele koos vend Andrusega seitse aastat tagasi kinga ning rajas oma Laane tallid. Seepärast ei võtnud vennad Kallastedki enam Tori-unistust uueks luua.
Kõik kordub ja tuleb tagasi. 1856.aastal rajasid baltisakslased Tori kasvanduse. Misjärel krahv von Bergi algatusel aretati tori tõug – ja rida teisi eestimaiseid vilja-taime-loomanimetusi. 1919.aasta reformi järel, mil baltisakslased valdustest ilma omariigistati, lahkusid nad solvunult – ning hiljem sai Eesti selle eest Molotov-Ribbentropi pakti.
Nõukogude okupatsiooni ajal tehti auväärt Mihkel Ilmjärvele julmalt ära nii, nagu lugeda Egon Ranneti tellimusteose „Seltsimehed Torist“ ridade vahelt. Hiljem lendasid madalal maa kohal Kavakud ja Kallasted ja teised tublid mehed, kes olid kasvandusele kinkinud ei rohkem ega vähem kui kogu oma elu ja armastuse.
Eesti Vabariigi taassünni ajal oli Heldur Petersonil oma ettevõtlusest 230 tuhat toonast raha välja võetud ja deposiiti pandud, et kasvandus erastada. Ent see läks traavli- ja totalisaatorimeelsetele Merko- ja Toyotameestele. Ärimees Samsist arenes aastate jooksul tubli hobusemees – võttis varssasid vastu, andis tallimeestele vabu päevi ning õppis Hobust kui isiksust ja imelist olendit austama. Küll aga juhtus midagi metsaga – juhtumata jäi maade-ringradade hooldamisega – ning ministeerium keeldus nende juhtumiste taustal oma iga-aastast investeeringut panustamast. Mispeale Sams panustas mitmeid aastaid riigiga kohtu käimisele. Ja ehkki nüüdne tagasiriigistamise summa on soliidne, jääb spirituaalsele teele suundunud So Hamile pärast advokaat Pilve tasude lunastamist tema sõnul võileivaraha.
Nende jamade ajal on märad paaritamata, hobuseid on õpetanud-liigutanud ning lastele ja harrastajatele trenne teinud entusiastid Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma. Praeguste hobuste ja varustuse tassimise ajal kirjeldab Maie just laste ehmatust ja kimbatust: mis meie trennidest saab? Ja meenutab, et ka Särevere kooli reformimise ajal, mil inimesed-hobused-varustus madalal maa kohal lendasid, kannatasid enim lapsed ja noored.
Hobuinimeste saamatuse tõttu kaduvikku voolav 160 aastat ajalugu, legende, sümbolit ja unistusi saab kardetavasti otsa. Lapsed ja noored võivad ajalugu, tervikpilti, seoseid ja seaduspärasusi vaadata kinos. Hea, kui vanemad lastega kaasa arutlevad, mis on kolonialism – ning analüüsivad Tarzani tugevaid külgi: sügavate juurtega legend, haridus ja oskused, eetika ja tegutsemisvalmidus.
Et meie meeste seast Tori hobusekasvanduse uueks loomisel sellist ahvidekasvatatud lordi ette ei astunud, siis lähevad universumi seaduste järgi käiku teised stsenaariumid. Näiteks rajatakse kasvandusehoonetesse pagulaste keskus ning rekultiveerimata koplite-heinamaade ja ringraja asemele tuleb maisiistandus. Mida külvad, seda… nutad ja lõikad.