21. september 2011
Ndioba Gueye palvetab ja ravib läbi muusika
Ndioba Gueye on positiivne probleem Senegalist. Nii see karismaatiline muusik ennast ise nimetab. Talle öeldakse Eestimaa tänavatel südamlikult tere – ja tema vastab kõigile avali südamega, sest selleks ta siia Põhjalasse saabunud ongi.
„Millegipärast tahavad väga paljud inimesed mulle oma südamesaladusi ja sügavamaid valusid pihtida. Ühest küljest sellepärast, et olen kaugelt pärit. Teisalt aga tunnistavad need, kes on saanud ennast minu peal peegeldada ja analüüsida, et mõjun tõhusamalt kui psühholoogid või psühhiaatrid,“ naeratab Ndioba säravalt. „Jah, võibolla olen tõesti ürg-traditsioonilise afro-nõia väe kandja tänapäevasel moel. Kui ma saan inimesi rahustada ja järjepeale aidata, olen õnnelik ja minu kohta võib vabalt öelda ühtviisi nii basskitarrist kui hiiler.“
Ndioba musitseerib Eestis põhiliselt koos meestega, pihil käivad pigem naised ja neiud. Austajannade suhtes on see mees aga ettevaatlik: „Ma ei taha õrnematesse suhetesse astuda lavakujuna, kujutelmana, maskotina. Iseendana ikka. Minu tegelik isiksus armastab palju lugeda ja mõtiskleda, improviseerida ning vabalt naerda ja nutta. Ja mind ei tohi muusikast lahutada. Mul on kaks last, kelle emaga – ega ka teiste naistega mu senises elus – ei ole ma saanud sellepärast pikemalt koos elada, et nad on püüdnud minult muusikat ära võtta. Muusika aga on minu stiihia ja pärisosa.“
Ndioba teab, mida elult ja inimestelt oodata, sest ta ise on sündinud sügavast ja väga viljakast armastusest.
Õnneliku suguharu võsu
„Senegal on külluslik ja kaunis maa. Euroopas arvatakse pahatihti ekslikult, et kogu Aafrika on näljahädas ja arenematu kolmas maailm. Aasias on oluliselt vaesemaid piirkondi. Erinevalt president Mugabest, kes lasi Zimbabwes puhkeda rassidevahelisel kodusõjal – minge võtke valgetelt oma esiisade maad tagasi! – on meie riigis kõik rahvad ja rahvused rahumeelselt koos elanud. Ütleksin, et vaimselt Nelson Mandela vaimus. Senegalis on väga palju valgeid ja krokodillid meie tänavatel ei jookse. Omavahel öeldes pole ma lähedalt lõvigi näinud,“ tunnistab Ndioba. „Olen oma isamaal safarile sõitmise asemel musitseerinud. Seda aga ütlen küll, et Aafrika pole üleni kõrb ega džungel. Meie suurlinnad on täpselt samasugused nagu Euroopas, Ameerikas või Austraalias. Seepärast ärge piirduge Senegali tulles – ma ise käin isade maal kaks-kolm korda aastas – Dakari ja teiste suurlinnadega. Tegelik Aafrika elab väikelinnades ja külades.“
Ndioba ise armastab ka Eestis väikseid kohti nagu Türi, Antsla või Elva. Paari kuu eest käis ta festivalil Juu Jääb, äsja Leisis eestlastele õpetamas, kuidas traditsioonilisi afro-pille mängida. Mees ise pole akadeemilises mõttes muusikat õppinud. Samas on ta pärit nii varalt kui hingelt jõukast perest.
„Meil oli kahehektariline majapidamine. Kaunis kodu. Kümme last ja hobused. Mu vanemad armastasid teineteist väga-väga, seepärast sündisid neil eranditult kõik andekad ja õnnelikud lapsed,“ peab Ndioba õigeks lisaks teistele inimestele ka iseennast tunnustada ning soovitab seda ka meile. „Kes on armastusest sündinud ja armastab ennast, lööb kõikjal maailmas läbi. Mu õed-vennad tegutsevad Prantsusmaal ja Kanadas, mina kõikjal maailmas.“
Gueye vanapaari kiindumus oli nii sügav, et aasta pärast isa lahkumist suri ka ema.
Avanemine
„Armastuse tunnus on märkamine,“ arutleb Ndioba. Gueyed avastasid kõigi oma laste anded ja eeldused. Nad märkasid Märke, sest olid oma armastuse viljale üdini pühendunud.
Pühendunud vanemate lapsel on komme vestluskaaslasele sügavalt silma vaadata. Tema soe ja poolehoidev pilk ei tekita ebamugavust. Ent korraga leiab ta minu pilgus midagi, mis paneb teda vakatama. Siis mõistab ta ise, et on oma jutu siiruse süvenedes automaatselt üle läinud Senegali ametlikule, prantsuse keelele, millest kuulaja päris kõike ei mõista.
„Oi, vabandust, läksin mõttes nii vanemate ja õdede-vendade ligi, et inglise keel asendus prantsusega,“ naerab veel mitut keelt valdav mees soome keeles. „Jaksates kõiki kümmet last süvitsi märgata, nägi isa kord, kuidas peenikese vitsaraoga õhukitarri mängisin ja teatasin, et minust saab bassimängija. Jõuludeks sain oma elu esimese basskitarri.“
Mängima õppis poiss ise. Arendas oma looduslikku annet, vaadeldes kogenud muusikuid ja ka õpikuid. Ühtlasi õppis ta basskitarri abil looma silda Bob Marley ja eestlaste festivali Juu Jääb vahel.
Eestisse sattus ta läbi Soome. Skandinaavia muusikud käisid Senegalis endile basskitarriste valimas ning 12 konkurendi seast osutati Ndiobale – sina tuled!
Saatuse saadik
Eestis on muusik koostööd teinud ja tegemas Villu Veski, Raul Vaigla, Tiit Kikase ja paljude teistega. Tema mänedžer on Tõnu Tuberik ning novembris on välja tulemas CD-plaat, millel leidub seinast seina muusikat reggaest funckyni ning mille esitlusturneel teeb kaasa ka Gerly Padar.
„Mina ise olen veendunud, et kui kutsutakse, tuleb minna. Üheski kutses ja pakkumises pole kunagi midagi juhuslikku,“ on Ndioba eranditult iga oma õhku astumise ja riskimisega rahul. „Samas kui ma meelitan Vaiglat endaga Pariisi ja ta ei tule, sest tal on Eestis naine, lapsed ja süda rahul, mõistan ka teda.“
Kosmopoliidist ja maailmakodanikust mees teab, et on Mustalt Mandrilt siia saadetud tasakaalustajaks ja mahedaks äratajaks. Äsja arutles ta Leisiski eesti sõpradega, milles seisneb põhjamaalase ja aafriklase vahe. Erinevus ilmutab ennast tema sõnul juba hommikul, kui silmad avatakse.
„Senegali põlisrahvas hõiskab ärgates heas mõttes lapselikult: tere päike, kõik siin ilmas on võimalik ja hea! Eestlane ägab juba enne voodist välja ronimist: appi, jälle peab olema edukas ja tubli ja naabrist parem,“ kirjeldab Ndioba ega anna samas ainsatki hinnangut, lihtsalt naeratab nii kirkalt, et see äratab ka tema ümbruse. „Sama suur erinevus on ka õnne, raha ja rahulolu asjus. Sa võid Dakaris kümme kohalikku inimest õnnelikuks teha, kui ostad 2 euro eest teed ja pakud kõigile – nad kõik on siiralt rahul. Põhjamaal minnakse sama raha eest avalikku käimlasse ja istutakse seal üksi, õnnetu ja neurootilisena. Loodan kogu südamest, et suudan oma olemusega Põhjalat natukenegi nakatada.“
Positiivne probleem
Ndioba juurdleb paradoksi kallal, kui suur probleem on inimese äärmuslik positiivsus. Seesugune, nagu tal enesel. Kuhu jäägitult positiivsena arenetakse? Mees ütleb, et teab igal hetkel – ta saab kõigega hakkama.
Samal ajal kui eestlased jagavad üksteisele valikuliselt stipendiume ´a la „ela ja sära“, tema lihtsalt elab ja särabki. Ta tunnistab – isegi mõnevõrra heitununa – et temasse on kätketud meeletu energia. Ta teab, et on just läbi muusika otseühenduses kosmosega.
„Selle pöörase energia ja positivismi tõttu ei karda ma ei surma ega maailmalõppu,“ väidab mees, kes on Maa peale saabunud ühena neist saadikuist, kes Teavad. „Praegune planeet on ära väsitatud, nii et mingi muutus peab kahtlemata tulema. Ja väga varsti. Senegalil ja Eestil on üks ühine omadus, mis võiks meie mõlema rahvaid rahustada – meil pole naftat ega kulda, mille pärast kriisi puhul meile kallale tungitaks. Et sõjaks läheb, see on ilmne – ilma sõdimata ei püsi rikkad rikastena. Teate ju küll, kui palju maksab üksainus tuumarakett või allveelaev… Nende agressiivsete ja mustade jõudude tasakaalustajatel peab olema üha tugevam jõud ja usk, et kõik läheks hästi siin ilmas, kus nii palju nutetakse ja tuhandest vajalikust – aga ka ebavajalikust – asjast puudust tuntakse.“
Palvetab ja tantsib kitarriga
Ndioba palvetab omaette mängides. Ta kirjeldab, et saab Jumalaga ühenduse läbi oma emaga kohtumise. Muusika toob ema tema juurde, vabastavad pisarad hakkavad voolama – ja ta ongi siin-ja-praegu seisundis, mil ollakse Allika ligi.
„Kirikutes ma ei käi, ehkki austan ühtviisi nii eurooplaste katedraale kui Aasia mošeesid. Paraku on nii kirikus teenivate kui riitustel käijate hulgas minu jaoks liiga palju võltsi, sunnitut, sünget ja hirmutavat,“ nendib mees, kes palvetab läbi muusika. „Jumal on igal pool ja tema meelehea ärateenimiseks ei ole vaja pead vastu maad taguda, tagumik taeva poole. Mulle meeldib olla heatujuliselt ja loovalt usklik.
Julgen väita, et teenin kõigevägevamat ka siis, kui enda ja rahva rõõmuks pubides mängin. Suurematel lavadel esinedes satun aga väga erilisse seisundisse ning tantsin kitarriga, nagu meie muistsete suguharude nõiad, kes nägid ja teadsid. Uskuge, ka praegu on meie seas piisav hulk nägijaid ja teadjaid, et inimkond võiks ellu jääda.
Mina isiklikult ei nõua elult ja maailmalt midagi enamat kui mul on. Ja mul on olemas kõik see, mida vajan ja väärin.“
Ülimalt sümboolne on see, et Senegali muusikasaadiku poissmehekorter Eestis asub Kadriorus üsna presidendikantselei lähedal.