1.-4.august

2.augusti hommikul 8.15 sai minu neljas laps Aleksander 14aastaseks. Ta on minust pool pead pikem, kinganumber 3 võrra suurem – ja ta on väga kena noor mees. Alalhoidlik ja ustav.

Tema sünnipäev algas Taja sadulas – Minni Mangmani trennid esma- ja teisipäeviti meenutasid noorele mehele ratsutamise eluliselt olulist oskust. Ja Indi ronis esimesed kaks korda Namastele selga.

Sünnipäevaõhtul, kui lõpetasin Arne Lauri disko järel talukorrastust, langes väga madalates atmosfäärikihtides heleheleroheline särisev meteoriit üle Soone. Spontaanne esimene soov oli ÕIGLUST! Päikeseväravalt olen palunud erinevate ilmade harmooniat ja mõistmist. Arne Lauri sanskritikeelse trummitseremoonia ajal palusin viljakust.

Seal vahel juhtus Arne väite peale, et oleme palju elusid kõrvuti rühkinud, ka üks öine rännak. Olime prantsuse tänavatüdrukud. Tema tume, mina hele – ülimalt rõõmsameelsed ja eluga rahul olime – üldse mitte Hugo Hüljatud ega Verdi Traviatad – kuni mind viidi ära. Rootsi sõjaväelased tõid Eestisse. Minust sai mu vanavanaema Jenny Tohvelmanni ema.

Kuna ma olen olnud ka iseenda vanaisa Aleksander Vatmann, ei üllata mind enam miski.

Mustrite muutmised ja uued algused on hulgisüvendanud koostööd Heli Künnapasega ja toonud meie mansasse Crystal Ra Laksmi. Läbisin kolme ööpäevaga viiruste dessandi – hääletu, plärtsuva-turtsuva ja sabasirisevana, nüüdseks on jäänud vaid kummikinnaste tulemus – käte urtikaaria. Kõik eluvaldkonnad on ühesuguses energeetilises sõlmes ja murrangus.

Kodutunne, hein, võõraste hõimude imetamine, silo, Varangu, talvepuud – ja Tori. Kuna põllumussi juhtkonnal polnud plaaniski mu koostatud raamatut avaldada, olingi algusest saadik ohvritall, hoian Tori hobusekasvanduse juubeli-asemel-hävitamise asjus hetkel pool suud kinni. Kopin siia Jaanus Kallaste kirja:

Eile helistas mulle Vambo Tali! Ja küsis siiralt, kas nüüd veetaksegi laiali kõik, mis ma korjanud olen. Ja siis ma sain aru kuidas sellistest lihtsatest inimestest kogu aeg üle astutakse. Ja seda mitte ainult hobumaailmas. Ta rääkis, kuidas ta käis küll hobusevankriga, küll oma autoga küla peal, taludes vanu hoburiistasid kokku korjamas, kord pooliku eest, kord raha eest. Sama on mulle rääkinud endised tallimehed Nüüdid, kuidas treener Lembit Karjel neid Torisse kokku kandis. Tean, mida nüüd ütleb nende tööandja – nad pididki seda tegema, nad olid Tori HKs tööl. Mina ütlen ei, nad ei pidanud seda tegema, see oli nende südamesoov ja unistus näha Toris kunagi võimsat hobusekasvatuse muuseumit. Nüüd võetakse see kraam kõik arvele ja müüakse turuhinnaga riigile maha kasutatavate asjade pähe. JOKK! Aga Vambo ja Lembit ei vedanud neid asju selleks kokku, et oleks kõik JOKK. Need lihtsad mehed tahtsid teha midagi suurt Eesti rahva heaks. Jokimehed pole kunagi elu edasi viinud, seda teevad ikka aatemehed. Nii et Vambo, mul on kahju, et sa ei ole jurist ja andsid siiras usus vanavara kasvandusse hoiule, aga arvan, et kui sa oleksid jurist, siis sa ei oleks vanavarakoguja ja sellest kaotaks Eesti palju rohkem. Aga jah, Kihnu mutid rahvariideis ja motikatega peavad ikka Kihnu jääma, mitte Paide kesklinnas ringi vurama.

Aamen.

Täna ehitame Aleksandriga ühe seina, sõidame Elega Terje juurde – ja sealt edasi lastega Lagedile Rebeka sünnipäevale. Homme on Varangu suurimad võtted. Laupäeval vaatame Rio olümpiamängude avamise kordust. Elujõukeskuse emand Piia tuleb külla. Pühapäeval tuleb Kessu lastega – ja õhtul Minni trenn. Esmaspäeval on pärast hommikust Minni-trenni õhtupoolik KukeMaiega Kirnas – ja mõisas Fantuzzi.

Saagu nii. Aitäh.