04. august 2016
Kalevipoeg – Kreutzwaldi kui selgeltnägija suurkanaldus
Kati Saara Vatmann
Meie rahvuseepos – nagu ka Soomlaste Kalevala – on kanaldus inimhinge tekkest ja kujunemisest, valusast arengust ja teekonnast tagasi Algallikale, ühendatuse ja Mina juurde. Kõlab üllatavalt? Loomulikult, sest meile on rahvuseepost kui kohustuslikku kirjandust üle silmade-kõrvade pähe tõmmates selgitatud, et see on kangelassaaga, muinasjuttude jada – ning selleks tuleb pool sajandit eestlasena Maarjamaad ja maailma tunnetada, et pihku satuks Sirje Purga Kalevipoja-tõlgendus Rudolf Steineri vaimus. Võimas!
Nii rahvuseepose tegelik taust ja päritolu kui tõlgendus on võimas. Igale oma tasand, peaasi, et loetakse! Mõnd teost erinevates elukaare faasides. Korduvalt üllatudes. Tänuga.
Kui Eesti riigi sünnipäevale pühendatud medalikogu „Eesti tee vabadusele“ viies ja viimane, Kalevipoja oma kodudesse saadeti, jutustas kaaskiri seda kena koolilapse tasandi tõde, mida igaüks meist une pealt teada võiks. Sel tasandil on eepos Eesti rahva sõnalise pärimuse kokkuvõte, mis innustas eestlasi rahvuslikule ärkamisele.
Hiiglasest rammumehe legendid jäädvustas esmalt Faehlmann, seejärel Kreutzwald. Esimene rahvajuttude kogumise tasemel, mis kirjeldas loomisloona Eesti maastiku vormumist, linnade teket – kogutud rahvaluule pidi esmalt proosateoseks saama, ent suri enne töö lõpetamist. Kreutzwald kogus selle versiooni kohaselt laule ja muistendeid juurde, täiendas neid uute süžeeliinide ja tegelastega… Kena kõik, ainult et kustkohast ta kogus? Kelle näpunäidete järgi täiendas?
Sama laine ja taseme suurvaim Rudolf Steiner kirjeldas ja õpetas, kustkohast ja kuidas tema oma teadmisi kanaldas – ning jäi seepeale kõigist oma tiitlitest ja positsioonist ilma. Tema õpetuse järgi loodud Waldorf-koole aga kiusatakse täna teatavasti taga… Kreutzwald ei kõnelnud, kes temaga kõneles. Ikkagi ei lasknud tsensuur ja Õpetatud Eesti Seltsi argus esmalt eepost avaldada. Anti välja teadusliku tööna koos saksakeelse tõlkega. Rahvaväljaanne trükiti Soomes…
Eesti kultuuri lahutamatu osa on Kalevipoeg nii sellepärast, et seal on rahvusliku kujunemise lugu – kui eriti sellepärast, et seal on inimese loomise ja saamise, küpsemise ja eksimise, vigade parandamise ja karma klaarimise lugu. Rahvuslik eneseteadvus seisab selle talletuse peal pigem seetõttu, et see on kosmilist päritolu, mitte niivõrd kangelassaaga karmide trallamiste tõttu. Mütoloogilised tegelased on pigem sümbol-figuurid kui varajase kirjandusloome karakter-eeskujud.
Tänaseks on suurkanaldus tõlgitud tosinasse keelde ning 1857.aastal valminud hiigeltööga kõrvuti eestlust sümboliseeriv suitsupääsuke ning linnud üldse on Sirje Purga retseptsioonis käsitletud hingelindude ja väeolenditena.
Nii, nagu muinasjutuvestja Erki Kaikkonen armastab kuulata ja edasi jutustada laste tõlgendust loomisloost ning inimeseks olemise kunstist siin planeedil, analüüsib Sirje Purga sõnas ning kunstnik Archibald Bajorat pildis inimese kui valgusolendi kasvamist Kreutzwaldi kanaldustes.
Purga raamatute lugemine suunab eepost uuesti lugema – nii, nagu Piibel ja Tammsaare, Durrelli „Minu pere ja muud loomad“ või kasvõi Mitchelli „Tuulest viidud“ jääb aina ja aina pihku ning näitab end üha uue ja aina kõrgema tekstina.
Pildikeelt paarkümmend aastat analüüsinud Sirje sündis 1937.aastal Võrus samas haiglas, kus Kreutzwald 44 aastat arstina töötas. Sirje nime pani ämmaemand otse eeposest. Ta on kõrgharitud koorijuht ja pianist, kes töötas aastaid klaveriõpetajana, kasvatas üles viis last, mituteist nende last ning kohal on juba ka järgmine põlvkond. 50Aastaselt pensionile jäänud naine pühendus antroposoofiale, eurütmiale ja Kalevipoja retseptsioonile oluliselt varem, kui esoteerikalaine küpses eas inimesed massiliselt oma turjale võttis. Sirje esimene loeng sai peetud 1994.aastal Antroposoofilise Seltsi talveseminaril – edasi esines paljudes Saksa ja Soome linnades ning sellesse aastatuhandesse astus proua Purga juba ka Kalevala pildikeele uurijana. Bajorat aga on leedu-saksa kunstnik, kelle koostöö Purgaga on selge õnn. Nagu taevase sünkrooni tahtel sündivad niiöelda kokkusattumised ikka.
Kalevipoeg kui Mina võrdkuju, inimese sisemine tuum, on surematu ning selle mõistmiseni jõudis laulik oma pühitsuse teel. Seda – võimalikult kogu inimkonnale kuulutamist väärt – püha annet iseloomustab Steiner nii: „Rahvuseeposte kaudu jõuame inimhingede ja püüete mõistmisel sügavamale kui mingi ajaloolise uurimuse kaudu. Rahvuseeposi tuleb nende üksikasjades võtta üsna täpselt. See oli vaimse maailma tegelikkus, tema ilmutus piltides, mis oli müütide, muinasjuttude, legendide ja eeposte sisuks.“
Nende piltide mõistmiseks olid Kreutzwaldil võimed, teadmised ja pühitsustee. Laulik kui ennemuistses tähenduses Tark jaotab inimhinge kolmeks, ürgpildil inimhinge loomisprotsessis on Alevipoeg tunne, Olevipoeg mõte ja Sulevipoeg tahe. Kalevipoeg kui hinge keskpunkt, on Mina – mistõttu juhtub kõik see, mis juhtub Kalevipojaga – ka meiega. Ja areng on valus. Esimeses osas annavad Kalevi ja Linda lood pildi Mina arengu ettevalmistusest, eneseteadvus ärkab Kalevipoja sünni- ja kasvamispiltides, Saarepiigaga kohtumine võrdub oma hingega kohtumist, südametunnistuse ärkamist. Mõõgalugu kätkeb mõtlemisvõime arengut ja saatuse sündi.
Teine seitsmelaululine pildirida algab kuningaks saamisega – Mina-küpsus toob kaasa vastavad teod ning tunnetus jõuab hingeellu, alateadvusse ja… põrgusse. Täieliku enesetunnetuse pealt astub pildirida kolmandasse, tunnetustee ossa, kus toimub pidev kurjatõrje ja vastasjõudude võitmine. Vaim ja mateeria ühinevad koostunnetuseks. Inimkonna areng ses Titaanina sündinud inimese ja Jumala lapse loos on kulgenud Egiptuse tundehingelt Kreeka-Ladina mõistusehingeni ja teadvushinge Mina-teadliku tunnetuse aega. Mis kestab veel poolteist tuhat aastat.
Kui Kalev on Titaan, siis Linda on Isise ja Sofia vaste. Rahvavaimu – Mina – sünni juures valvab kõikvõimas Uku. Ning Linda kosilasetõrje teises elupooles, lesena, on õpetuseks kõigile – vaimsuse ja küpsuse ajal sublimeeritakse energia millekski väga peenmateriaalsemaks kui noorusaegne ihuvili – ning meheliku küpsuse tunnusena on alkoholi aeg möödas. Mina areng on valus võitlus vastasjõududega, toeks ja võimenduseks hingestatud mets, taimed, loomad – ning Tuuslari kosjad kui vaimsuse pööramine materiaalsusse luhtuvad seepärast ilma, et Lindat rüvetataks. Tänu sellele saab ta pärast surma teispoolsusest pojale appi tulla…
Kuivõrd pildilisest nägemisest ilma jäänud Mina on tagasiteel selle juurde, mis oli muinasrahvastele loomulik, oleme koduteel. Ning sellega on sedavõrd kiire, et „tänasida toimetusi ära viska homse varna… Tahad tunnist tulu saada, õnnekesta õngitseda, ära võta aega viita, kauemini veel kõhelda.“
Kalevala ja Kalevipoja eeposed näitavad, et meie ja soomlased oleme vana teadvuse viimsed mohikaanlased. Ka siis, kui loodus läheb inimese ees lukku, seostub hobune meile alateadlikult ikka tarkuse ja emotsionaalse intelligentsiga seotud ning linnud seostuvad hinge ja hingelisusega.
Oleme oma mõistuseajastu tõlgendustega harjunud Saarepiiga stseenis lugema oma rahvuskangelasest välja vägistaja ja matšo – Purga ja Bajorat märkavad pigem Kalevipoja enese ehmatust ja meeleheitlikku püüet merre aetud piigat päästa, sest ta oli teadvele tulnud. Samamoodi võib analüüsida Linda-hukutajast Tuuslari tapmist: viha äratab inimhinge, ent viha tuleb võita, mitte sellel end juhtida lasta – Kalevipoeg mõistis, et vihaga tehtud kangelastegudel pole tulemust, vaid tagajärjed ning vihaga ema, tarkust ja tõde, ei leia.
Mõõk – mõtlemise ja sõna vägi – maksab kallist hinda. Seitse aastat meisterdatud mõõga eest tuli anda hobuseid-lehmi-härgi-vilja-raha-ehteid-kolmandik kuningriigist, viie neitsi kaasavara – kogu senise arengu viljad! Paraku läks loosi ka looduse elav pildiline mõistmine ning tark intuitsioon – ning kui purjus vägilane tappis sepa poja, kosmiliste tarkuste valdaja, määras ta alkoholiuimas sooritatud mõrvaga oma saatuse.
Senine eeterkehalik selgeltnägemise võime teisenes mõtlemisvõimeks. Mis meid teatavasti kuigi õnnelikuks pole teinud – õpime tagasi, kuni mõtlemine ühendab meid taas kosmiliste jõududega. Väidetavalt hakkas uus selgeltnägemine umbes 1900.aastal – pärast 5000 aastat pimedat kahevahelist kobamist – küll kujunema, kuid seni on vaimne maailm enamusele siiski tajumatu. Avanemine toimub vaid pühendatud ja pühitsetud mõtteharjutuste tulemusel. Mida täna teatavasti sadades esoteerikastuudiotes-vaimsuskeskustes treeningutel-seanssidel-koolitustel õpetatakse. Või väidetakse õpetatavat. Nõudlus on suur, sest inimestel on surmahirm.Nii eksistentsiaalne kui nüüdispoliitilistest kataklüsmidest ja looduskatastroofidest tingitu.
Aastatuhandeid Kalevipoja sünni ja kasvu, mehistumise ja tegudeks valmistumise aega on nagu lapsepõlv, milles kordub inimteadvuse arengu lugu. Määritud ja rüvetatud ühendust Algallikaga püütakse taastada küll viiruki ja kellukeste, küll loitsu ja ohverdamisega. Iga päev, igas maailmajaos. Meeleheitlikult ja naiivselt.
Mida ei saa öelda Kalevipoja kohta – kui temast saab liisuviskamisega kuningas, võtab ta endale vastutuse ja kohustuse olla ärkvel. Ammu enne Aarma-Viilma-ajajärku teadis Kalevipoeg – ja tema kanaldaja Kreutzwald, ametilt arst – sisemise nõrkuse tunnus on haigus, nälg ja viletsus. Mina-jõud peab sajandist sajandisse loendamatute taaskehastumiste abil inimhinge seesmuses uue tasakaalu looma. Seeläbi tugevneb ka rahvas.
Kuiväga lõpeks ka ei tahaks taeva poole hüüda – kõgeimat jumalat Taarat tohib aastas vaid kolm korda kummardada. Linnud, kes peavad ühendust taeva ja maa vahel, näevad kõrgelt vaadates sügavamat olemust ning annavad nõu, kustkohast leida tõelist Hobust – uut mõtlemist, mis on Mina praeguse aja tõeline ja ainus abiline.
Kreutzwaldilt pärineb teadmine, et inimese elu jaguneb seitsmeaastasteks perioodidest – 21aastaselt saadakse Mina-teadvaks, järgmise 7 aastaga kujuneb tundehing ja tunnete valitsemine ning sealt edasi 7 aastat mõistushinge arengut. Selle protsessi kõrval liituvad Kalevipojaga kannupoisid-väikemehed, pimeduses kobavad mini-Minad, kes sõltuvad ja lahustuvad ning saavad tõeliste vastasjõududega peetavas lahingus lihtviisiliselt surma, sest on leivakotis süüdimatult magama jäänud.
Rängima pahalasega – Soolasortsiga – vastakuti sattudes ei tohi ükski Mina uinuda – must maagia on sedavõrd ohtlik vastane, et sellest välja aitamiseks riskib isegi karvutu siil oma eluga – „serviti, serviti, Kalevipoeg!“ ning pälvib autasuks okaskasuka. Kõigi pildilise nägemisajastu lugude üks sagedasi peategelasi on kanaldustes vaeslaps – jumalatest maha jäetud inim-Mina, kes peab teenima materiaalset maailma kui kurja peremeest, kes ei anna ei vaimutoitu ega kaitse eluraskuste eest. Loojal hakkab inimesest kahju ning ta keelab vaeslast lüüa.
Jumal on alati kodus.
Ning tema eest on ohverdatud lammas – Jumala tall. Inimese Mina mõistab seda ohvrit ning Jumal annab igale inimesele hoolimata kõigest – absoluutselt kõigest – ülespoole areneda. Lambalugu ja religioossed assotsiatsioonid olid tsensuuri ja pime-argade kriitikute suurimad etteheidete ja hukkamõistu episoodid suurkanaldusele. Kanaldajale oli tunnetus ja mõistmine kriitikast mõistagi olulisem.
„Sulane sina – ma isanda!“ on ussisõnad, mida teadis Kalevipoeg ja mõistagi ka Kreutzwald vastasjõudude tagasipõrgatamiseks ja väest illma jätmiseks: uss on hingevaenlane, kes võib hinge nii salvata kui mürgitada, teda saab salatarga tunnetusjõuga valitseda. Samavõrd on vaja hingetarkuse ärkvelolles tondikokkade variantide paljususes orienteerudes end kaitsta nende vaimsete voolude eest, mis ei vii puhta, armastusenergial põhineva vaimse tunnetuse suunas. Kurjus toitub inimese madalamast loomusest. Salakunstidega tervendajad nõrgendavad Mina näilise heaga – teevad tema eest ära töö, mida inimene peaks ise tegema. Selline niiöelda teenus jätab inimese ilma tõelisest viha-kadeduse-võitmisest ja Armastuse teenimisest.
Tekstisse ülisügavalt süüvinud ning ka ise ilmselgelt nägijatar Sirje kirjeldab, kuidas teekonnal hinge seesmusse, mis nõuab tohutut julgust, tulevad kiusatused: uue teadvusega kaasneb ahvatlus saada pingutuseta uusi võimeid, mis täidavad soovid, rahuldavad kired – see aga pole Mina eesmärk, vaid nõrkus. Materialismi orjamine paneb nii mõnegi suurvaimu teatud eluperioodidel Sarvikut teenima, mis on sama ohtlik kui mürkide pruukimine. Paraku on see Taara tahtmine, et Vana Tühi, Sarvik kui Ahrimani võrdkuju, peab saama oma osa – Kristusel on õnneks voli muist inimkonda päästa ning surmajärgse vigade käes praadimise järel saab vigu tegelikult parandada alles uues kehastuses, pärast järelemõtlemist teispoolsuses, kehatuna.
Teadlik mõtte-tunde-tahte areng ning selle protsessi sõnastamine ja jäädvustamine on nii igaühele meist kui iseäranis eepose kirja pannud Kreutzwaldile nii tohutu töö, et on parem, kui me sellest ette ei tea – kui teaks, ei söandaks alustadagi… Ent senise arengu tulemusel on Kalevipoeg lõpeks rahades-kullas-hõbedas – tema ehitud hobune on imeline pilt mõtlemisest, mida ehib kõrge tarkus. Kuninga tunnused on mõõk, kannused, kuldkilp ning Kalevipoeg koos hobusega on tervik, tema küpsus võimaldab iseseisvalt looma hakata.
Soome sild on vaimne ühendustee vana tarkusega – kivinenud arusaamad kõiguvad ja rapuvad, kui Kalevipoeg oma võimsal ehitud hobusel sealt üle sõidab. Ning alljärgnevate värsside põhjal on eesti keel muu hulgas valitud maailma kauneimaks – ja see meenub mulle isiklikult iga päev – nagu seegi, et Kalevipojal on ka nimi – Sohni:
Sõida tasa üle silla,
tasaselt läbi tänava,
käi sa tasa külast läbi,
peidul talu peredesta,
veere sala üle vainu, varjul läbi vaarikusta,
salamahti läbi soode,
peidul läbi põõsastiku
vanema õue värava!
…
Ära hoia sõja ette,
sõja ette, sõja taha,
hoia ei sõja serva peale!
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
servapealsed surmatakse,
keskmised koju tulevad!
Tänase labürinditalu, Tuletee ja kristallkausside-gongide kuninga Aivar Täpsi kirjastatud Kalevipoja pildikeele raamat on omakorda tõeline sild ja luup, silmadeavaja ja ärkvele ärataja. Pani uuesti rahvuseepost lugema – nii hea Raamat! – aitäh! Igale oma tasand, peaasi, et loetakse!