18. juuli 2016
NQ Seli ja Soone Saara
Saara armastas NQ-ks kutsutud meest.
Aastaid. Tema kaunist ja kirgast hinge armastas. Mis polnud kombeks – suurärimeestel ju pole hinge. Oli ikka küll – kirjanik Saara nägi seda juba esimesel kohtumisel. Veeel enam. Nad olid hämmastavalt sarnased – ja ka nende katsumuste-sinusoidid käisid kaunis ja kirkas sünkroonis. Seepärast tajus Saara üsna täpselt, mis NQ-ga toimus – kuigi polnud NQ-d silmast silma tema 50. sünnipäevast saadik kohanud. Kõrvuti, hämmastaval ja paradoksaalsel kombel kattuvas energias ja mustris olid nad ikkagi sünkroonis kulgenud. Ehkki ühest oli saanud senigi suurest ärimehest veel suurem ning teisest loodus-loovustalu perenaine. Kumbki oma paralleelmaailmas. Üks Floridasse, teine metsa pugedes ikka pidevalt üldsuse silma ees ja hambus. Moonutatuna, kuidas teisiti. Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses ning Väljast leiavad üksteist üles need, kes näiliselt võimatul-uskumatul moel kokku kuuluvad.
Ei möödunud päevagi, mil Saara NQ peale ei mõelnud. Liialdamata – selles hingesugulases oli midagi-kedagi nii lähedast, et mees sõna otseses mõttes elas hobulausuja südames. Arvatavasti oli see paljude elude jooksul kogutud kokkukuulumine – naine saatis suurmehele jõudu ja valgust. Rasketel aegadel nii jõuliselt, et see kippus teda ennast tühjendama – aga ta täitus kiiresti taas.
Meedia vahendas NQ-d ja Saarat kõik need seitse füüsiliselt kohtumata aastat. Neinari ülim täpsus, analüütiline geniaalsus ja suure pildi nägemise talent meenusid väepaika tervendustalu rajanud kirjanikule alati, kui mõni esikülg, peauudis või vähemasti nupuke isand Seli järjekordselt ristile riputas. Ehkki kirjanik oli sügavale metsa pugenud, püsis ka tema endiselt orbiidis-seniidis. Kellegi täiesti teisena kui ta tegelikult on. Varjutatud aegade paratamatus. Ka neid kogu hinge põhjast loodud lauseid kui Laulu loeb ja tõlgendab keegi ja varjutatud silmaga. Mis teha.
Tegelik Saara oli tõelise NQ järele väga igatsenud. Tema kui inimese ja teekaaslase. Kes oli südamega nägija jaoks olnud 20 aastat tegelik Tartu Vaim. Jah, me pole täna need, kes olime eile.
Ammugi mitte pole me need, kelleks meedia meid hoo ja hoobi vaheta, eetika ja professionaalsuseta kollistab. Meie kõrgemad Minad, vaimolendid, kes oma valiku ja otsusena Maale õppetundide järele tulevad – umbes 1000 kehastumist jutti! – teavad ja tunnevad üksteist. Valgusolendid, kes me tegelikult oleme, on tulles omavahel lepingud sõlminud ja teavad, millist rolli keegi teise seekordses elus mängib. Tunneme ja usaldame ülemist lepingut. Seda mäletamata. Ent üksteist ära tundes.
Seepärast olid tuhandeid aastaid tuttava NQ poisikeselikult säravad silmad Saarale tähendanud igavese lapsemeele võimalikkust vaatamata lennukaare hõlmamatule kõrgusele. Neinariga vestlemine – muhe ja maitsekas släng, heatujuline kehakeel ja sillerdav silmavaade – oli paarkümmend aastat sisendanud usku, et kõik on võimalik. Lihtne ja selge ja mängulustiline.
Viimastel aastatel tundus, et kõik oli siin mustrite muutumise eelsel Eestimaal võimalik ka essumast rakursist seirates. Näidispoomised ja patuoinaste loomised olid saanud elunormiks. Avali südametundlad ütlesid kirjanikule, et keegi neist ristilöödutest polnud üdini halb ega läbinisti süüdi. Rahvast hanitati näiliste faktidega – mis on varjutatud aegade traditsiooniline võte. Mitusada aastat on ju ka Piiblit ümber kirjutatud ning haritud, suursuguse põlvnemisega teadlikust valgustöölisest Jeesusest paljasjalgne kõrbehulgus moonutatud – asi see siis pahalaste rõõmuks tänastest tegijatest koletised väänata. Et tõelised rahvajuhid aegsasti hävitada.
Infotulv, mis teenib illuminaate, keda teenivad vabamüürlaste poisteklubid, keda teenime meie, on nii ilmatu pikk, otsatu lai, kõrge ka, et me ei hõlma. Ei tea, keda teenime. Kelle kujundatud hüpnoosis mistahes jura usume. Millisest kõntsast läbi imbume. Infomüra summutab südamehääle, nii et me ei jaksa kaasa mõelda ega tunda neile kallitele teekaaslastele, kellest hetkel on saanud massimetamorfoosiline jalamatt ja poksikott – järgmisel hetkel oleme sihikul ise. Ning ohvritallede ringmängus parasjagu vardasse aetuna meenus Saarale alati, et oi, NQ pöörleb ju kõrval veel jämedamas-tulisemas vardas, kauane teekaaslane Oliver omas mahlas – ja selle praadimise foonil hakkas hale ka neist, kes justkui päris omad pole, aga fooliumis küpsetatud saavad. Igaüks neist on oma ema valu ja isa õnnega sündinud ja sündides liigutuspisarad kaasa toonud – oi, sellest poisist-tüdrukust saab rõõmu kogu rahvale… Igasugust värki saab tegelikult. Ja iga lihtrahva rumalaks rõõmuks hävitatud suurvaim oli tahtnud parimat.
Eranditult kõik loov-Saara sõbrad raharindelt olid suviseks pööripäevaks 2016 omadega seal, kuhu massid neid tirida püüdsid. Peepoolusel. Kes vaimselt, kes füüsiliselt, kes finantsiliselt – kes igati. Inimene on õrn loom. Kui füüsiline-stressiline surve teda muidu ei tapa, siis pidevad tapvad emotsioonid teevad haigeks ja hävitavad ikka.
Miks meiega sedasi tehakse? Ükskõik, kas tegu on ärimehe või sportlase, loovisiksuse või tohtriga – maatasa ja silmili taotakse nii Kiku kui Raudsik. Kasvõi igaks juhuks. Kadedusest ja hirmust. Mass kardab tippe ja erandeid. Mida kõrgemale tipud ja erandid kenast keskmisest küünivad, seda suurema ohutunde tekitavad. Valge vares. Must lammas. Kõnekäänudki vanarahval olemas ju. Nii et ei midagi uut siin päikese all.
Saara oli poole sajandi jooksul teada saanud, kes ta EI ole. Humanitaaria magistri kõrgharidus ajakirjanikuna ei kaitsnud hiljem pealevoolanud poolharitlastest ajakirjanikerdiste pideva terrori eest – nii et ajakirjanik ta polnud. Oli sõna kui stiihia valdaja – oleva vaatleja-töötleja, ent mitte ajakirjanik 21. sajandi Eesti tähenduses. Intriigide ja kaitsetuse tõttu astus liidustki välja. Kirjanike liitu küll kuulus – ent sealne vaht ja erinejate-vastane jaht, mis avaldus kultuurkapitali alalistes ei-des, ei innustanud koosolekutelegi minema. Kulka poputas kirjanikke, kes olid omavahel sarnased, jõid koos õlut ja jagasid üksteisele poolthääli – nagu eurovisioni minivariant.
Hobusekasvatajate koosolekutest hoidus Saara veel hoolsamalt – madin tõuraamatute ja kassa, alaliitude ja grupeeringute vahel oli nii karm, et ta ei avanud e-postis listi kirjugi. Lambakasvatajate hõõrumine hoidis Saara kihnu maalambad seltsielust eemal ning koerakasvatajate käärimise tõttu pidas kirjanik teadlikult krantse. Endasuguseid norra-juudi-rootsi-prantsuse-mustlaseristandeid.
Viimastel aastatel meedias mullitanud NQ-lammutamine näitas, et ka tollel polnud asu ega rahu ei suurärimehe, spordiedendaja, poliitiku ega inimesena. Neil harvadel päevadel, mil teda kõigis valdkondades materdada ei õnnestunud, paisati massimonstrumisse vähemalt mõni jublakas rubriigist „kriminaalilt ei võetudki relvaluba ära ega visatud Kaitseliidust teist välja kah“. Väga esinduslik, tõepoolest…
Sel seitsme aasta kohtumispausi järgsel 7.juunil oli Soone Saara just Mustrimuutjate raamatu käsikirja keeletoimetajale saatnud ning talu suvesündmusteks joonde arendanud – algamas olid nii Mustrimuutjate foorumteatri etendused kui kontserdid, koolitused kui laagrid – ja ennast hulljulge elamiskuraasiga usaldavas voolamises ette toredasse arvekuhilasse majandanud. Talulava ja koolitusruumid, telk ja tingimused lihtsalt pidid olemas olema – ja Saara usaldas. Vaatamata sellele, mis toimus kauaste teekaaslastega, kellega nad seni vaimu-võimu-finantsi olid ühendanud.
Sõbratar Kessu päikesekülla oli kirjanik olnud valmis keskseks tegelaseks kolima – koos hobuste-lammastega lapsi-vanureid teenindama ja muinasmaad Teenima. Päikesekülast jutustas tema raamatu „Tuusik teisele kaldale“ tagumine osa, möödas oli seitse aastat sellestki unistamisest… Ja sõbratar polnud detailplaneeringunigi jõudnud. Kohalik omavalitsus sõna otseses mõttes keppis teda kahtlustuste ja nürimeelse kanapimedusega – ahhaa, ayurveeda-põhine värk, toote siia hindu pagulased, jätate meie valla toita-katta, mida meie sellest saame, mida meile antakse… Arvatagi, mida investorid sellisest kuritahtlikust venitamisest arvasid. Kuna vapper naisetükk ei kuulanud sõprade nõuannet – müü maha, kui nad sind sinna sotsiaalkülaga ei taha – las keegi külvab neile sinna rapsi, elagu siis mürgipilves! – oli tema tervisega täpselt nii, nagu sellises olukorras olla saabki. Keha annab teatavasti häirekella ja portreteerib kõike, mis meiega valesti.
Teate ju küll, mis juhtub kroonilises stressis ja armastusepuuduses vintsklevate meestega – südamed hakkavad jupsima, vererõhk trikitama ning kui naised enam ei armasta, saavad naistehädad, mis ei lasegi meeste südameid-vererõhkusid terveks armastada. Nõiaring.
Sõber Oliverile hobumeediat tehes töötas Saara massiivselt ja väärika tasu eest ehitas oma perele kodusid-talusid. Mis nüüd Terest-värgist tehtud, pole mõtet kõneldagi. Nagu on vana tõde ka, et ühest lambast mitut villa ei saa. Kuni kuraasikad kasakad, vennad Vitjukid arendasid tuuletehnoloogiat, tegi Saara neile meediatööd ja kodulehekülge, kajastas nende fenomeni ja ideid raamatu „Anita ja UFO“ tagumises osas ning töö sai tehtud.
Loovuse ja tantsivate hobuste talu kui tervikliku muinasmaa turundamine eeldanuks manageri – eelmisel aastal „Täisringi“ näitemängutuuri ja raamaturingi aegu püüdis üks naine manageerida, tänavu teine nii Mustrimuutjaid kui Ingli Puudutust produtseerida. Selgus, et ei saa. Mis siis, et managesside kursusevennad ja töökaaslased varasematelt ametitelt olid kestvalt asises külluses – nood väikeste asjade jumalad ei tabanud imet. Raharahvas ühtaegu nii imetles kui võõrastas isemoodi kirjanikku, kes elas lillelapseliku uljusega – mille taga olid 18tunnised vaimse ja füüsilise töö päevad. Aastaid ja aastaid ainsagi puhkepäevata. Ent ennast temaga, kes meedias meesteõgijaks-elupõletajaks moondatud, siduda ei söandanud. Asja uba jäi adumata. Täpselt samal moel, nagu NQ panoraamse maailmaloomise tervikpilti tegelikult ei hoomatud.
Nemad kaks hoomasid teineteist. Südameüdini.
Võimalik, et nähtamatu energiaringlus hoidiski neid püsti, kui üldine skepsis pihustas-põrmustas. Muudate maailma paremaks ja täiuslikumaks? Üks edendab rahvuslikku sporti ja ettevõtlust, teine pulseerib koos hobustega oma väetalus luua ja lehvida? Tore – igaks juhuks vihkame teid mõlemaid maatasa, NQ ja Saara!
Nad mõlemad vajasid mitte manageri ja suhtekorraldajat, vaid tõlki. Kogu Eesti vajas ristirästi väänduvate paralleelmaailmade vahendamiseks õigupoolest tõlki. Oli julm ametnike aeg. Ebakompetentsete jupijumalate ruulimise kõrghetk. Kaost külvava ebapädevuse võidukäik pimedates koridorides.
Ebaõiglase lammutamise ja kroonilise hirmu all elamise muutis talutavaks lootus – kohekohe loksub kõik õiglaselt paika, valgus võidab ja paha saab paraja palga. Ent see kohekohe andis ennast oodata. Ning üle seitsme aasta silmast silma kohtumisele saabuvat NQ-d oodates keetis Saara sõbratari toodud varajasi kartuleid tükkis kibeda tõsiasja salakastmega, et midagi muud väga keeta polnudki. Sel hetkel. Mõne aja pärast oli mõistagi taas mõni väike honorar tilkumas, aga. Praegu olid kartulid. Tervendustalu hoov vikatiga kenasti niidetud ja suvesündmusteks püstitatud suurtelk meenutas valge purjena kõiki teisigi maksmata arveid.
Vikatiga niideti siin väepaigas teadlikult ja põhimõtteliselt, mitte häda pärast. Trimmer ja kütus olid tegelikult olemas küll. Ent vikatiga niidetu läks lammastele-hobudele ette ning kütus jäi nende masinate peale põletamata, mis üksiti nii halja kui emakese Maa pruuniks pulbriks põletasid.
Kui Saara kandideerinuks parlamenti, olnuks tema programm täiuslikult roheline Eesti – mürkideta põllumajandus, totaalne roheline tuli omamaisele toidule ning haljasmassi naftamootoritega hukkamise keeld. Saara Eestis oleks olnud kohustuslik haljasalasid vikatite ja loomadega hooldada. Paranduslikud tööd igas mõttes – logardid oleksid linnamaastikku vikatanud ning prisked pereemad ja tursked taadid oma tervised õuesid-külateede servi niites korda hinganud ja higistanud. Kuna see oli utoopia ning meedias ruulisid harimatud lõbulinnud loosungitega „mind ajab ökotamine oksälä“, siis Saara kuhugi ei kandideerinud. Hoidis oma talu kui reservaati ja täheväravat kahekesi väikese tütrega harmoonilisena ja palvetas iga hingetõmbega.
Raadio kõneles hoopis Savisaare presidendiks kandideerimisest, noorhärra Raua Riigikogust-lahkumisest ja Vabaerakonna Talviku-manöövritest, mis servapidi ka saabuvat NQ-d puututasid. Ent see kõik kõlas nagu teated Marsilt. Null ühisosa väetaluga, kuhu oli saabumas hipikuningas Fantuzzi kontserti andma, ridamisi laste ja teadjanaiste, oskajate ja oraaklite koolitusi ja laagreid. Krishnaiidid ja juudid, katoliiklased ja maausulised ühes õues koos. Selle ilusa muinasjutu krooniks igakuised põlistarkuste päevad, mis ühendasid eestlaste, siberlaste, indiaanirahvaste ja loodusjõudude parima.
Saara oli end sel suvel sisetunde järgi pühendanud Kodutunde-telesarja raamatu, Taska-filmi 1930ndate filmi hobutöö, 21. sajandi töötava hobuse raamatu, Ingli Puudutuse raamatu, Loomade-lausujate suurteose, Kvanthüppe järgse Eesti ja Sammalsalataride näidendi loomisele… Ent tema viimane poeskäik sündis tseremooniaplatsilt ära toodud plastpudelite eest. Igakuistel higitelgi tseremooniatel võeti allikavett neis pudeleis kuuma telki kaasa – nüüd viis Saara nad mornilt taaraautomaati, et printsess Indirale süüa osta. Normaalne…
Kusjuures selline sendist sendini pasjansi ladumine ja arvetevalli enda ees tõukamine oli 20 aastat vana muster. Kui suvisel pööripäeval Tartu Tamme Gümnaasiumi – ka NQ ja tema sõber Andruse kool, muide – lõpetav laulupiiga Brigita Murutar oli vastsündinud tita, kõõlus Saara päevi ja päevi telefoni otsas. Lauatelefoni keerdus juhtme küljes ketis. Titt kaenlas. Ise siis veel Kati Murutar. Murutari nime asemele võttis karismaatilise rabi toel Saaraks koorunud kirjanik vanaisa perenime Vatmann. Ka legendaarne tenor, papa Harri oli sündides Vatmann. Ent mustrid ei muutunud – Saarat kutsuti endiselt Murutariks ning nagu tookord lauatelefoniga, nii nüüd e-kirjade ja moblaga püüdis kirjanik oma unistuse elamisse finantsi hüüda. Ta teadis, et tema talu laadsete Täheväravateta ei jää planeet ellu. Ta nägi, kui hästi ja kergendatult inimesed ennast väetalus kui inimsuse reservaadis tundsid. Ent rahvas ja valitsus, raha ja vaimsus olid üksteist silmist ja südamest kaotanud.
Toona 20 aasta eest soovitas üks sportlasest kiviraidur Murutaril kellegi Neinari poole pöörduda. Olevat suure südame ja suure raha, suure pildi nägemise võime ja õiglase meelega mees. Siis veel ei pöördunud – metseenid said telefonitsi leitud. Vähi hinnaga. Vastu ükskõiksust ja pettumusi pekseldes tuli kirjanik läbi ülikehva prognoosiga vähi ning kinkis end sisetunde järgi hobustele. Rajas oma esimese muinasmaa Pärnusse Raekülla – teise Liu majaka alla Kirikunukale ning nüüd Raplamaha Soonele. Ja sünnitas pärast Brigitat veel kaks last.
Noorima, väikese meistritari Indira kodu ja muinasmaa see tervendustalu ongi. NQ külastas seda paar päeva enne Fantuzzi, legendaarse väelauliku-hipikuninga kontserti. Kuhu tulid maausulised, krishnaiidid ja ortodoksid, eelnes väetrummide riitus ja vägede ühendamine. Arvake ise, mis sellise pidustuse hind on – hipikuninga külaskäigust ei tunta külas ühist rõõmu, vaid vaenatakse ja tassitakse libahunti tuleriidale – ette kaevatakse tema peale, taha rünnatakse – mis iseenesest moodustab Armastuse Trubaduuride ja teiste valgustööliste tegevusele veenva kontrasti. Väikese meistritari kodu suunas puhutakse mürgiseid sooudusid, ehkki tarbitakse tänuta sealt kiirgavat puhast valgust. Ja valgustöölisi, kes kõiki usundeid ja inimsuse avaldumisvorme ühendavad, peetakse hirmuäratavateks sektantideks.
Mis ei tähenda, et oma unistus elamata jäetaks – taevariigi seaduste järgi pulseeriv muinasmaa on valu väärt. Ja meie Perekond on meiega – nii nähtav kui nähtamatu. Tänu taevale. Ühendus hingekoduga üha vähendas huvi ja tarvidust seltskonnaüritustele minna, et pärast auklikuks komposterituna mitmeid päevi hobuste ja metsavägede abiga haavu lakkuda. Saara tahtnuks NQ-d veenda mõned päevad siin väepaigas vaikuses hingama. Talle valgust ja väge saata oli võimalik ka Hiltonitesse-klantspresentatsioonidele – ent arukas olnuks siin paigal püsida. Rahu-rahu-rahu…
NQ ja Saara üks ühine omadus oli: pruukis kodust välja minna – ja esikaas oli kindlustatud. Sellest piisas, et üha harvem avatud telekas näitas Saarale NQ-d Hiltoni avamisel ja selle või teise komitee ees ettekannet esitamas. Ülevaade hingesugulase kulgemistest oli olemas.
„Kriminaal tuli!“
See oli siiski ootamatu.
Jah, Saara teadis kõike. Nii palju, kui oli vaja teada. Süüdi. Paljastatud-solgutatud, tänitatudmõnitatud. Tere tulemast klubisse, ühesõnaga! Seda ja kõike muud Soone-välises maailmas toimuvat teadis naine üldse tänu NQ-le. Tal poleks suure sõbrata üldse valguskaablitki olnud! Kui ta kuus aastat tagasi siia kolis, mindi just digivalgusvärgile üle, küla keskelt oli vaja kraav taluni kaevata. Et siiakolimise suvel olid ka pulmad filminarrist omaemapojaga, tegi Seltsimees Tasku väärika kingituse. Eurodes. Ehkki oli krooni aeg. Ja see võrdus täpselt kraavi-kopatamise summaga! Polnuks Suurt Seli, ju kuidagi see kraav ja valgus ikka saanud oleksid – aga mitte nii kaunis sünkroonis taevase ettehoolde korras.
Ent NQ saabumistervitus oli ikkkagi jahmatav. Täpselt samal moel, nagu ühe võõra naise ligiastumine kaupluses: „Tere, mina olen kriminaal!“
Mäh? Nojah, see ämmaemand, kelle juhitud kodusünnitus lõppes nii, nagu haiglates samuti aegajalt juhtub – ja kes selle loodusliku valiku eest, mille vastu enamasti midagi parata ei saa, kriminaalkurjategijaks mõisteti. Kodusünnitajatest on ka Sõnajalad oma Jordani ning Gowri-Gerli Christiani kaotanud. Suured ei protsessi ega hävita ämmaemandate elusid, vaid lepivad, alistuvad – ja lähevad väärikalt edasi. Veel suuremana.
Saara ja kriminaalist ämmakas on tänaseks sõbrad ja teekaaslased.
NQ reibas hõise aga vallandas kirjanikus tunnetetulva, mis halvas ta hetkeks arvuti taha. Selles tunnetepaletis oli kõike. Ot i doo. Oioioioo. Tulija tuttav hääl meenutas tema elurõõmsat nägu sellisena, nagu see oli 20 aasta eest. Ning korraga mõistis Saara, et uudiste solgiojad olid ka teda kahtlema pannud. Äkki tõesti. Ehk oligi suli. Ta oli seltskondades, kuhu sattumist üha teadlikumalt vältis, kuulnud kauase sõbra hakkimist ja fakkimist – vaikides juurelnud: võibolla ongi nii? Inimesed teevad ju hämmastavaid asju. Olude sunnil ja teadmatusest ja…
Häbi. See oli kõige lihtsam ja ehtsam häbi, mida Saara oma eeskojast kostvat „kriminaali“ läbi enese lastes tundis. See lennutas üles mäluvoo tundmatutest või pisut tuntud inimestest, kes suvalises kohas vabalt valitud hetkel talle enesele lajatasid: kule-ma’i-ole-su-raamatuid-lugend-nagunii-on-saast-sest-sa-oled-ju…
See viskas sekundi murdosaga üle pea kokku ahastuse – oh Kõigeväeline Looja, mida inimesed meiega ometi teevad! Kosmilise külgetõmbeseaduse järgi kohtume nendega, kellega vaja. Ühed näitavad meile kõrgemaid vibratsioone ja võimalusi tõusta-areneda-avaneda. Teised näitavad madala vibratsiooni julma jõudu, mis selgitab, millest peame välja kasvama. Kui tolerants ja immuniteet kätte arenetud, siis me enam seda musta-madalat näkku ja makku ei tõmba.
Ent miks seda inetut peab ometi siin Maa-nimelisel hingede-haigla-planeedil nii palju olema?
Mida helgemas ja puhtamas meeleolus oma kodus kulged – ehk siis, mida haavatavam ja avatum oled – seda kindlam on, et bläkud ründavad. Et hoida valgustöölist pidevas pinges, võtavad üleaedsed lapshinged näiteks peni, keda nad kahekümnekesi ka hallata ei suuda. Ega taha. See arutu jahikoerakutsikas meelitab hulkuma su enese koera. See rajakas, keda irvitamisi enesestmõistetavalt lahtiselt peetakse, käib su laudas lambaid hirmutamas, nii et vallandub üks enneaegne, kahe talle elu hinnaga poegimine. Jooksutab teise ute ja tiine poni lombakaks. Lennutab noore õrna sälu raginal üle kaela. Tungib eeskotta kaerakottide peale jalga tõstma, nii et su oma koer hüppab teda tõrjudes läbi klaaside – verd kogu maailm täis. See pidev üleolev pingepress ründab külatänavul su poega, hammustab lauljatarist sõpra ning trügib su õuele küllatulnud politseinikupiigat enamvähem autosse purema. Selle kurjami tõttu tuleb noor naabrimees su kotta su peale röökima ja rusikat rullima, sest oled lubanud tema laste kuuldes tolle ohjamatu jõllrääbise hangu otsa ajada. Tema tõttu ei lubata naabrilapsi su tütre sünnipäevale – algajad hingekesed omakorda ei luba kontserti andma tulnud hipikuninga, armastuse trubaduuri publikul oma nagunii surnuks trimmerdatud teeserva parkida – lõugavad nagu kerberiitad. Et must pingepilv pidevalt seniidis püsiks. Ülestõusnud meistrid võivad selgitada – naabrikoer otsib sinu juurest valgust ja armastust, ent kuna ta ei mahu ning lisaks kannab võõrast energiat, siis ründab, ehkki tahaks sülle ja kaitset.
Miks-miks-miks? Et peegel su ees püsiks. Ka sinul, palju ja tublisti kehastunul ja Teeninul on veel pikk tee minna. Et saaksid oma häbiga tõtt vaadata. Näed – kui lased oma vibratsiooni maha tõmmata, hakkad uskuma hülge möla, mida massimeedia su lähedase teekaaslase kohta ajab. Poliitika ja reklaam suubuvad kõik meie juurtšakrasse – kes palju füüsiliselt liigub, raputab end tööd või sporti tehes puhtaks. Kes on paigal, selle sabamised elundid jäävad haigeks. Naiste sabad valutavad ja armastuseta jäävad mehed hakkavad hoogsalt rasvuma.
Kogu see sahmakas – võrreldav suremise hetkel silme eest läbi voolava kaleidoskoobiga – portreteeris mõne sekundiga üleüldist vägivalla fooni, milles inimkond elab. Meesteõgijaks ja nõiamooriks sildistatud naine tõstis kriminaaliks lammutatud mehe poole… tiivad.
Sõna otseses mõttes. Saara tajus, kuidas süda laienes ja avanes ja tiivad sirutas. Veel enne, kui ta kalli kauaoodatud külaliseni jõudis, oli NQ sooja ja sügavasse südame sülle võetud.
„Ma armastan sind!“
Neid sõnu on nii hea öelda. Üleni hea. Aurapildistamise aparaadid – nii Time-Waver kui Auravision – näitavad, kuidas meie kui vaimolendite värvispekter seda sõnades teiseneb. Nii et teaduslikult tõestatav ja masinatega mõõdetav toime. Ent siira lausumiseni jõudmiseks võib minna aastaid kooselu loomadega – esmalt õpid neile kogu hingest sedasi ütlema. Siis suudad ka inimesi tõeliselt armastada.
Ja siis tulevad vastused.
Kui Saara väepaiga vahetus naabruses mullitava Musta üle ohkides väemees Evaldile, maavallakoja vardja Liina Metale ja krishnaiit Arne Laurile nõutult otsa vaatas, võtsid nood kosmilise postkontori asjad nii Siberi kui India, põlis-indiaanlaste kui muinaseestlaste tõekspidamiste järgi täpselt ühte moodi kokku: ära süüdista postiljoni, kui sulle saabub pakk, mille oled endale ise eelmistest eludest kokku seadnud ja tänasesse saatnud.
Edasi on juba sinu asi, mida selle pakiga peale hakkad. Võid viriseda, et sinu koer peab üleaedsete tõttu ketis olema – aga võid ka analüüsida, miks täpselt võeti saja meetri kaugusele loom, kes muudab põrguks nii sinu kui su koera ja teiste loomade elu. Sa ise kaasa arvatud. Koer on peegel. Visiitkaart. Ja lõpeks sa ise nii koera kui naabrite küljes ketis. Sa ise oled seni ketikoer, kui mõtled selgeks, millega mida põhjustasid. Selles või eelmistes kehastumistes. Ise tehtud, hästi tehtud. Ma ise ilutegija. Mida külvad, seda lõikad.
NQ polnud teadlikult ja põhimõtteliselt juba mõnda aega habet lõiganud. Alateadlik ja teadlik soov mustreid muuta. Kes kasvatab uut ennast kutsudes juukseid, kes habet. Saara lõikas segastel, hämmastavate valikute aegadel juuksed reeglina nulli. Nüüd olid need tal üle õlgade. NQ oli uue imago heaks lopsaka habeme kasvatanud. Ju mingil tasandil lootes, et teda ei tunta sellega ära. Ent nüüd oli ka uus, teisenemisel mustritega tema meediasse kinnistunud. Mustrite muutmine võttis veel aega. Kondor aimdus kusagil kauguses. Ta oli olemas, aga veel mitte siin.
„Vedruga musi saad!“ naeris NQ, kui Saara teda eeskojas-sadularuumis-viljahoidlas kõigi seitsme aasta eest kallistas.
„Sina ei ole kriminaal – ja mina ei ole roolijoodik!“ pahvatas Saara – talle oli oluline, et suur sõber seda ei arvaks – tema oli mõnel hetkel eksinud arvama, et sõber äkki tõesti… Möödas. Nii eksimised kui häbi. „Minu üle ilguti, kui ütlesin ausalt, et ma ei joonud ühtki napsimarki, minu promillide põhjustajad olid südametilgad. Populist-keemik Strandberg tuututas, et etanoolipõhised tinktuurid ei pane promille puhuma. Mida teab tema kogustest, mida eeldab hingevalu, mis ei jätaks ellu, kui poleks väga suuri suutäisi palderjani-piparmündi-tinktuuri, mis leevendavad ja ühtlustavad – muidu tapaks hingevalu, mida teatud kuhjumise ja arenematuse ajal läbi ei suuda töötada. Enne jääks süda valu pärast seisma…“
Sellised puusalt tulistamised siis…
Ehkki tegelikult polnud neil kahel üldse vaja teineteisele midagi öelda. Võinuks vabalt koos vaikida – ja kõik olnuks selge niigi. Ka siis, kui inimene pole üldsegi spirituaalne, vaid praktiline ja tegus ratsionaalne tegutseja fiktsioonmaailmas, on ta ikkagi vaimolend. Ja kõrgem mina, kes tuleb isevalitud kehas ja elus, hingede kogumis ja lepingute süsteemis oma järjekordse elu töövihikut täitma, teab ja oskab.
Samal ajal, kui nime ja isikukoodi, silmavärvi ja jalanumbriga kehastused üksteist sõnadega üle valavad, suhtlevad kõrgemad minad, vaimolendid isekeskis omasoodu. Julgustavad ja lohutavad, toetavad ja soojendavad, laevad ja väestavad – sest nad kuuluvad ühte ja nendevahelised kõrgemad kokkulepped on sellised.
Väike poiss ja suur auto.
Vahet pole, kas poiss on 7 või 57aastane.
Väike tüdruk ja suur koer.
Olgu daam koerakesega siis 10- või 50aastane.
Nii see Soone õuel just oligi. Hinges lapsed, näitas kumbki teisele ette, mis kummalgi on – ise seejuures enda üle muiates. Saara viis aedikust välja oma noore hiidkoerapoisi, kelle kõrval ta näis veel väiksem kui niigi oli. NQ läks külakosti järele oma auto juurde, mille kõrval ta ise muutus väikeseks poisiks. Ehkki autode puhul tavatsetakse enamasti muiata, mida kõike need pikendavad.
Paradoksaalselt naljakas oli – must misiganesklassi-mersu oli sama suur kui loodus- ja loovustalu peotelk. Peremees silmitses seda habet sügades ja itsitas: „Ma pidin selle olümpiakomitee seitsmendale presidendile Ratasele andma, aga Sõõrukal enesel on küllalt raha auto ostmiseks.“
Mees märkis mornilt muiates, et sellegi sõiduriista puhul saab ju sponsorrahade ümber jaurata ja vandenõuteooriaid koostada. Auto kui poliit-äri-spordimale sümbol – 007 EOK mersu – oli absoluutselt NQ enda ostetud. Tema küljes oli skeem ja süsteem, kuidas Ratas pidi saama presidendiks, kui ühe hääle võrra nihu poleks läinud ja mis siis kõik saanud oleks… Totalisaator selline. Tõsi, kuivõrd kogu rahvusliku turvafirmanduse sünni juures oli NQ-l Sõõruka ESS-Falck-USS-äss-mööbeldamistes poolelähedane osalus, olid kompanjonid-sõbrad-teekaaslased nemadki.
Selle erinevusega, et tantrateele asunud paljulapselisel-kärgperelisel Sõõrukal olid nüüd maakodus tantralaagrid rööbiti überrikkurite üritustega ning maa-aluses pimeduses-vaikuses mediteerimised valimiste eel ja olümpiakomitee juhtimise vahel.
Valik on meie. Igal hetkel. Kui tagajalgadest kange autojuht NQ hiidmersu roolist välja ronis ja ringutas, näitas Saara talle, kus saab ühenduse lammastega, kus hobustega – millist teed pidi metsa võib jalutada ning millisteks elamusteks tasub püramiidis valms olla. Sohver naeratas tänulikult, kohvi ei võtnud ja ennast telekate-värkidega limost väljaspool just väga koduselt ei tundnud. NQ tundis küll. Hetkega. Sügavalt. Olemuslikult.
Ja jättis märkamata külarahva pilgud, mis hüper-auto saabumist saatsid. Seegi on ju kõigest auto. Liikumisvahend nagu Saara enese stiilne Caddiby-Vuhwa. Ebapraktilisem kui Soone talu väärikas hobubuss Madam Citroen. Mida just kellelegi vaja on. Mängud sellised…
Kui Saara laste isa alustas kirjastusega ja kirjanikuna alles kolmandat raamatut üllitav tänane tuntud hipinõid ja vabarändaja läks koos temaga Hansschmidti noorukesse Ühispanka, toetas värske ja aval Ain neid rõõmuga. Kui mitu kannapööret teinud väga-rikas-Ainilt nüüd küsida, ütleb ta alati ei, teised prioriteedid, novembris juba otsustati, meie meeskond… ja kõik see lauluke. Saarale meeldis kunstnik-poliitik Signe Kivi avalik küsimus tollele mehele: „Ain, ütle ausalt – kui palju sulle ometi vaja on?“
Valikute küsimus, kui palju kellelegi vaja on. Kõiki asju – küllust ja esemeid, harrastusi ja sõidukeid, rõõme ja eneseteostust, naudinguid ja pühendumist.
Saarale ja NQ-le oli kõike head siin planeedil tarvis rohkesti. Väga erineval kombel – kui Neinaril olid füüsikahooned ja politseimaja, Tasku-Plasku-hotellid ja ESTIKO, siis Saarale piisas täpselt sellest talust siin.
Ometi olid nad täpselt ühesugused. Uskumatult sarnased.
Ning eluaegne sõber-teekaaslane polnud samas esimene ega ainus tanumal oihhi põhjustav külaline. Padar ja paruness, kasakad ja Sõnajalad olid siin korduvalt käinud. Nii et külarahva jahmunud pilgud olid juba rahulikumad – jajah, seekord ei maandunud Soonel ei Sõnajalad ega Siriuse kosmoselaeva ekipaaž – ei ufo ega helikopter, ainult auto – ja üleüldse, saage aru, need kõik – ka lennumasinad, on kõigest sõidukid!
Energia panustamine millessegi – ka külarahva arvamisse – võrdub enese kettipanekuga. Me toidame seda, kellele mõtleme. Ja mida kardame, selle juhutumise eest tahtmatult palvetame. Ses mõttes on iga muretseja-karja võrdne ketikoeraga. Ja koer oma käitumisjoonistega on pere sümbol – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses. Ja lahendus võib olla tõlgenduses. Mida kurjem peni, seda suuremat abi tegelikult sellelt vajab, kelle peale plärtsub.
Küllap ka NQ-d purevad-järavad ajakirjanikud vajasid tegelikult abi. Sissejuhatuseks kulunuks mõnele ära vähemalt bakalaureuse kraadki – mida Saara südamesõbra veriseimal närijal näiteks polnud. Akadeemia Pegeliana ajal oli ajakirjanikel üldhumanitaarne ülilaia spektriga ajaloo-ühiskonnateaduste-filosoofia-kirjanduse-sotsioloogia magistriväärne hariduspakett, millest ajakirjandus moodustas kõva kolmandiku. Nüüd oli mõlema linna meediaharidus taandunud käsitöölise-tehnikumiteadmiste tasandile – ja sageli palgati asjaarmastajaid, kel polnud sedagi. Rahvas ahmis eetikata-hariduseta mustatöötegijate tindiennimist, mis oli tegelikult kuritegu ka professionaalsete ajakirjanike vastu. Mundriau rüvetamine analoogselt salaküttimisega.
„Mina olen ajakirjaniku-identiteedidst loobunud,“ teatas Saara uhkelt.
Ta teadis juba mõne aja eest – ta pole ajakirjanik.
Oli oleva vaatleja-töötleja-edastaja – aga jumala pärast mitte keegi neist raisakullidest. Just nüüd NQ-le neid sõnu öeldes oli asi lõplikult vormistatud ja manifesteeritud. Ainult Eesti Naine ja veel mõni meelepärane teekaaslane – aga mitte kõigi arvete maksmiseks kokku-ähmitsetav enesepudistamine tühise prahi sekka. Ei! Enam mitte. Aitäh. Oli ära. Ja loodetavasti läheb kaunist ja andekast tütrest Brigitast, kes just praegu peab kutset valima, mööda nii žurnalitsimaja kui tõpratohterdamine – jääb ilmselt füsioteraapia või psühholoogia. Lootis Saara. Sekkumata.
Tema oli lapsena loomaarstiks tahtnud – aga oma arstist ema survel Tallinna asemel Tartusse oma viie lapse järele läinud. Nii et kõik oli õigesti läinud. Ka need kummastavad taludevahelised manöövrid ja abiellumised, millest oleks NQ-le saanud täit tõde tunnistada koos viina võttes. Aga seda polnud nad kunagi teinud ega saanud ka eales enam tegema, sest Saara ei joonud. Ja kellele on vaja neid „raamatuid“, mida koostades kellegi teise kätega niigi halba veelgi juurde tehakse ja paljundatakse – nagu näiteks sattus NQ ühe žurnalitsiga viint võttes kavala Kilgi ja 12 lolli raamatusse. Sama neiu oli ka Saarat esikülgedele „aidanud“ ning maag Veet Mano diagnoosis ta vampiiriks. Kui Kilk ja Seli vaheldumis Taskuid-Plaskusid-Tigutorne-hotelle ehitasid, oli see naljakas ja sõna otseses mõttes konstruktiivne suurte poiste mäng. Kui keegi mogul oma kulidel siinsetelt suurimatelt raamatulaadsete toodete jaoks mädapaiseid lasi lahti joota, oli see jäle. Lihtsalt.
Mõnel õhtul nentis NQ Saarale lühidas kirjas kurvalt: täna jälle tundub mulle, et olen kogu elu valesti elanud. Ning mõlemad tänasid õnne, et mehel polnud Facebooki kontot, kuhu õnnetu ja õhtujoogisena postitusi teha – isand Gräzin oli oma hoiatava näitega tõestanud, et ka kahe pitsi vahel neid maha võttes jääd hiljaks – juba on portaalides.
Milliste portaalidega keegi just semmib…
Saara teadis tänu nägijatest teekaaslastele – pankurid-õpetlased nende seas, ajad sellised! – et Soone talu on Kirna mõisa ja Lilleoru väepaikadega võrdväärne Atlantise portaali osa. Talle sobis eludevahelisel rännakul Mai-Agate Väljataga ja teiste teejuhtide saatel oma enese kõvakettalt vastuseid-toovaid elusid välja noppida. Seega teadis ta, et oli olnud üks Kirna munkadest, kes saadeti Soonele talu rajama. Sajandite eest. Seepärast sai ta Mustrimuutjate raamatu kanalduse just Kirna Täheväravas iseenese paigaldatud taevavärava koopia servas istudes. Ning seetõttu oli Soonel otsekui nõidade lennukoridor. Ühed käisid kanaldamas ja Teenimas, teised töövihikuharjutusi tegemas – kolmandad, tühjapoolsed nõiaturul trügijad, Saarat ära kasutamas.
Saara kõneleski nüüd NQ-le – et too oma närvilised mõtted peataks, et tema hüplik pilk ja muremeres kobamine rahuneks – et igas eluvaldkonnas on hetkel ebakompetentsete tädide tulevärk. Natuke nooremad pädematud prouad-preilid poogivad oma pisikese põhjani-pruukiva pootshaagi tegijamatele tagumikku, kolivad oma esoteerilise ettevõtlusega nende taludesse ja kristallitubadesse – kui küündimatuks ja mitmekülgselt andetuks osutuvad, võtavad tüli üles. Paha ori! Püüavad meistreid teenijateks madaldada – märkamata, kuidas ja millisel tasandil nood tegelikult Teenivad. Millega sa ikka märkad, kui meeled sealmaal pole. Veel. Küll mõnesaja aastaga jõuavad, kui planeedile elu antud. Kui mitte siin, siis mõnes teises inimhingede haiglas. Nagu ka produktsioonide-ministeeriumide teenistuses panikeerivad tädikesed, kes oma ebakompeetentsust ja tungivat mustrimuutmise varjatud vajadust info kinnihoidmisse ja julma manipullimisse matsid. Nad olid valmis iga tegijama ohverdama, kogu oma küündimatuse eest säravamad hinged tuleriidale tassima. Seda teadis nii NQ oma kui Saara oma paralleelmaailmast. Koridorides kobavate eluvõõrikute agoonia…
Mingil neile teada oleval põhjusel olid Siriuse ja Plejaadide, Orioni ja Tagapäikesemaa hingekodude tsivilisatsioonid otsustanud, et emakest Maad on vaja. Paari viimase aastaga oli Saaral koos noorima tütrega õnnestunud oma hoolde usaldatud väepaik, portaali osa, puhastada ja luua heleõrnsinivioletselt pulseerivaks koduks kui pühakojaks.
Väepaik valib ise, kes sinna kuulub – loogilised kuulujad pudenevad ära, näiliselt sobimatud sobivad. Saara nägi kergendatult hingates ja iga natukese aja järel oma hingesugulast kallistades, et tema sobib. Kui ta vaid oma karmis ookeanis surfates piisavalt aega leiaks, et aegajalt füüsiliselt kohale tulla, lihtsalt olla…
Meil on aega veel.
„Heh, näedsa, mis mul kõik kodus garaažis oli!“ muheles NQ ja asis pagassist mõlemasse kätte külakosti – autojuhti appi ei tahtnud. Ise. See oli nende kahe vaheline rituaal. Suur Seli saabus inimesena. Ja igal esemel, mille ta oma ossaissand-kuijämedast sõiduvahendist välja võttis, oli Looga. Kõik ämbrid-kannud-kammid-kilekotid olid isikliku puudutusega.
Kammivabrik – Eesti omamaise tööstuse ja Tartu linna sümbol – oli NQ visiitkaardi üks väärikamaid komponente. Tal võis olla komisjonides-nõukogudes nii palju ühiskondlikke ja vabatahtlikke, sisulisi ja vormilisi ameti- ja aunimetusi, et tema positsioneerimine Eesti ühiskonnas võttis kaks A4 lehekülge – ent Kammivabrik oli midagi nii olulist, et NQ vedas ja pidas teist ka aegadel, mil too kahjumit tootis. Maailm oli plastikut täis. Odavpuhkajad maandusid hurghadadesse-sharmelitesse üle plastikuväljadeks lagastatud kõrbe. Meri loksutas ümbertöötatud naftat, mis ei idanenud ega mädanenud. Muu maailma suurettevõtjad olid hakanud plastikut taas kokku korjama ja granuleerima, et neid odava puhkuse rannikuid graanulitest juurde ehitada.
Ent Tartu kammivabrik oli midagi enamat kui tänapäevase tehnika, robotite ja oskustööliste abil asjade juurde tootmise tehas. See oli sümbol. Ja töökohad. Maarjamaal, kus ühest küljest oli nii hirmutavalt inimesi – ja kus teisalt olid kõik justkui üle. Meid kõiki oli neil päevil liiga palju. Arste ja ajakirjanikke, ettevõtjaid ja insenere, õpetajaid ja hobusekasvatajaid – ülearu. Vaja võõrsile peletada. Ja ESTIKO alleshoidmine töötas sellele genotsiidile vastupidises suunas.
Selge, et kuivõrd NQ-d peeti Reformierakonna halliks kardinaliks, süüdistati võimu ja vaimu, rahva ja riigi, inimeste ja ametnike, poliitika ja tegeliku elu võõrandumises ka teda. Teda eriti. Sest nüüdseks oli süüdistamise rada tema imposantse kuju juurde juba sisse tallatud. Keegi peab ju süüdi olema – õige jah, NQ kannatab kõik välja – ja mis ta siis on üldse nii rikas, anname peksa!
Saara oli mööda kammivabriku museoloogilisi ja toimivaid hooneid põhjalikult ringi turninud ning kõigil ajastutel toodetud plastvärki vaadelnud-tunnetanud-pildistanud, sest nad koostasid koos Peeter Paasmäega suure raamatu 90 kammi – ESTIKO aastapäevaraamatu. Selle kokku saamiseks külastas kirjanik Elvas-Peedul-Ihastes-resideerivaid elusolijaid eesotsas laulumehest Toivo Nikopensiusega. Suurt raamatut esitleti tollal vast valminud ja värskes hotellis Dorpat, kus üksiti peeti NQ juubel Andres Dvinjaninovi juhtimisel. Kellega iganes Dvin tollal abielus oli – külaliskond koosnes lagunemisest. Ajad sellised. Kes oli senisest kaasast lahus, kes lohistas ühise kinnisvara ja laste ja külarahva arvamuse pärast veel ammuaegunud abielu õhtusse. Aga armastuseta kooselu teatavasti tekitab südame ja vererõhu, naiselike organite ja eesnäärme jamasid – nii et tegeliku abieluta kõrvuti tiksumine kippus noid õhtuid liiga ruttu kätte tooma.
Saara oli lasteisast just lahutanud ja tuli pidustusele vanima pojaga, et too rahvuslikku koorekihti sulatada. Lasteisa saatjaks oli vanim tütar. Oliver oli Kessuta. Toona parkisid Jaan Toots Katiga ja veel Saaraks saamata Kati oma autod kõrvuti – Tootsid itsitasid kirjaniku autost paistva porgandi- ja koplipostikoorma ja papagoipuuri üle – nüüd olid nemadki lahus… Ja üldse osutus NQ oma reaalselt kestva abielu ja monoliitse perekonnaga imeliseks erandiks.
Ajastud vaheldusid ja etapid sulgusid. Pikalt Vanemuise tänavas, nüüd korporatsioonile tagasi antud hoones resideerinud ETV Tartu stuudio kolis esmalt ringteele, sealt edasi NQ Plaskusse. Millega kõrguselt konkureerima põrutas Kilk Tigutorni. Tore.
Tartu bussijaam Dorpati ja Plasku kõrval tekitas konflikte-intriige, mis tõenäoliselt parkisid suurettevõtja Seli naha praeguste katsumuste tarvis piisavalt paksuks. Teda kahtlustati ette ja taha, mida kõike ta transpordisõlme omanikuna tegema hakkab… Ei hakanud. Bussid sõitsid ja infra funkas. Tartu linn polnud sellepärast lukku pandud, et bussijaam suurettevõtjale kuulus.
Tasku, kaubandus- ja kultuurikeskuse, milles on korralik kino, ehitamise ajal sai NQ massiivne nahk samuti parkida – kaubamaja juba on, kõike juba on, milleks veel see? Tänaseks on Tasku-keskus nii elementaarne osa ülikoolilinnast, et keegi ei mäletagi, et teda enne polnud – ammugi ei mäletati, kuidas selle ehitamise eest ettevõtjat poogiti.
Saara mäletas, kui selgelt Tasku ehitamise aegne ekskursioon Isakesega näitas ja õpetas, kes ja miks ühiskonnas rikkad on. Ta jälgis rohkem kui Tasku sisemise ilu sündimist seda, kuidas NQ oma valmivates valdustes käitus. Sõbralik ja soe – aga distantsitundega. Rehkendav-kaalutlev – ja veel parema mäluga kui Saara, mis on juba ise näitaja. Fenomenaalne mälu, üksiku ja üldise sobitamine tervikpildiks – ja kõigi astmete alluvatel-teenistujatel ainsa pilgu ja naeratusega särgid püksi pandud.
Ehitamisega oli kiire – Tema Enese juubel oli lähenemas. NQ tervitas iga ehitajat-elektrikku-töödejuhatajat, kes sündiva hoone ribide vahel rassisid – ent hoidis osavalt distantsi. Ta valis väga täpselt, kellega koos viina võttis või kelle ainsa pilguga üles rivistas. Kelle pidustustele läks ja milliste kaamerate ette astus. Tollal oli olukord veel üdini tema kontrolli all.
Täna läks mees Saara meelest liiga paljudele vastuvõttudele ja kenitlemistele selleks, et näidata: mina olen ikka elus. Selle asemel tulnuks kirjaniku meelest sagedamini vaikuses iseendaga või mõne maheda teejuhiga end kokku koguda. Peksuperioodide aegne kaamerate ees vastu pidamine on hull eneselaotamine.
Mida NQ finantsilises mõttes kunagi teinud pole. Rikkaks saab ja jääb see, kes ei laota. Ta küll jaotab – omasugustele, hingesugulastele, sädemega sportlastele ja loovisiksustele lausa nimeliste stipendiumidena – aga mitte pudistajatele. Piltlikult öeldes – kui miljoni eestlase vahel miljon ära jagada, ei saa keegi mitte midagi. Ühest eurost ei kasvata uut miljonit mitte keegi. Haridust ja taset, emotsiooni ja katarsist samuti mitte.
Tänane Saara oli lolli helduse ning aruka investeerimise ja potentsiaaliga tegelaste toetamise vahe ka sellepärast südameüdini selgeks tunnetanud, et koostas seitsmendat hooaega rahvast rõõmustanud ja ärritanud Kodutunde teleprojekti-saatesarja raamatut. Külastas peresid, kelle kännis kodudes oli aastate jooksul uue energia ja hingamise andmiseks mõni elutähtis ruum ehitatud. Kui pekki prantsatanud pered said inimväärse veevärgi ja-või köögi, ei pidanud nad tagasi jalule tõusmiseks enam sellesse panustama. Maailmalooja Kristi Nilov oskas tuhandete pakutute seast vaistlikult nii õigesti nood hädalised välja valida, kes tõepoolest kasutasidki tegelikult ka seda võimalust ja tõusidki uuele tasemele. Ent ka nende jaluletõusnute kodudes ja hingedes ringi vaadates tajus Saara, et NQ neisse ei panustaks. Nii palju salaja jätkuvat joomist ja haiguste nautimist, äparduste ligitõmbamist, et elul oleks sisu – ja märtrirolli kinni jäämist. Mida nüüd võimendas üldrahvalik laim ja sõim – näh, said almust, tõesta nüüd, nagunii tõestatud ei saa, et sul on õigus õnnele ja koht päikese all.
Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal. Nii NQ kui pärapõrgu puuetega laste joodik-isade eest metsa kolinud emad – kõik nad tõestasid, et neil on õigus elada ja armastada. Ellu jäidki need, kes armastasid. Kui armastus otsa lõppes, surid ära – nagu patune pastor, kelle otsa Saara osalusvaatlust tehes pordus komistas ning kes kirjaniku teleduellile kutsus. Enne seda võttis kaitseliidu legend Suune Tihane naise kaitse alla, sest tema auto rattasse tulistati, kui ta lastega Tartu eeslinna tollasesse koju sõitis. NQ-le kuuluv Tartu politseimaja tähendas kirjanikule relvaloa pärast seal käimist ja revolvri ostmist. Tihane oli surnud. Mees, kellelt revolver sai ostatud… las olla. Igatahes pildistati Paasmäe Petsiga NQ mendimajas ka käerauad „Džungliseaduste vangide“ raamatu kaanele.
Malaisia robinsonaadil veendus Saara, et nii NQ kui ta ise elavad võrreldamatult rajumate džungliseaduste meelevallas kui mistahes teletootes provotseerida saab. Inimeste julmus ja kadedus, halastamatus ja ebaeetilisus olid päevast päeva kordades kohutavamad kui elevantide rajal ööbimine tiigrite öise koori saatel.
Õnneks oli läbi aastate perioodiliselt põhjust NQ-ga intervjuusid tehes üksiti teineteise südamesse vaadata – on sinuga endiselt kõik korras, armas teekaaslane? Need sügavad ja panoraamsed vestlused toimisid Saarale kui totaalne doping. Kõik on võimalik, kõik saab korda, maailm toimub. Tipus on küll külm ja kõle – aga elu on võimalik sealgi.
Vestlused NQ-ga näitasid ilmekalt, kes on meie rahvuslikud absoluutsed tipud, kes ses karmis kliimas ellu jäävad.
Metslased!
Neinar Seli on sookoll. Rahvuslik Shrek. Emajõe suursoo sigidik. Päriselt ka – ta on pärit elektrita talust keset eikuskit. Täpselt nagu mõni Koonga maalinna kõrvalt rabast võrsunud elektrita tegudemees-kaunishing, tänaseks ravimikontsernide kaudu siinset meediat omavad setud või Põlvamaa talupojad.
Ürgmaastikelt on pärit vitaalsus, loogika, julgus ja lennukaar. See aga säilib juhul, kui sookoll oma päritolu ei häbene. Need pankurid-töösturid, kes põliseid juuri on eitanud ja varjanud, on kadunud. Kes tunneb uhkust, suunab juurtest tuleneva elujõu üha kõrgemale ja laiemalt laotuvasse võrasse. Nii lihtne ongi.
Raskejõustiklasest NQ-d sümboliseerisid Saara jaoks Tamme staadioni suusaringid – pärast intensiivseid tööpäevi oma paljukihilise ettevõtlusmaastiku haldamisel läks ta Elva-tänava häärberist staadioni valgustatud radadele suusatama. Võimalusel koos üleaedse Ansipiga – ehkki too pidi sportima koos ihukaitsjatega. Tüütu.
Nüüd oli üleaedne Andrus enamasti ära ning pidevalt pommitatud sookollil jälle stressispinnaker. NQ meeldis Saarale tema praeguses toekuses tükkis habeme ja valusal tulel valmis küpsenud elutarkusega rohkem kui kunagi varem. Pideva stressi tõttu kogunenud kõht – ah, lugege ise Luule Viilma või Riina Raudsiku raamatuid, mida see tähendab – tegi raskejõustiklase, kes nii hoolega oma vormi hoidis, nukraks. Nii Saara kui NQ olid stressi-spinnakeri pärast mures – kumbki erineval, ent sarnasel moel.
Mis saab, kui…
Kui süda ja vererõhk üles ütlevad ja kuningas Emajõe suursoost selleks korraks asjad pakib, on kuningriigiga sellised lood, et suur osa sellest on veel sündimata. Ehkki tütrel Siljel on juulis pulmad, on noored otsustanud sel puhul… kutsika võtta.
„Sinu vanimal pojal, mu tütre klassivennal, on kuuldavasti juba kaks last,“ porises NQ.
„Kuuldavasti jah,“ mühatas Saara vastu. Tema minia, kellega nad õieti tuttavadki ei olnud – iseäranis mitte tänaste nendena – andis pojale valida, kas tema või ema. Ajujahi võitjast laevameister Richard Spreihart kuuletus. Ja kuna vanim tütar hoidis talle teada olevatel põhjustel ka oma, ema talu vahenditest ja materjalidest kasvatatud kodu emakodust lahus, kohtus reibas ja eriline vanaema ka nende kahe lapselapsega harva. Nii et vahet polnud.
„Alati, kui mul on väga rasked ajad, mõtlen sinu peale – ja hakkab kergem. Nii hingeliselt kui ses mõttes, et ma tean – sa ei lase mul ennast täiesti kanni majandada,“ tunnistas Saara.
Mis siis saab, kui – tema poolt vaadates oleks NQ murdumine jätnud ta ilma turvatundest. Järelikult tuli südamesõpra hoida. Raviskeem stressispinnakeri vastu olnuks võimalikult rohke meediavaba, mõteteta ühendusesolemise aeg, seltskonnatamise ja napsita – iseenda ja teejuhiga.
Võtab ta jee sellise aja – ja üldse, kui ei küsita, ära anna nõu. Täna õnne, et vedruga musisid jagav suurmees enda elutervelt naerab. Naer enda ja olukorra üle lubab edasi kestmist. Nii, nagu hirmust tormi ees aitab üle saada õueminek ja tormile silma vaataminee.
Lisaks äsjatoodetud ämbritele-kannudele-kammidele pistis NQ Saarale pihku kaks uhiuut trükist. Raamatu „Sporditähed 2015“ ning ajakirja „Liikumine ja sport“ 12. numbri. NQ välja antud puha.
„Ma võtsin siin ajakirjas oma viimaste aastate töö ja panuse kokku,“ ohkas mees. „ROKi-Patrick surus kätt, kui tunnise ettekande tegin. Ütles, et teda see Eesti tiigi krimijama ei huvita, tema jaoks olen ikka…“
Need ei olnud endise NQ silmad. Miski oli väga valusasti muutunud. Hetkeks oli ta vana ja väsinud mees. Mees, kes hammustas kibedalt: „Aasta advokaat Namm avaldas enne vabariigi aastapäeva Päevalehes arvamusloo, kuidas nüüd, kui minu näidispoomine on tehtud, peaks riigis kõik korras olema. Tore, kes on järgmine?
Mitte miski pole võrreldes nõukogude ajaga muutunud. Nomenklatuur lasi käsuliinid lendu ja funktsionäärid funktsioneerisid – tuli käsk – ja mulle tehti ära. Mis siis, et mu kontosid-dokusid-majapidamist kuni vanaisa hauakivini ja rakkudeni lahti võttes ja uurides ei leitud midagi – oli vaja, tehti ära – ja olengi kriminaal.
Mu elutöö keerati teatud nomenklatuuri-naasede rõõmuks sirgelt persse.
Mõned rõõmustavad ja naljakad hetked on olnud. Rask ütles, et temagi on enamlane – kriminaal. Liikluses sai ära. Meil on pea kõik kodanikud kriminaalid… Ja Ilves saatis sms-i – ütles, et ei võta minult autasusid ära… Savisaar helistas ka, aga temaga rääkimine on seoses sellega, et tema telefonikõnesid kuulatakse pealt, riskantne.“
Edasi tuli kalambuur, mille üle NQ ja Saara südamest naersid, aga mis trükimusta ei kannata – midagi keelevääratuste vallast. Ja edasi tuleb Euroopa kõrgem kohus. Kuna Eestis tehti brutaalne – isegi mitte elegantne – näidispoomine, otsustas mees oma elutöö eest edasi õigluse eest kohut käia.“
Saara tahtnuks teekaaslasele öelda: ära tee seda.
Ära kümble rohkem selles energias, ära paljunda pahalaste väge, mine eluga edasi, kallis!
Aga ta ei saanud seda öelda.
Ka tema ei jätnud kunagi midagi pooleli.
Kui tema elutöö suure kokkuvõtte-raamatu otsas istunud ametnik ebakompetentsuse paraadi peatükist püüdis ministeeriumile väita, et käsikiri viibib autori tõttu – mitte ta enese kolmekuulise jobutamise-sogamise-saamatuse pärast – võinuks Saara igatmoodi käituda. Ebaprofessionaalse ametniku paljastada. Raamatu ise välja anda. Või kolmandat teed minna – härraste Saveli ja Petersoniga käsikirja tuunida ja ikkagi läbi ministeeriumi asja ajada. Nii et üldjoontes sama.
„Panoraam virvendab,“ võttis kirjanik asjade seisu kokku. Ta ei koormanud sõbra niigi palavikuliselt tormlevat mõttemaastikku oma näidetega. Oligi lihtsalt sedasi, et igas eluvaldkonnas mürgeldasid ebapädevad parim-enne-möödas julkinid, kel olnuks ammu aeg taanduda, aga hirm ja oskamatus ei lasknud mustreid muuta. Nõnda siis said tegijad kriminaalideks ja ohvritalledeks.
Tänu omavahelisele kokku hoidmisele elasid edasi. Asitõend ja eksistentsiaalne visiitkaart, mis Tammelinnast Soonele oli sõitnud, iseloomustas seda ühtehoidmist ja elujõu säilitamise saladusi: ühes purgis silmud, teises isand Klaasseni püütud-suitsutatud-purki marineeritud angerjad, kolmandas konserveeritud põder ja siga – mõlemad NQ enese lastud. Lisaks Kaitseliidu suhhoi pajuk, mis ohvitseril Kevadtormi ajal üle jäi – spinnakeriga võitlemine ei lubanud päevanormi nahka panna.
Jahimehe ja kaitseliitlase elu hoidiski tegelikult sookolli elus ja oli tema eneseteadvusele ülioluline. See oli päris. See näitas, et ta saab tõelise elu ja tegevusega hakkama. Võib tagasi sohu, kust ta pärit, elama kolida – ja elab ikka.
Kes ei tahaks teada, kuidas veedavad koos aega skandaalne Neinar Seli ja furoorikas Kati Saara Vatmann?
Aga palun.
Tunniks tulla kavatsenud ja ligi neljaks jäänud NQ ja Soone Saara olid kõhuli köögilaual, rinnuli aknal, mille taga kikivarvutas peretütre poni oma varsaga porgandite järele. Nad hingasid ühes rütmis – habetunud mees, sooneline naine, poniemme ja täpiline varss. Hingetõmme-haaval polnud enam oluline, kas ja kuidas ülejäänud riigis panoraam virvendas.
Ülejäänud riiki polnud. Võim ja vaim, vaim ja vara, tipud ja mass, konkureerivad tipud omavahel ning arenejad ja mandujad olid üksteisest nii kaugenenud, et käärid olid viimse võimaluseni spagaadis. Kes valguse teenistuses – kasvõi ise seda teadmata ja sõnastamata – see täiega. Kes musta poole ori, see sajaga. Võõrandumise-kaugenemise põhi näis olevat käes.
Kui sõbrad arutlesid, kuidas sõpradel-sugulastel vahepealsetel aegadel on läinud, oli Saaral loetleda mitu mahlast pankrotti vägalähiringkonnast. Üks tore mees saavutas enne moraalse, siis finantsilise pankroti kohe pärast seda, kui naine tema juurest ära läks. Teine investeeris oma imelise idee teostamise käigus mõõdutundetult end lõhki. Ja Jumal lasi sel sündida. Sõpruskond ammugi.
Kanade-partide ansambli saatel küsis Saara: „Ütle, armas – mis maa see on – kui keegi pankrotti suundub, ei aita ei klubi ega sõbrad, ei partei ega vabamüürlased…“
„Aastate eest küsisid, kas ma vabamüürlane ei ole. Vot sellepärast ei olegi – endiselt. Kõrgema taseme vennad ruulivad maailma – väiksemad vennikesed mängivad lihtsalt poiste mänge ja lasevad üksteisel uppuda,“ nentis NQ.
Nende kõrgema taseme vendade pärast püüdis Saara igasugustest europrojektidest-toetustest hoiduda. Illuminaadid kui vabamüürlaste niiditõmbajad olid näiliste toetustega suurepärase lollide lõksu seadnud – illusoorsed tasuta lõunad muutsid nende õnnetuseks, kes liimile läksid, üha reegleid – nii et toetustesaajail oli võimatu eeskirju täita. Kui õnnestuski kõik need lisanduvad nõudmised – töökohad-kasumid – täita, tuli lõpeks kordades enam välja maksta ja kulutada kui see orjastav-alandav-stressav toetus väärt oli. Õnneks hoidusid ka toetused Saarast – tema kui hõlmamatu originaal lihtsalt ei kvalifitseerunud. Huh.
„Teatud eluperioodidega lihtsalt ei peagi jätkama – ühel said paadid ehitatud, teisel kirjastus peetud, kolmas peaks oma päikeseküla kolima sinna, kuhu seda oodatakse, neljas ju ometi suutis loobuda senisest peenraha-väärsest ajakirjanikukarjäärist – kui ajakirjade sulgumise-ühinemise järel turg kokku tõmbas, tulid mulle teised pakkumised ja täiesti uus tase,“ oli Saara tänulik.
Inimeste põletamise aeg viis uute lahenduste – või lahkumisteni.
Kes endiselt vastu voolu rähkles, märkamata, et KÕIK on muutunud, see tegi palju tarbetut halba ja haiget nii endale kui teistele. Kellele neid kanapimedaid ametnikke-advokaate-genossesid-naasesid vaja oli, kes istusid pidevalt pinges pekil, valmis igaühele kõrri kargama, kes ohtlikuna tundus? Eriti ohtlikena tundusid need, kellele nood julkinid tänulikud pidanuksid olema – aga paanika ei lasknud ju seda aduda.
Kuni elu, on kõik parandatav – uued unistused leitavad ja horisont taastatav. Saara hoidis südame tiibu ümber külalise. Tolle kustunud pilk hakkas tasapisi endist NQ-d meenutama ja pinge andis järele, nii et mees sirutas köögitaburetil jalad kergendatult välja – turvaline ja lihtne oli olla.
Tema kiire jutuvoolus – vaht vajas pealt minema lennutamist – kohtusid väike poiss ja vana väsinud mees. Seal voolasid summad, mille eest tehti Elroni tehingud ja vuhisesid skeemid, mis laotusid Tallinna Sadama juhtumi taga. Selles tervikpildi pusletükkide õhkulendamise tulevärgis sai numbrite-seoste slepi Estonian Air – Eesti õhus ei saanudki püsida soomlaste tippspordi toetuseks lendavad väga suured numbrid, mida naabrid pruukisid mustade sportlaste ostmiseks.
Saara kuulas rahade liikumise mustreid, jälgis NQ rahunemist-kodunemist – ja iseennast. Näe, natukene uudishimu ikka iitsatas – ja tibakene edevust: oo, mida kõike ma tean! Ning kröömikene senise ajakirjaniku hasarti – ahhaa, mida kõike nende faktide ja teadmistega teha saaks!
Mitte sittagi. Sõna otseses mõttes – isegi halba poleks nende taustade ja kulissidetaguste faktidega kellelegi juurde raiuda saanud. Seda oli juba nii palju, et juurde enam ei mahtunud. Võib ju tunduda, et NQ meenutustes Rõivasest ja Michalist tema enese valimisplakateid Tartut-pidi kleepimas – nood olid ju poisikesed – on sensatsi ja skandaali kui palju…
Ei ole.
Taavid-Edgarid on täpselt samasugused Fedjad-Karlad, nagu siin naaberkülas elavad ja oma asju ajavad, maid jagavad ja jahti peavad. Liivakastid on erinevad, reeglid ja inimolemus sama.
Nõukaaegne mentaliteet – see, mis NQ-st kunagiste organitega sarnase mehhanismiga esikriminaali ja supersuli moonutas – lokkab ka külas, kus seni vihatakse ja vassitakse, kui toonased põlvkonnad välja surevad. Äkki järgmised generatsioonid ei võta üle noid näidispoomise ja süüta-talle-ohverdamise aastatuhandetevanuseid rõlgeid võtteid, mis olid Jeesuselegi pehmelt öeldes tuttavad.
„Isa, annan oma vaimu sinu kätte – anna inimestele andeks, nad ei tea, mida nad teevad…“
Mustrid muutuvad aeglaselt.
Autod kallinevad. Vist. NQ ilmus juba novembriõhtusele Kirikunukale, kus Saara koos Brigita ja poja, bernhardiinide ja ponidega kümmekond aastat tagasi eelmist talu pidas, ju samuti musta mersuga, kuhu juht jäi samamoodi telekat vaatama. Küllap oli auto oluliselt mitte-sellem kui too, mis praegu Soone parklas lilleliseks maalitud Belka Russaga tõtt põrnitses.
Autojuhti ei pidanud NQ juba toona toreduse pärast – ta luges-magas pikkade sõitude ajal just nii, nagu teised Partsu Porgandites. Ja pidas võitlust meedialoodud koletisega, kelle nimi oli Neinar Seli, aga kes ei olnud Neinar Seli. Tuluõhinas suhtekorraldajate teenetepakkumised ütles suurettevõtja enamasti ära. Nojah, igaüks tahab elada ja teenida – aga tema eelistas oma Kolgata ise läbida. Jublakate kirjadele vastamine sealhulgas – millal tagasi astute? Kaks nädalat tagasi astusin.
Ebakompetentsuse tulevärk ei väärinud tegelikult NQ aega ega elu, närve ega fenomenaalset isiksust, ent…
Ajad sellised.
„Andrus käis äsja kodus, tegime sauna – ja ta kordas oma lemmiklauset, millest on saanud ka minu lemmiklause: ära panusta asjadesse, mida ei saa muuta,“ oli NQ tänulik. Ja meenutas leevendavaid tegusid ja nägusid – ülikoolis kaks nimelist stippi, Ilves, Patrick – kaks A4-täit vabatahtlikke-ühiskondlikke positsioone. Kui meelde tuli, kuidas elutöö sai konkurentide rõõmuks persse keeratud, tuli üleaedne Andrus õnneks õigel ajal Brüsselist kodukäijaks.
Selleks sõbrad ongi, et õigel ajal tulla.
Saara kohtus Ansipiga kõige meeldejäävamal-hingeminevamal moel Maarjamõisa haiglas, kui oldi 30ndates. Ansip oli kanderaamil, Saara ratastoolis. Naise süda tahtis Maal elamist õppides seisma jääda. Mees oli tookord pärast jalgrattasõidul üle auto rullumist-freesimist-lammutamist otsekui legomehike uuesti kokku pandud ning õlg õla kõrval röntgenisse sõites oli ta üdini uhke – suutis juba istuda. Saara tookord veel ei suutnud.
Nüüd suutis piltlikult öeldes ka vee peal käia. Noorenes ja tervenes müstilisel kombel – ei halli juust ega krigisevaid liigeseid. Analüüsis sisimas NQ peres pead tõstva allergia ja teiste täpselt selliste tervisenähtude tagamaid, nagu olema peavadki, kui… Ehkki Saara kõrval kulges arvukalt haritud ja arukaid teadjainimesi, oli tema parim õpetaja ja eeskuju 10aastane tütar Indira. Alati, kui emal tekkis mõne õnnestunud rännaku-kanalduse-rituaali järel kiusatus nõiaturule siseneda, ilmutasid end tütre kordades võimsamad võimed – kui hipikuningas Fantuzzi tüdruku sünnipäeval Soonel kontserdi andis, oli puertorico-indil parema kolmiknärvi külmetus ja sellest minestuseni piinav valu. Indigo Tom, kuninganna Cat ja Saara silmitsesid keskendunult, kuidas Indira hoidis mõnda aega kätt valutaval kohal ning hakkas seejärel valu kui musta nööri kokku lappama. Palju meetreid musta nööri. Väelauliku laup läks märjaks, tüdruku põlved nõrgaks – valuköis visati lõkkesse ning järgnev kontsert kestis üle kahe tunni. Pärast saatis laps laulja oma hobuste juurde, kes lubasid tal põske vastu neid hoides laadida. Toimis. Ka järgmise päeva kontsert Katariina kirikus sai antud.
Tütre kaliiber manitses Saarat erutust piirama ja edevust keelama ning sõnamaagia ja loomadega koos Teenimise juures püsima. Ehkki viimastel aastatel oli ta intervjuusid tehes tahtmatult vestluspartnerite kanalisse libisenud ja tagamaid uudistanud. Ja telerist poliitikute-ühiskonnategelaste sogamisi vaadates nägi ja kuulis ta midagi väga muud kui sõnad-sõnad-sõnad. Siiski oli talle määratud Teenida sõna ja hobuste, väepaiga ning puhastamise ja puhastumise tehnikas. Seda enam, et ülestõusmises ja avanemises polnud enam midagi erilist. Pigem oli sellest saanud norm.
Eesti elu muutsid õhulisemaks ja spiritirimaks erinevate elualade valgustatud monarhid – Tamjärv, Kivimägi, Linnamäe, Lõhmus, Sõõrumäe. Koolipapa ja palverändurist linnapea, mitmete dimensioonide vahet leviteeriv pankur ja tantra-Sõõrukas. Tantraguru tänapäeva taga turvafirmade ajalugu – ESS, Falck, G4S, USS – nüüd tantra ja EOK ning ettevõtlus Ukrainas ja… normaalne! Nagu seegi, et NQ-l oli olnud nende kõigiga ühine tee ja lugu. Suurte arvude seadus ja sarnane tõmbab sarnast, eks ole. Raha ja külluse kogunemise reegel – ning ei müstilist midagi.
Kahepalgelisust küll. Linnamäedega oli Saara Magnumi alguse aegadest alates arstidest sõprade kaudu tuttav ning nendega korduvalt koostöödki teinud. Mida suuremaks kasvas Gavronski vaimujõul loov ja lehviv impeerium, seda vähem isakesed maa peale laskusid. Kui Saara püüdis ühiste tuttavate kaudu vendadele oma plaane tutvustada, et investorit leida, soovitasid nood tal esmalt oma äriplaanid – mida üks portaaliteenimise ja väepaiga hoidmise missioon ühelgi juhul pole – ekstsellida ja tõestada, et… Mida iganes. Teiseks ütlesid tüübid otse, et nemad kui ravimimaffia ei kavatse investeerida oaasi, kus viibivad inimesed ei vaja tablette. Loogiline.
Samas oli Tsura talu, latifundium, riik riigis üdini ökomöko, hobused ja laastukatused, oma tiigid ja energia ja… tsensuur.
NQ arutles nüüd siin tervendava-noorendava kodu köögis, millised on olnud IRLi ja Keski meediamängud. Kes võtab olemasoleva meedia kontrolli alla, kes loob uue.
„Tänavu oleksin saanud – tookord, kui meedia oli müügis, mitte – ise ta ära osta…“ porises NQ.
Mispeale paari minuti jooksul veeresid kujutlusis Saara oleks-poleks-mängud – kui meil oleks meedia… Praegu täitsid Tankler-Samost käsku ja lõbustasid pööblit kaks-tilka-vett-lasteaiamängudega. Ostnuks NQ selle teise võimu…
Ei.
Saara poleks äratunnetatud Teelt sinna eksinud. Ammugi mitte meedia ja poliitika vahel keksinud, nagu muulitavad huulid armetul moel kõiki raudu tules hoides tavatsesid. Ei-ei-ei!
Ta oli unistanud Kuninga tulemisest.
Asise Tema saabumisest, kes jagaks Soone kui väepaiga täiuslikuks väestamise unistust. Saara oli endalt küsinud, milleks oleks ta valmis, kui tuleks Kuningas, kes investeeriks sellesse Hingekodusse ja Täheväravasse. Milleks me, naised, oma unistuse elamise nimel üldse valmis oleme?
Väga virilatel ja valusatel aegadel – näiteks kolme aasta eest, kui naise viimne kui liiges valutas, juuksed läksid halliks ja närvid üsna läbi, olnuks ta ilmselt valmis saama mõne rikkuri armukeseks, ükskõik-kelle suuvoodriks…
Jumal kaitses sellise kukkumise eest – eriti hõredail hetkedel küsis ta kasuisana hoolitsevalt metsataadilt mõnisada laenu – ja jätkas matka. Langemata.
Me kõik oleme Jumala kehastused – ka langedes. Siiski on parem ülestõusva meistrina Jumalat kehastada.
Saara viis NQ riituseplatsile.
See oli paar aastat tagasi koos Lauri Kare Laose, Evald Piirisilla, Eerik N-i ja teiste kirgaste hingedega rajatud. Talvisel pööripäeval oli higitelk koos Bruno Brauni ja teiste meestega poole suuremaks ehitatud – rahvast üha tuli. Nii turiste kui jääjaid. Jääjatega koos oli Saara õppinud sedasi pihtima ja palvetama, et tõeliselt puhas sai ning täiskuutseremooniate vaheajalgi oli muretsemist kui kardetu täitumise eest hoolitsemist üha vähem.
Teel ümber hobusekopli tseremooniaplatsile meenus Saarale järsku ja ootamatult vana Sarap. See sadama oma. Nad olid tuttavaks saanud, kui naine alles rajas Raekülla oma esimest segasummakat – hobused, teater ja mustlased. Isemoodi kirjanik tundus vanale merekarule nii uskumatu kompott, et ta aitas ümber ees-Pärnu muinasmaa aia ehitada – vastu tahtis ainult üht: ära Ninnasele räägi, et ma aitasin. Nüüd vist juba võis?
Alati oli olnud Suuri, kes märkasid neid erilisi, kes oma hiiglaslike unistuste, kidura kere ja olematu finantsiga maakera ringi ajasid. Tekkis energiaringlus. Ja need, kes Saara muinasjuttudesse-uskumisse panustasid, said igavese lojaalsuse tükkis piiramatu koguse professionaalse tööga. Uuemal ajal ka laadimise ja maandamise. Lihtsalt kõik, mis tal anda oli.
Näe, see trakeen on Palladiumi järeltulija – mäletad, Oliveril oli – tema tütar on tehtud araablasega, nagu ka selle musta venelase tütar. Ja kae, kui heas tujus oli hea Looja tütre ponile mitutpidi tipitäpilist varssa maalides…
NQ küsis: „Turgu ikka on su hobustel?“
Kõik kuus hobust – õieti seitse, Saara ka! – tõstsid valvsalt pea.
Palladiumi lapselapselaps Nibiru lasi alumise moka tölli ja puristas valjusti: „Lollakas! Ma pole müüdav.“
Saara sõnastas võimalikult lühidalt ja täpselt, et iga tema tekstidesse tipitud sõna on loodud koos hobustega – ka kodust ära olles oma töid sooritades hingavad hobunad tal kukla taga. Nad tütrega õpetavad nooremaid hobuseid muusika saatel tantsima ja nõnda ongi nad tantsiv hingepide virvendaval panoraamil.
Varjutatud must võrk oli esimestel siinse talu Täheväravaks loomise aastatel kõiki ja kõike järele katsunud – käivitaks varsavabriku, saaks turistidega ratsa rikkaks ja mida kõike. Koos meeste põgenemisega ülikõrge vibratsiooniga kohast tuli mooril umu koju. Ehkki ta oli kõik treeneri moodulid omandanud, polnud ta eksamitele läinud – motti polnud. Loovuse ja lastelaagrite, kirjutamise ja tantsimise, riituste ja laulmise jaoks koos hobunatega polnud treeneripabereid vaja. Ei viidud siit hopse ei võistlustele ega täku juurdegi enam. Namaste ja Nibiru tulevase emaduse heaks oli täkk lahkesti palutud.
Ei mingit kaost ega vapustusi enam.
Ainult keskmes ja harmoonias püsides sai siit hobujõul ja taevaväel kallitele armastust ja jõudu saata.
Higitelgi juurde jõudes vaatas NQ sinna sisse – jagas hetkega ära, mis põhimõttel see toimib – tema silmad hakkasid särama ja pilgusse tuli just see lihtne-ehtne poisikeselik õhin, mille pärast Saara teda nii väga armastada oli taibanud.
Selles pilgus oli elurõõmus ahhaa-elamus – tahan ka! Nad mõlemad teadsid, et küll tema tuleb ka. Nii, nagu ühel õigel päeval läheb ka Saara tema uhiuut spaad omal nahal katsetama.
Enne tuli NQ spontaanne pihtimus Algallikale.
Inimesed, kes teevad väikese raha eest tööd, mis neid ei õnnesta, ei kujuta ette, kuidas on siis, kui on suur raha – aga hingerahu pole. Siis on igaks õhtuks tunne, et oled valesse kohta sündinud. Valedele asjadele kogu oma elu ja hinge pühendanud. Vahe mõistus on sul aidanud oma ettevõtted nii kasumlikult käima joosta, et küllus kasvatab küllust – aga sinul pole justkui enam põhjust dividende välja võtta. Oled kuulutatud suliks ja paariaks – ja sa isegi enam ei küsi: inimesed, miks te üksteist ja mind lõhute – miks me ometi kokku ei hoia ja koos… Ah, mis koos! Illusioonid on pihustunud ja paljugi, millesse sai panustatud, põhustunud.
Mitte ühegi rahaga ei saa osta armastust – ega ka usaldust. Masside oma eriti mitte. Kui suurettevõtja jaotakski oma teenitu kõigile-kõigile-kõigile… oleks ta tõsiselt lollakas, nagu noor mitte-müügiks-hobu just äsja oletas.
Miks saadeti mustlased Indiast minema? Sellepärast, et sealsel rahvajuhil sai neist kõrini. Nad läksid „bossile“ kurtma, et kõht on tühi ja miskit pole – said viljaseemet, maatüki ja eesli ja… sõid selle kõik nahka – ikka ei ole. Saadeti tulema. Siia. Palju õnne meile. Ja nii näeks vääritutele tarbijatele jagamine ka siin ja praegu välja justkui lugu mustlastest. Nii vähe andsidki? Otsas. Veel! Rohkem ei anna? Tõbras!
„Ma armastan sind!“
Mitmes kord iganes Saara seda sel päeval hingepõhjast pahvatas – see pulseerimine oli iga lausumisega üha teadlikum ja universaalsem. Isetu päris Armastus.
„Kui sind poleks, tuleks sind välja mõelda,“ vastas NQ. „Kuidas on võimalik nii suurt majapidamist üksinda pidada – kirjutada ja arendada ka veel… ma ei saa aru. Respekt!“
Samad sõnad.
Ma armastan sind.
Üsna kindel, et Saara suutnuks mõista ja armastada ka neid, kes olid NQ mõraseks klohminud – taevariigi seaduste järgi on asjad sedapidi, et kohut mõistab Jumal, mitte inimesed kui tema kehastajad.
Taevariigi seaduste järgi elades on loomulik, et metsa rajatud pühakotta kogunevad kõigi religioonide järgi hingavad inimesed, seal pole lugu sellest, et emandal on selja taga kolm laulatust ja ristseterodu seitsmes erinevas usulahus.
Siin pole miski lahus – kõik on ühenduses – siin ei kehti kirikulõhe nimetusest skisma mugandatud kisma-sõna ning tänu sellele lapsemeel eluteel püsib veel.
NQ aina pildistas Saarat – ja mitte vastupidi! – ning enne kui naine sekkuda jõudis, oli suurärimees käpuli karjuselindi alt hobusekoplisse tulnud ja kõige särtsumale noorele sälule käed kaela pannud. Neiu Namaste lasi sel lahkesti sündida. Mees meeldis talle. Sookoll ju.
Hobuste kui antennide, tegelikkuse avajate silmis peegeldus Suur Seli väikese poisina.
Ei-kusagilt tulnud sisemise lapse tänased keldrid Tartus ja Floridas olid parimaid veine tulvil, kõik need kadestatud suurenumbrilised nimed, kelle suunas rahvuslik kehand lömitas ja lõrises, olid tema ringkond. See laps oli kasvanud suurtest suurimaks – ja selle eest tagasi sohu surutud.
Kuna ta kuulus sinna, ei õnnestunud kellelgi teda põrmustada – ning temal polnud enam vaja kellelegi midagi tõestada. Ka mitte põgeneda. Seda enam, et põgeneda ei saagi ju – me kõik oleme tilgad ookeanis, samast materjalist ja sarnased – me oleme üks.
Arvasite, et tundsite Mustrimuutjate loo alguses Seli-Ansipi ära – ent saite ninanipsu – need olid hoopis keegid teised. Täiesti teistsugused, aga absoluutselt samasugused. Sinu enese sugused, kes sa varjad kogu seda vägivalda, mida sinagi oled kogenud ja harrastanud. Salaja – aimamata, et kõigil on nii. Teadvustamata, et taevas teab.
Taevas olid sel Saara ja NQ kohtumise järgsel õhtul virmalised.
Suvisel pööripäeval lainetas laotus Soone talu kohal kihiliste rünkpilvede tsunamina.
Võidupüha puhul heiskas Tähevärav seitsmekordse vikerkaare.
Jaaniööl pildistasid naabrid Soone kohal helkivaid ööpilvi.
Ja laudast kostsid vastsündinud talletüdrukute esimesed hääled – õed Sõnajalad? Ei, ansambel Sõrajalad. Hobuste silmis peegeldumas ja püramiidi maagias võimendatud nemadki.
Püramiidid on jõukohased vaid tugevatele.
Püramiidid võimendavad kõike, mis on – nii head kui halba.
Soone talu püramiid võimendas NQ jaoks hiina tarkust: istu rahulikult jõe kaldal ja oota, kuni vaenlase laip sinust mööda ujub. Mees sirutas ja ringutas, naeratas ja nurrus päikese paistel ning nentis: „Küll need on olnud pikad protsessid. Kohe-avatava hotelli Lydia ehitamist alustasin 1992. aastal. Kui Dorpat on konverentsikeskne, siis südalinnas olev Lydia on tärniküllane. Iseendaga ma ei konkureeri – ega õieti kellelegi varvastele astu – mahume. Ja see, et meediasse on jõudnud vaid moonutised Pirogovi platsi õllekultuuri ümber vaidlemisest, on jällegi meediamutrite hinge peale jääv asjakene.“
Mees meenutas hiljutist kursuse kokkutulekut – nii paljud olid kohal ja elus ja õnnelikud ja…
Saara mõistis päikesele vastu sirutuvat sõpra silmitsedes, kui väga talle polnud vaja ei ajakirjandusmajade ega ministeeriumide koridore ega varsavabrikut, ei poovaid-alandavaid eurotoetusi ega muid papitale – kiusatustele-tunnetele tuleb silma vaadata ning seda on õigeim-tulemuslikem teha südamesõbra peegelduses.
Auhinnaks sõbra elluärganud pilk, rahunenud hingamine ja sünergia.
NQ märkas kõrbenud ringi püramiidi kõrval.
Saara polnud kavatsenud teda infolaviinisse uputada. Soone talu riituseplatsi taha lagendikule, kus ka skeptikute-ratsionaalide karvad tõusid püsti ja tallad hakkasid surisema, oli tulemas šamaani-ehitatav Päikesevärav, sest see oli Tagapäikesemaa plats. Kuidas sa hakkad lihtsalt lampi sõbrale seletama, et siin kohtuvad erinevate galaktikate tsivilisatsioonid. Siriuse platsil on alaline esindus, keda Saara teenib ning tasuks tubli teenistuse eest üha terveneb-nooreneb. Tagapäikesemaa platsile saabuvad veel palju kõrgema vibraga mansad vaid aeg-ajalt – nad ei saa Maa madalas energias kaua olla. Ning selle tsivilisatsioonide kohtumise portaali juures sel suvel Mustrimuutjaid mängitaksegi… Ei no tõesti, kuidas seda sõbrale sedasi seletada, et ta ei arvaks, et oled täiega minema sõitnud.
Sõõruka vaimsussepööramist respektis-aktseptis NQ sellepärast, et elupõline teekaaslane oli endale „need asjad“ veenvalt selgeks teinud. Mees ise tuli siin ja praegu nii sujuvalt iseendaga ühendusse, teadvele ja kohale, et Saara tahtnuks kõike kohe – nii rääkida kui arendada. Ikka liivaplatsi ja suurt telki Siriuse platile ja ikka nurkadeta, tahukalist Aabrami koda teisele korrusele – koos paratamatu katusevahetusega…
Ei tohtinud. Ei kõike korraga rääkida ega arendada.
„Kuule, sul maanduvad siin vist ufod?“ küsis või õieti konstateeris mees püramiidi kõrval ilutsevat kõrbenud ringi silmitsedes.
Jah.
Ei sõnagi rohkem. Saara nägi nüüd ka ise, et hommikune vahtkonnavahetus oli pinnast kõrvetanud. NQ ei naernud. Aga kirjanik rohkem ei rääkinud ikkagi. Ta armastas oma muinasjuttu. Ja mängu võlu.
Selge, et oli kiusatus oma muinasjutu ja missiooniga nii atraktiivne olla, et kogu arendus juhtunuks nüüd ja kohe ja nädalaga. Ent naine teadis, et see muudaks ta enese lõdvaks. Ta oli siia planeedile tulnud, et tegutseda. Tal pidi alati õitsema üks eluliselt oluline lill – orakannike. Iseenda ja sisetunde, unistustes ja muinasjutus elamise paigaldatud ora kannis.
Veetlev-veetlev, miks ei veetlev näis väljavaade umbes sajaka eest kõik valmis ehitada ja end panga käest lahti ühendada ka veel. Ja kokku lahutada – mobiliseeritud-distsiplineeritud iseendast, kellele oli ette nähtud kulgeda raamat- ja astehaaval.
Ja seegi polnud kogu mängu võlu.
Kui Mustrimuutjad inspiratsioonina Saara kukla taha saabusid, võttis ta muiates ja mängeldes Neinari ja Ansipi klišee – äratuntavad laused-motiivid ja… pööras kõik itsitades tagurpidi. Abiks totaalne kanaldus Kirna Täheväravas. Ta veetis sajandite eest iseenda rajatud mõisapargis kaks õhtut. Istus külluse põõsas, sõi maasikaid, tütar ümber tema tiirlemas – kanaldas ja kirjutas.
Mänguline vinkel näitas, et kõik jamasid korraldavad inimesed on vägivalla ohvrid – tema pööritustes sai poliitik koolikiusatu tausta ja ärimees osutus memmemunast geiks.
Olge lahked.
Igas mõttes.
NQ elluärganud pilk, rahunenud hingamine ja nende kahe vahel kujunenud sünergia viis naise pärast mehe ärasõitu – kuninganna sünnipäeva vastuvõtule suursaatkonda, kuhu mujale! – Angala väekotta Elena Kandale mahajäänud prille ära viima. Ta jõudis sinna just siis, kui algas ühismeditatsioon. Elena kõndis iga ringis osaleja juurde, vaatas talle silma – ma armastan sind.
Saara südames sündis sel päeval palve meeste eest.
Palun ära ütle enda kohta ise ei kriminaal ega seda, et oled valesti elanud.
Sa oled võimas ja väärikas – mitte keegi ei vaja tegelikult ohvreid ega märtreid. Sind eriti mitte. Sind on vaja tegudeks ja mustrite muutmiseks. Võin 1001 korda päevas öelda: ma armastan sind. Selleks, et meeste unistused kestaksid.
NQ ja teiste meeste eest, keda nürimeelselt ja süüdimatult lõhuti ja raisati, palvetades Saara nägi.
Mäed. Pikad protsessid nagu mäeahelikud – ja paljukihiline eneseteostus kui lõputu mägironimine. Iseenda otsuse ja käsuna. Mehine värk. Õhtustes laagrites loendamatute nullidega pasjanss – ja järgmisel hommikul jälle mäed. Pikad ronimised ja mäeahelikud…
Ja palvele vastati. Sealt ta tuli – esmalt kauguses aimuva paljulubava varjuna…
Kondor!
Siis oli ta kohal. Kõik asetus oma kohale ja täitus.
Kondor tõstis tiivad.
Saagu nii!