08. juuli 2016
Sirje Mett – seitsme tiiva all
Sirje Mett (64) tõestab oma elukaare teise poole rõõmsalt rõngas sabaga, et parim-enne-möödas nüüdsel ajal enam inimeste kohta ei kehti. Kes Elab kogu elu, pälvib seitsmekümnendates nii uue kodu, pühendumise, armastuse kui Armastuse.
Pensioni kõndis sale ja sire daam nii-nagu-peab karjäärirada. Ta oli aastaid Järvakandi abivallavanem, keda oli põhjust projektikirjutajate kuningannaks pidada, kes elas paksus metsas rehielamus koerte ja kassidega ja… sai koos pensionileminekuga nii mitu jõulist vihjet, et alustas tõsiselt päevakorras olnud ärasuremise asemel otsustavat tähelendu. Tuhast tõusnud fööniksina – mida tähendab ka hiinakeelne Fohow. Selle tervistussarja teenistuses tegutseb igal tasandil uude ellu astunud reibas vanaema seitsmendat aastat. On sellesse ohtrasti investeerinud, veel enam õppinud – ja taimloom-hübriid strepsilsi tooteid mööda Eestimaad jagades üleni õnnelik.
Sirje sünniarv on 7. Tegusat „pensionipõlve“ veetes on ta vabanenud 2×7 kilogrammist. Tema uue, Hageris asuva kodu aadress on ristsummana 7 ning sinna jõudmine oli kosmilise sünkrooni müsteerium. Sõiduauto numbrimärk annab mõistagi ristsummaks samuti 7, kuidas teisiti!
Kas… või
Ajal, mil Sirje juhtis rea õnnestunud projektide kirjutaja ja vedajana klaasipealinna, totaal-remonditi sealne kultuurihall ja rida teisi sümbol-asutusi. Naine oli oma töö- ja elukoha patrioot ning ka kodumajas, metsavahigordonis paksus laanes uhke ja õnnelik.
„Iga aastaga muutus mu õnn seal metsa taga üha küsitavamaks – kuni kukkusin. Terav jäänukk läks selgroost paar sentimeetrit mööda. Mobiili polnud õues lund kühveldades kaasas, nii et kui tookord selgroo murdnuksin, sinna ma ära külmunud oleksingi. Teine hoiatusmärk tuli meningiidina. Jäin nii oimetuna voodisse, et töökaaslased tulid mind vaikiva telefoni tõttu koju otsima ja toimetasid haiglasse,“ meenutab Sirje. „Kolmandat märki ma ootama ei jäänud. Valutavad liigesed – eriti põlved – jutustasid maovaevustega kooris nagunii, et seisan ristteel. Kas – või. Mu üks poeg oma tütardega elab Tallinnas, teine poeg tütardega Hageris. Poja kodu vastas oli maja, mille peremehele ütlesin: kui oma rehielamu müüki paned, ütle mulle!“
Kivilihvijast ja klaasikunstnikust Hageri-poeg aga näitas aastatuhande vahetusel Sirjele siin- ja sealpoolsuse habrast piiri – ääretult andekas ja sügavalt kivi-usku mees oli punk-boheemlane, kes käis vintis sõbra juhitud autoga nii põhjalikult üle pea, et alustas ema ja naise abiga kõike otsast.
Noor kunstnik oli ühel jaanipeol oma tulevase kaasa tantsima kutsunud sõnadega „tule ära minu juurde“ – ning raamatukoguhoidjast temake oli neid sõnu kogu südamest oodanud, et oma senise mehe juurest ära tulla. Pärast autoõnnetust õpetas Sirje koos miniaga poja, kellele alguses üldse elulootustki ei antud, uuesti kõndima ja kõnelema ning praegu ütleb üleni kivile ja klaasile elav mees, kellel on Hageris kivilabürint ja unikaalne õueahi ning nüüd ka emakodu üle tee, et ta paneb tina. Ses mõttes, et vitraažiklaaside ümber.
„Poja juures käies aina vaatasin seda teispoolteed-rehikodu – minu! – aga lesestunud peremees pani ta mulle ütlemata ja püüdmatu hinna eest müüki. Ma panin siis oma metsakodu ka. Protsess kujunes nii mõõdukalt pikaks, et sünkroon sai sündida,“ on Sirje tänulik. „Lisaks sellele, et eelmise ja praeguse kodu hinnad kohtusid, tutvusin tänu kinnisvaramanöövritele ka sõbraga, kellest olin aastaid unistanud. Õieti kogu oma Elu Armastuse surma järgse aja.“
Koju!
Sirje senise kodu müük ja uue ostmine võtsid aega ligi aasta. Piisavalt pikk aeg, et senisesse koju saabuks noor tugev ja terviklik pere, kellele see tare otsekui loodud. Piisavalt pikk, et tutvuda ja sõbruneda just nende inimestega, kellega koos olemine on daami nooruslikuks, õnnelikuks, saledaks ja toonusesse teinud. Ja mitte ainult tema – eakas koer vabanes tiibetimeditsiinilise eliksiiri abil nahahädadest ning põiekividega kass sai samuti looduslikust antibiootikumist abi.
Samal ajal, kui kümneid aastaid nooremad üha loetlevad, mida ja miks kõik ei saa, ei ole ega tule, on Sirje Hageri-paradiis hubasesse korda kõbitud – puudu veel vaid sauna veevärgiga ühendav torustik. Et ennast hommikuti töökorda äratada, tavatseb Sirje oma käsi ja kehameridiaane põhjalikult läbikoputada-patsutada nii, nagu on õpetanud hiina-tiibeti õpetlaste eeskujul ka Eesti-Läti-Leedu järgijad. Sirje, kellel enesel on seitsmeaastase õppimise ja pühendumise tulemusel sertifikaat, mis lubab koostada ravikava ning usaldusväärsel tasemel nõustada, investeerib üha järgmistesse koolitustesse-konverentsidesse, kus professorid-arstid-proviisorit õpetamas käivad.
Ehkki naine on eelmisel eluperioodil kirjutanud aina selliseid projekte, mis reeglina saavad toetuse, ei taha ta nüüd enam kuulda ühestki täheühendist – ei rik ega emtak, ei pria ega kik – ta elab, loob ja lehvib. Nii kodumaja üha täiuslikumaks kui oma elu harmoonilisemaks. Kasvõi seeläbi, et ta usub kogu olemusega oma voodimadratsi ja -pesu, eliksiiride ja pärlite, plaastrite ja roosimee võluväesse.
„Mul on varasemast enam unenägusid ja häid aimdusi. Olen veetnud sõnadega kirjeldamatult õnneliku aasta unelmate mehe läheduses. Väidetavalt peab paarilisel olema 7 head omadust. Tema juures olen leidnud 12. Kui veel kaks välja mõtlen, on 2X7 ja ideaal käes,“ usub Sirje, kes käib end laadimas pojaehitatud kivilabürindis ja harmoonia loomise kogunemistel, millelaadseid Raplamaal tundub olevat tihedamalt kui kusagil mujal. Armastatu jõudis Sirje ellu elu murrangulisimatel aegadel – nii tervise kui elukorralduse, eneseteostuse kui identiteedi mõttes. Ehkki naine on tundnud loomulikku kiusatust armsama piinu ja pingutusi leevendada, on ta näinud: igaüks peab oma vaevakarika ise tühjendama.
Armastavale naisele on mehe võitluste kõrvalt jälgimine tema vaevakarikas – oma katsumused aga tuleb mehel endal kanda. Sekkuda ega kiirendada neid heitlusi ei saa. Ennast – ikka ja ainult ennast tuleb parimas võimalikus vormis hoida ja natuke naiivselgi tasandil turgutada – selle-sügise-Türgi-reisilt tõi Sirje endale näiteks sultaniidist käevõru, mille valgusele-reageeriv värvimäng teeb lihtsalt ja ehtsalt rõõmsaks, kui mõtted tahavad eksida asjadesse, mida tema muuta ei saa.
„Oma parimaks investeeringuks pean iga kulutust Fohow-firmas töötamisele ja oma turustatavate kaupade endalegi hankimisele. Sellepärast, et mul on sellesse palju puhast ja põhjendatud usku. Märksõnadeks on siidiussid, seened ja liblikad,“ kirjeldab uuestisündinud Sirje õhinal. „Olen seitsmendat aastat seltskonnas, kes toob maale Tiibeti tarkade ja looduse ühistöös saadud ihule lähimat hoolitsust. Eliksiiridest ja hügieenivahenditest voodipesu ja madratsiteni.
Mind teeb õnnelikuks osadus selle peene ja erilisega, mida Jumal on loonud ja Tiibeti targad kasutama õppinud. Ega asjata Hiina seda maad ja varasid omastanud. See on kullaauk! Mitte kusagil mujal ei kasva kõrgmägedes sellised seened, kes toituvad liblikavastsetest ning kelle nestest need Fohow eliksiirid valmistatakse – selle ime sünniks peab pinnaseks olema eriline kivim. Seen aga on looduslik antibiootikum.
Mitte ükski teine elusolend ei tooda seesugust imelist nähtust nagu siidiuss ja tema niit siin planeedil on. Mulle on suur au magada nii peene loome vahel, nagu on siidiussi siidist kootud tekk ja turmaliiniga padi ja funktsionaalne madrats, mis kõik on Tiibeti munkade aastatuhandete vanuste teadmiste ja oskuste kandumine siia minu koju. Müstika ju!“
Fööniks
Sirje möönab, et ta pole kuigi tavaline müügimoor – ta näeb enda kõrval osavaid jutuvestjaid, kelle eesmärk on kõigest müüa. Müügi pealt punkte teenida. Bonuse varal endale kõik need ime-sokid-pesud-hügieeni ja tervendusvahedid saada, mis paljudele Eesti elatustasemega inimestele üle ostujõu käiksid.
Tema ise armastab tõeliselt inimestele seentest, liblikatest ja siidiussidest jutustada. Nii, nagu tema kunstnikust poeg võib tunde ja sajandeid kõnelda erinevate kivimite koostisest ja olemusest ning nende toimest iidsete kivide energeetikale ning seeläbi inimesele. Nagu ema, nõnda poeg – viimse rakuni mõtestatud ja pühendunud.
„Just rakkudega need seened ja teised Tiibeti parimasse pärandisse hõlmatud hoolitsejad tegelevadki,“ kinnitab kõigi oma rakkudega valitud teele truu naine. „Seene ja liblika koostöös on saadud inimese rakuga vibratsiooniliselt sarnane rakk, mis töötab inimese kehas suurepärase sanitarina. Kui inimese mõnes elundis või süsteemis on midagi korrast ära, leiavad seene-liblika rakud valesti üles ehitatud rakud üles ja teevad korda. Sõna otseses mõttes.
Sellepärast polegi organit ega haigust, mille tuunimisega strepsils toime ei tuleks. Ma olen seda ise kogenud, sõprade-teekaaslaste-kallite peal proovinud. Ja sellesse 21.sajandisse läbi aastatuhandete tulnud tarkusse üsna palju investeerinud ka. Selleks, et ravikava koostades ja nõustades mööda Eestit sõita, olen ostnud hinnalise aparaadi, mis suurendab seesamiõli vahendusel ekraanile inimese kapillaarid. Verevool ja immuunsuskilp peenimate veresoonte tippudes ümber sõrmeküüne näitab iga elundi ja kehaosa verevarustust ja seisundit ning vastavalt sellele saab „dopingu“ määrata.“
Kõigil on parim kraam – mida iganes keegi müüb, ikka on nii dešeli kui biore ikka kõige rakuni-tungivam ja süva-tervendavam nii sees- kui välispidiselt konsumeerides. Sirje ütleb, et temal aitab inimesi ja seeni-liblikaid-siidiusse kokku viia tõsiasi, et ta on selle sarjaga seitse aastat koos elanud ning kriitilise elukogemuse ja keskmisest kõrgema tundlikkusega. Kui aastad koos liblikseenega on naise vabastanud maohädadest, liigesevaludest, liigsest kehakaalust ja absoluutselt igasugustest ravimitest, on selge, et Fööniks on vähemasti Sirjele enesele kui tuhasttõusnule parim kaaslane.
„Inimestega on üsna sama lugu – kõik on parimad. Kellelegi. Igale oma. Kusjuures inimeste puhul peab arvestama ka sellega, et aastate jooksul koguneb neile slepp. Elulugu, pettumused, valud. Kuna mina olen üks elukogenud inimestest, tean üsna palju nii inimeste, nende sobitumise kui neile abivahendite sobitamise kohta,“ kinnitab Sirje, kes igasugusest ettepanekust siiski veel ka mõni projekt kirjutada, leebelt kõrvale hiilib. Möödas. „Hiina – ehk siis tegelikult küll Tiibeti traditsiooniline meditsiin on eliksiiridesse, teedesse, pastadesse, kapslitesse, geelidesse, plaastritesse – aga ka voodi- ja ihupesusse, sokkidesse ja patjadesse vorminud taimed-seened, mille nimed on meile uued, sest nad ei kasva ega ela siin. Ja samas katavad kamba peale kogu spektri, mis inimeste eluloo-slepi amortiseeriva toime käigus käest ära võib minna.“
Korditseps ehk hiina kedristõlvik, läikvaabik, shiitake, bambus, musta mägisipelga ekstrakt, ženženn, hundihammas, konnyaku, spirulina, roosiõie ekstrakt, oligosahhariidid, hõlmikpuu, aaloe, viinamarja seemned, nattokinaas, eluväät teevad korraga ja ühekaupa kambaka kõigile võimalikele probleemidele kliimaksi vaevustest ja vähist reuma ja pohmeluseni.
Sokid-tekid-ihupesu kiirgavad infrapuna, sisaldavad siidi ja turmaliini ning nanomeeter-biovalgusmaterjali. Sirje arutleb, et üks oluline aspekt ongi nanotehnoloogia. Eestis kasvavates kukeseentes ja päevalilledes, siinses mees ja kaeras on Tiibeti omadega samaväärsed ained, mille tark ja osav inimkeha endale kasvõi söest ja savist välja nopib – ent meil pole veel toda nanot, mis taimede-seente seest toimeained kätte saaks.
„Mina investeerisin diagnostikamasina ostmisse ja sõidan sellepärast rõõmuga mööda Eestit loenguid pidada ja selgitustööd teha, et Fohow teeb aastatuhandete-vanuse nn tavameditsiiniga koostööd. Arstid väidavad, et korditsepsi imetoime tuleneb sellest, et ta on ühtaegu nii taim kui loom – ent samas võtab tervendav-noorendav-toestav mõju aega. Ühe pudeli ega kuuga imet ei sünni. Ja selge, et kallis on.
Aga mu elu on mulle ka kallis. Nüüd, kus olen pensionieas teada saanud, kui õnnelik on võimalik oma olemuses olla, eriti. Investeerin oma sertifikaatidesse-täiendustesse vinge summa küll – aga ma kasutan seda aastakümneid. Ja olen tervem kui kunagi varem.“