21. september 2011
Imeloomad eesotsas Sibelle Leega
Tallinn-Viljandi maantee ääres Ohekatku külas näitab tagasihoidlik puuviit ühele väikesele talule, väites, et seal elavad imeloomad. Õigupoolest on karvastest-sulelistest imeloomadest veel imetabasemgi pererahvas ise – Sibelle (47), Janno (47) ja Oliver (21) Lee. Ema, isa ja poeg on rajanud eluterve ja elujaatava talu, kus ravitakse ja toibutatakse metsloomi-linde, kes pärast tervenemist loodusse tagasi lastakse.
„Olen üdini linnainimene ja minu sattumine maale elama oli suur juhus,“ meenutab muusikaõpetaja haridusega Sibelle. „Kuna mu tervis on nii- ja naapidi streikinud ning meie poeg on üldse läbi imede ellu jäänud, on meie ainus elataja ehitusmeistrist Janno.“
Loomad-linnud-putukad-roomajad hoiavad ema ja poja tervised korras. Oma suurt liigirikast peret hooldades on nad paigas ja rahulikud – liiguvad aedikute vahel osavalt ja täpselt, iga liigutus on nagu meditatsion.
Samas teavad inimesed kõikjal üle Eesti, et pesast kukkunud linnupojad, autolt löögi saanud metsloomad ja orvukesed tuleb siia tuua. Imeloomad võtavad kõik vastu – ka külastajate südamed. Pole neiut, kes Ohektkaust puutumata südamega naaseb – kes armub perepojasse, kes püütonisse.
„Et aga oleme täiesti isemajandavad, siis igasse Eesti otsa abivajajatele järele me sõita ei saa – hättajäänud tuleb Ohekatku kohale tuua. Ja tuuakse ka – ehkki hädas olevate loomade-lindude varjupaiku on ka Elistveres, Nigulas ja mujalgi,“ arutleb Sibelle. „Samas pole praegu rahval kiirete planeedi muutuste ja eurohirmu tõttu aega ega julgust nii palju raha välja käia kui pelk isamaad pidi kurseerimine.
Loomislugu
Imeloomad alustasid kolm aastat tagasi eksootiliste loomade hoiukodu ja rehabilitatsioon keskusena. Kuidas hakkab üks perekond Maa teisi asukaid aitama ja ravima, lugege Sibelle enda sõnul http://imeloomadeselts.blogspot.com/
Esmalt pidi tegemist olema metsloomade taastusravikeskusega
Teate ju küll, kui paljud loomad jäävad maanteedel autode ette, kui paljud linnupojad kukuvad liiga vara pesast. MTÜ Imeloomade Selts – metsloomade/lindude ja eksootiliste loomade taastuskeskus kujunes algelt miniloomaaiaks, ent euroseadused ajasid nad sellest positsioonist välja.
„Reeglid ei luba kodu- ja metsloomi koos pidada ega metsloomi turistidele eksponeerida. Pikka aega loomade ja lindudega tegelenud pere oli sunnitud vastava veterinaarabi puudumise tõttu oma loomi ja linde ka tervise hädade puhul ise aitama.
„Selleks hangkisime välismaist veterinaarkirjandust, kasutasime oma intuitsiooni, loogikat ja teadmisi Aja jooksul hakkasid ka teised eksootiliste loomade omanikud oma elukatele meie juurest abi otsima. Erilisi patsiente sattus meie hoole alla aina sagedamini. Meie tallu sattusid ka kõikvõimalikud metsloomad. „
Ühel bürokraatilisel päeval pani miniloomaaed oma uksed kinni, keskkonnaametilt taotleti uued vastavad dokumendid ning augustist 2010 oligi sündinud esimene erakapitalil tegutsev metsloomade ja eksootiliste loomade taastuskeskus.
„Taastuskeskuse esimesel talvel on meie hoole all talvitumas metskitse preili, 2 valge-toonekurge, roo-loorkulli proua, 3 varest, 2 sinikael parti, rohevint ja musträstas,“ loetleb Sibelle vaid osa oma täienevast lasteaiast. Kuna pere transpordib, majutab, ravib ja söödab kõiki abivajajaid oma kulu ja kirjadega, on igasugune abi teretulnud.
Hingekiri
Kassid-koerad muidugi. Lisaks iguaanid, habeagaam geko, leopradkilpkonn, hallpüütonid, ametüstpüüton, kuningboa, puupüüton, roninastikud, tarakanid, veekilpkonnad, kanad-kuked, hiina handed, pekingi pardid, jooksupardid, kalkunid, mõrsjapardid, mandariinpardid, kuldfaasanid, teemantfaasanid, luiged, sinikaelpardid, varesed, rooloorkull, toonerkured, metskits, kodukitsed, kajakad, hulk erinevat liiki metsalinde, merisead ning küülikud.
Kuna kõrvuti elavad nii mets- kui koduloomad-linnud, peaks Ohekatkus olema kaks eraldi loomade aedikut – siis võiksid ka pered-klassid kõige erinevamaid olendeid kohata.
„Teatavasti pole ju ka paljud maalapsed ühtki koerast-kassist tavatumat olendit näinud ega puudutanud. Eestis peaksid olema programmid, mis tooksid meie noorima põlvkonna tagasi looduse juurde tooma.“ arutleb emand Sibelle, kes on vaatamata tohtule kitsikusele ja vastutusele äärmiselt tasakaalukas ja elurõõmus. Abiks on Leedele Tohuvana saeveski, Rapla loomakliinik Vetar, talumees Rein Sildoja, Loomakaitseselts.
Ärgem häbenegem siinkohal mainimast ka paljupealise Eedeiaia abistamise kontot:Konto nr.10220081910015 IMELOOMADE SELTS MTÜ IBAN:EE601010220081910015
Saabumised ja lahkumised
Samal ajal, kui suurem osa Eesti noortest tungleb Eestist minema ega luba kuigi veenvalt siia ka tagasi tulla, on perepoeg Oliver kindlalt koju otsustanud jääda. Ta jumaldab madusid – keerutab neid kui sõpru leebelt ümber käte ja kaela ja annab neile musi.
„Mao musi on soe ja siidine, tunned?“
Sibelle teab, miks pojal on nii ema, kodu kui loomadega vahetu ja jäägitu side – ta on beebina mitu korda end tagasi siia ilma võidelnud ning teab, miks tagasi tuli ja mis on tema üleanne.
„Oliveril on peen tunnetus, kuldsed käed ja soe süda, nagu tema isal Jannol. Ma ise olen siin majas kõige mürtsum imeloom. Oliver mõistab uue ohvri saabudes meist ka kõige kiiermini, mis õnnetukesel viga on ja mida sellega ette võtta,“ kiidab ema.
„Samas võtan mina lahkumisi kõige rahulikumalt ja mõistvamalt,“ väidab habras nooruk. „Sõna on riigi peal ringi läinud. Hädalised tuuakse siia. Meie putitame üles. Selge, et saame hoolealustega sõpradeks. Aga selle piiriga tuleb peenetundelist piiri tunda – nad saabuvad ju selleks, et lahkuda.
On selline õhkõrn noratera, millel hingeliselt kõnnid – et loom sinusse liialt ei kiinduks ja pärast vabas looduses taas hakkama saaks ning et sa ise oma ajutisest teekaaslase lahkudes ülearu ei nutaks.“
Sibelle, Janno ja Oliver möönavad, et mõni hoolealune lendab küll tagasi ka – aga viimaks leiab ikkagi tee sinna, kuhu kuulub.
„Oma lastega on ju täpselt sama,“ võrdleb naine. „Ühel hetkel peavad nad oma teed minema. Ja isegi kui laps jääb vanemate koju – nagu Oliver siinset missiooni tahab jätkata – on tal ka siis oma tee ja vabanemine.“
Leesid ei hirmuta praegune olukord, kus enamus taluperesid kannatab turistide vähesuse all ja kui keegi tulebki, e taha põrmugi maksta – miks ma maksan, sul on loomad ju nagunii olema, las ma vaatan ja näpin. Sama on kõigis turismitaludes ja miniloomaaedades – rahvast aia taga ikka liigub, aga ivakestki ühelegi linnule ega konnale ei poeta.
„Ma arvan, et turismitalude-miniloomaaedade tühjenemine on ajastu märk. Suur murrang on tulemas. Pidagem seni vastu, karvased ja sulelised! Uskuge meid, oleme palju leidlikumad kui ise ette kujutame. Vaadake mõnele maole või hanelegi silma – seal silmapõhjas on usk, lootus, armastus – ja ürgne tarkus.“