08. juuli 2016
Soone Saara Taska-filmis hobutööl!
Kati Saara Vatmann teeb hetkel tõsist tööd uue Eesti-Soome koostöös valmiva mängufilmi “Igitee” võtetel. Just siis, kui tal olid suveplaanid kirjanikuna ja loovustalu perenaisena paigas, tuli Taska filmistuudiotelt kutse hobulausujaks. Sama spontaanselt on vägede valitsejanna Taska filmi toodetava linateose tegemistesse kaasanud ka noorima tütre, kes hobuseid noorema-algajama Roosi Rütmani jaoks väikese ratsanikuga harjutas.
“Tegevprodutsent Erika Laansalu kutsus mind üpris viimasel hetkel appi filmivõteteks vajamineva hobukonna ja meeskonna kokkupanekuks. Pean tunnistama, et tänu Vello Tammele ja Kauro Padarile oleme praeguse seisuga teinud võimatut. Filmis töötab 9 ratsahobust ja 6 ees käivat hobust. Kõik on valitud meie omamaistest tõugudest. Saime Soome filmikorüfeedelt nende eest üliväga kiita – Eesti raskeveohobused meenutavad neile põlist soome hobust. Tegemist on heinaajaga ja kõigi hobuinimeste taludes on ratsamatkad-laagrid ning kõrghooaeg seniidis. Mul endal ju ka! Mul veel lisaks raamatud ja koolitused ja…
See tähendab, et need hobused on oma tavapärasest suvisest tööst välja võetud, et nad saaksid õppida filmiks vajalikke asju ning matkaradade asemel Varangule ehitatud Karjalas westerni teha,” selgitab hobulausuja Kati Saara Varmann. Võtete eel tegi just selle western-nüansi tõttu laps-peaosalise Roosi heaks täku ja lapse kokku harjutamise töö koos Kauro Padariga ära Kati tütar Indira.
“Olen väga liigutatud raskeveohobuste tööst väikeste tüdrukutega. Nii, nagu viimsel tunnil on siiski võimalik hobused-inimesed leida ja koostöösse tuua, on lahendus ka siis, kui režissöör AJ Annila soovib laste-hobuste koostöös imesid. Teeme ära! Filmi üks kandev tegelane on kaheksa-aastane Roosi, kellega tehti tänu Eeva ja Kauro Padari vastutulekule Sääse tallis kaheksa trenni. Tüdruk polnud enne ratsutanud, ta küll armastab hobuseid ja on tänaseks nakatatud ravimatusse hobutõppe – tema Ehuhhuduuril seigelnud papa Tanel peab jäämagi teda Lahemaa rahvuspargi vahet ratsatrennidesse sõidutama. Sõitnud ta varem ei olnud.
Roosiga tuli alustada nullist ja ta püsib nüüd kenasti sadulas, nii et võtetel julgeme ta turvavarustuseta hiiglase trujale panna.”
Sama hästi läks ka, et maastikuhoolduse alal 7 rindel rügav Juuru mees Vello Tamm ja Tori taga Laane tallides tegutsev Jaanus Kallaste leidsid võimaluse oma tööhobused võtetele tuua. Filmis toimub autentne viljakoristus-rehepeks hobumasinatega – aga ka tulistamine ja tulekahjud. Tamme hobune Hämarik on Eestimaale tuntud laulupeotule ja peadirigentide sõidutajana, seega müra ja ekstreemiga harjunud.
Hetkel on Kati peamiseks ülesandeks hobuinimestele režissööri soovid edastada ning hobustele väga kiirelt trikid selgeks teha ning ühtlasi hinnata, mida on võimelised tegema näitlejad ja mida profid ratsutajad. “Näitleja teeb seda mida tema oskab ja mis talle turvaline ega usutav ei ole, seda teeme teisiti. Kedagi me ohtu ei sea ja üle oma võimete keegi midagi tegema ei pea.” Kati sõnul ei erine see kõik väga palju trennis-võistlustel tehtavast, soovid on spetsiifilisemad ja aeg õppimiseks lihtsalt lühem.
Mitmendat põlve linnatüdrukust hobutalu emandaks arenenud kirjanik elab koos hobuste-koerte-kasside-lammaste-kodulindudega ning naudib väga oma tööd, kus tütar – nagu kõik teisedki lapsed selles eas – pidevalt kaasas käib. “Indira on minuga koos olnud hobuse seljas alates 3. kuust ja iseseisvalt 3. eluaastast. Ta on üles kasvanud koos poni-Manniga, kellel on praegu sabas kuuvanune varsapoiss..“
Kui tavapärase hobutegevuse käigus tagatakse ratsanikule iga liigutusega turvalisus ning hea tavana ei riputata ka sotsiaalmeediasse kiivriteta pilte, siis kolhoosistamise-aegses karjalas mõistagi kiivreid-turvaveste polnud.
“Kuna on tegemist 1930ndate aastatega, siis on kaitseks takune kleit, kaks patsi, inglid ja haldjad. Mina usaldan. Plikat sõidutav täkk Neff tuli just daamide juurest täkutööd tegemast – ja ometi nii tasakaalukas ja suuremeelne. Sellised hetked on liigutavad. Täku suuremeelne koostöövalmidus ja püüe iga hingetõmmet ja sääreliigutust aduda om imeline. Üksiti õppis alles võtetel näitleja Tommi Korpela, kes polnud kunagi hobustega kokku puutunud, hobust usutavalt kordetama. Väga palju duubleid, tonn hobust, kogenematu mees ja paarkümmend kilo tüdrukut – ja uhke loom püüdmas kõigest väest nii võhikust mehe kui väikese tubli tüdruku mõtteid lugeda ja palveid täita, see on õilis.”