05. juuli 2016
Tasuta lõunad? Selleks korraks jälle söödud.
Ei-ei-ei. Umbes seitse eitust siis selle aasta esimesel poolaastal. KÜSK-KOP-Kulka on need müstilised täheühendid, kust täiesti ise need eid kokku korjasin. Leader on oma otsusest veel teatamata, EASi, hasartmängumaksu nõukogu ja EEAgrantsi hasartmängudest loobusin. Pigem olude ja juhuste tahtel kui iseenese tarkusest. Ja pääsesin tänu tekkinud tõrgetele tohutust ajakulust, energialekkest, painest ja hirmust. Mis on teatavasti parim moodus inimese alandamiseks ja orjastamiseks.
Nagu paljud teised kirjanikud-kultuuriettevõtjad-loomakasvatajad, olen ka mina kordi lubanud – enam ei kirjuta neid projekte ega taotlusi. Ent siis juhtub, et mõni taotlus õnnestub – ja tekib hasart. Liiatigi on ohtlikult ahvatlev tõsiasi, et kui oled juba projektikirjutamise rabamaastikul, ei saa sellest energiast välja – loovuse ja inimliku mõtlemise asemele tuleb seesinane paralleelmaailm koos kõnepruugi ja mõttemustritega. Ja seal sa jälle sumad, ehkki lubasid.
Aastate jooksul on olnud kolm õnnestumist. Väiketaluniku otsetoetus – aitäh! Kultuurkapitalilt toetus papa Harri Vasara juubeligala ja plaadi jaoks. Ja veel üks kulka-panus vigursaetud puitskulptuuride perepäeva korraldamiseks. Aitäh.
Olen püüdnud seda projekti-taaka mitut puhku kellegi teise kandvamasse-pädevamasse kaela veeretada. Sel kevadel proovis nõiaturu-ärinaine-väekojaemand – senine tudengiaktivist-restoraniomanik ja muidu ühiskonnas elegantselt orienteerunud elukunstnik – siit ja sealt nakitseda. Avastas üha, et kuufaasid on aina kahanevad ja hullutavad – ning soovitas viimaks EASi stardikapitalile või loomemajandusmeetmele või Leader 1 ja 2 – arendus ja konkurents – meetmete asemel… kuusevõrseid ja nõgeseid korjata, kotikestes sügavkülmutada ja turul müüa. Hobusesitta kah. Päriselt ka. Ma ise avastasin – küll nõiaturunaise soovitust järgimata ja kasemahla-nurmenuku-korvidega ärri sukeldumata – et kõigi meetmete-võimaluste juures on toredad lõksud. Su käive peab olema kolme aasta pärast ulmeline või maksad tagasi. Sa pead looma kolm töökohta – ja neid teenindades maksudena kaugelt rohkem tagasi maksma kui saad. Ja nii edasi.
Üks minu mõisahärrast-esoteerikust teekaaslane sõnastab seda Brüsseli- ja projektirahade salakavala raba fenomeni sedasi: „Maa rikkusi oma peos hoidva ja inimkonda orjastava käputäie leidlikkus on piiritu. Kui eelmistel sajanditel kirjutati Piibel ümber ja hanitati lolli massi sellega, siis nüüd on alandava-hirmutava orjastamise leidlikem vahend igasugused projektirahad ja fondide toetused.
Sa pead oma unistuse elamise ja visioneerimise asemel end ekstselltabelisse kammitsema.
Sa pead vaba loovuse asemel Brüsseli palgal olevaid armetuid ametnikke kartma – kontrollid, inspektorid, sanktsioonid – kõigi nende toredate võõrsõnade abil oledki orjastatud.
Sa ei suuda kunagi kõiki ohte ette näha – töökohtade-loomise ja über-käibe kohustuse näed ära – aga lisaks muudetakse mängureegleid pidevalt. Iga natukese aja tagant täiendatakse reegleid ja nõudeid nii, et lõpuks oled lõksus ja poodud niikuinii. Tasuta lõunaid ei ole.“
Ja ei ole tõlki, kes vahendaks loojaid-unistajaid koridorides keerlevatele funktsionääridele.
Kursuseõde Inga Raitar ütleb, et ametnikud ei saa kohe päris kindlasti aru, mis tervendus-koolituskeskusest me siin keset metsa kõneleme, milleks meie lastelaagrid või etendused, mispoolest peaksid kogukonnale või euroliidule meie trükised-taidlemised toredad tunduma. Tõlki pole. Konditsioneeritud koridorirahvas ei saagi aru saama. Ja mu KÜSKi-projektide peale vastaski: jääb arusaamatuks…pole mõistetav… Ei.
Maikuise kulkanduse seitse eid olen samuti kätte saanud – ei osutunud pingereas… seoses vahendite vähesusega… Ei.
Kolleeg Heli Künnapas – ja mõned teised terava pilgu ja pliiatsiga isiksused – on kulka-toetuste pälvijate nimekirju analüüsides avastanud, kes saavad. Meie jaoks tundmatud nimed osutuvad oma nunnude sooritustega toetuskõlbulikeks sel lihtsal põhjusel, et nad on nomenklatuuriga sõbrad. Ringkäendus käib õllekannude ja tordilaudade ümber täpselt sama toreda ringmänguna nagu Eurovision – ma annan sulle, sa mulle. Loogiline – aga meieväline.
Meie ehitame oma kojad honorarhaaval – tänu lugejatele ja sellele osale raharahvast, kellele ilma tõlkideta mõistetavad oleme. Isegenereeruvatesse ekstsellidesse uppumise ja kontrollide kartmise asemel loome ja loodame, et õigeid töid tehes oma Teel püsides teenime õiges ja heas energias raha, millega peret toita ja oma ettevõtmisi arendada.
Taotlusvoorude-järgsed eid panevad esiteks hetkeks arvama, et me polegi piisavad, ei väärigi. Teiseks järgneb kahjutunne projektide-taotlustele kulutatud aja ja energia pärast – kui sa ei kuulu nomenklatuuri ega mängi ringkäenduse nukuteatris, võiksid ju ometi ettegi teada, et ei osutu. Ent selle teada saamine, kes sa tegelikult oled, käib ju samuti läbi teadasaamise, kes sa ei ole. Iga ei viib lähemale enesemääratlusele ning optimist leiab seega ühtteist tänuväärset ka hetkil, mil justkui tänulik olla ei saaks. Saab ikka. Aitäh.