27. juuni 2016
Laine Laurimäe – inglitega tantsiv motoemand
See on muinasjutt pea 80aastasest tantsujuhist, elupõlisest motosportlasest, sõiduõpetajast, kolme lapse, 7 lapselapse, kolme lapselapselapse esiemast. Ta on kummardust väärt nii oma mitmetahulise elutöö eest kui selle eest, millise lihtsa ja loomuliku tütarlapselikkusega Laine naerda ja nutta oskab ja söandab. Inglid ja mõne aasta eest valusalt vara lahkunud tütrepojapoeg on igal hetkel tema ligi.
Koduläte ja Kuukiired
Täna kaht tantsurühma juhatav sihvakas-väärikas leedi Laurimäe tantsis nooruses rahvatantsu, ent 20 aastat tagasi avastas enda jaoks seltskonnatantsu, mis hõlmab rühmiti-paaristantsuna kogu paleti kantrist rumbani, sambast valsini. 15 aastat on ta rühmi juhendanud ning nendib, et seniorrühma tantsurivis moodustuv kaks naispaari iseloomustab ehedalt küpse Eesti meesteta maailma.
„Mehi pole. Leebelt väljendudes – mehed ei tantsi, tegelevad millegi muuga. Või mitte millegagi. Karmilt öeldes on õhtusemas eas mehed surnud,“ silmitseb tantsujuht Kihnu ja suvelaatadele esinema mineku eelset proovi. Mahedalt, liigselt sekkumata. „See-eest need härrad, kes tantsivad, teevad seda tuhande tõve ja puusaoperatsioonide kiuste. See on kaunis.“
Jõulisema stiili pooldajad heidavad leebele Lainele ette, et ta on liiga malbe ja salliv ega tungi platsile vigu parandama – ootab kõige paika loksumist. Ja loksubki! Ta ise tunnistab, et oli ujedapoolne ja vaikne, pehme käega õpetaja ka autosõidu ja ralliõpetajana. Igal alal on erinevaid stiile ja lähenemisi – tema on ära näinud, et head lapsed, need kasvavad vitsata. Ja kärata. Mootorid peavad möirgama, inimene mitte.
„Mu enese elus kehtib sama reegel, mis kogu Eesti suures tervikpildis. Lapsed, tants ja masinad on jäänud – mehed läinud,“ naerab eatu kaunitar leppinult. „Mu laste isad ja elu armastus on surnud või alkoholiembuses. Nende leidmine ja neist lahkumine aga on alati kulgenud koos mottorrataste ja autode hurmava maailmaga.“
Koiksest sadulasse
Laine sündis Raplamaal Koikses jaamakorraldaja ja lüpsjatari tütrena. Teda võlus pisipiigast saadik naabripoiste motikas. Nii vastupandamatult võlus, et tüdruk näppas seda salaja – ning oskas tsikliga sõita ilma, et keegi oleks õpetanud.
„Kui ma olin 17, tuli poiss, kellel oli võrratu mosse ja IŽ-motikas… Aasta hiljem tuli poeg Kalle. Siis elasin juba Raplas Jõe tänava korteris, kus kõik mu lapsed ongi üles kasvanud. 60 aastat olen sellesse kodusse kõikjalt maailmast kive kogunud ja teda fotodega ehtinud. See kõikjalt maailmast on mul küll ahtapoolne. Olen elus ühe korra lennukiga lennanud. Jubeda parsaga motokrossi võistlustele Venemaale. Rohkem ei taha ka. Vaatan lennukiteveetavaid valgeid sabasid planeedi kohal ja tunnen, et need on ohtlikud. Igas mõttes.
Minu isa sai omakaitses osalemise ja kõikvõimaliku eestikülaliku kompromaadi eest 25+5 ja viidi Koiksest Siberisse. Sunnitöölt tagasi tuli ta juba Raplasse, kus minul oli pojakene – meest enam mitte.“
Pojakesest on tänaseks saanud Sadolini värvispetsialist, kes on abielus Järvakandi kultuurikeskuse juhiga. Toona sai temast põhjus, miks Laine elu armastus untsu läks. Armastatu ema ei lubanud pojal lapsega naist kosida. Emamääratud õiget abielu läks noormees sõlmima Laine voodist ja nutuga ning mitte midagi sellest abielust mõistagi ei tulnud.
Laine ellu tulnud järgmisest mehest, Laurimäest, nagu nimigi ütleb, sai tema laste Allani ja Kalli isa. Allan on põllumasinate müügimees ja Kalli õpib Kehtnas uut ametit, kuna senine töökoht suubus pankrotti. Eesti…
Nädala sees elab esiklaps, see sarmikas noorusesõgedus – kelle eostas kirg autode-motikate vastu – ema juures. Mis lisab ema kivide-fotodega täidetud koju tänuväärse annuse siinpoolset elu. Sealpoolsus oleks muidu liiga valusalt valdav.
„Siin hruštšovkas surid nii mu isa kui ema. Üksteist aastat Siberi vangilaagris veetnud isa oleks otsekui püüdnud igal tasandil kõiki võõrsilveedetuid aastaid tagasi teha. Tükati nuripidi. Emakene elas neid perutamisi nii valulikult üle, et suri sellesse. Sõna otseses mõttes. Naabrinaised kandsid hoolt ja keelt, et naine kõigest teada saaks. Mine võta kinni, kas parem on õnnis teadmatus või tappev tõde… Pärast üht sõnumitoomist nuttis ema meeletult, kuni sai insuldi ja lahkus. Neli aastat hiljem viis kõrivähk isa talle järele.
Läksin – samuti teispoolsusse lahkunud – Luule Viilma juurde nõustamisele. Ja ehmatasin end oimetuks. Luule ütles, et minul on kõrivähk. Täna tean, et tema tekitatud teadlik ehmatus puhastas haiguse varajases staadiumis minust välja – nutsin nii meeletult, et ei näinud autot juhtida. Nutsin vähirakud ja palju muud valet endast välja.
Nüüd mõistan, et Viilma luges minust nagu raamatust mu isa vähki ja ema insulti – ka minul oli mõne aja eest insult. Vähi aga nutsin minema ning kõris painab vaid pisut paigast ära kilpnääre – insult kahjustas ka häälepaelu,“ on Laine tänulik, et niigi hästi läks.
Mõnikord mängib pea kaheksakümnene naine mõttega tantsujuhtimisest loobuda. Hääl on õrnake, lärmata ega rapsida ei saa ega taha. Ent ta teab, et selles pühendumises on tema elujõud ja kestmine. Ei loobu ta ühtigi.
Motomemm
Naine juurdleb imetluse ja imestusega, kuidas meie keha kannab rakumälu tasandil meie vanemaid – mõtlemise ja suhtumise näol on valik meie, kas põeme samu haigusi või oleme arukamad. Me oskame töid ja võtteid, mida pole selles elus õppinud – nagu ta ise lihtsalt istus motika sadulasse ja sõitis end sirgelt Eesti meistriks ja n-liidu kuuendaks.
„Ma olen inglite usku. Jumalasse ei oska ma kuidagi suhtuda – ehk niimoodi, nagu jutustavad mõtlejad-tunnetajad: igaühes meist on osake Jumalast. Kustkohast muidu tulevad teadmised, mis justkui kusagilt tulla ei saaks,“ arutleb endast mitukümmend aastat nooremana näiv naine. „Hakkasin Pakamäele motokrossile minema. Istusin toonases töökohas autobaasis laua taga ja võtsin minekuhoogu. Järsku teadsin. Ja ütlesin meestele ka. Täna murran jala. Murdsingi,“ muigab daam seelikuserva kergitades ja paremat jalga näidates. „Liivarajasse olid rööpad sõidetud, esiratas läks jäljest välja, panin parema jala ette – prõksti! Säär jäi pisut kõveraks ja parem jalg vasakust lühemaks.
Spirituaalselt võttes on parem pool meessoo kandja – järelikult on mul kehassegi joonistatud isevärki suhted meestega, eks ole. Seda on omakorda korvanud tõsiasi, et ma ise olen läbi elu olnud meestemaailma orgaaniline osa. Ei liiklusohutuse insenerina ega autosõiduõpetajana ole ma mitte kunagi kogenud alavääristavat suhtumist. Kuitahes mehised tööd pole mind mehelikuks teinud.
Nõuka ajal polnud liikuvaid masinaid kusagilt võtta. Vähest raha trotsides soetatu tuli ümber ehitada. Ma ise treisin ja freesisin kolbe avaramaks, et ratas liiguks. Liikus küll – Eestis olin parim, liidu mastaabis olnuks ilmselt ka, kui ikka see finantsvärk risti ees poleks olnud.“
Vähese raha vigurid on Lainet lapsest saati saatnud. Kui isa oli Siberis, kasvatas karjalauda lüpsjast emakene üksinda lapsi ja saatis ka mehele laagrisse pakke. Lisaks oli Laine esimene poeg – aga ka järgmised lapsed, keda ema kasvatada aitas – emale suur lisatöö. Motosportlasest ema oli igal issanda nädalavahetusel võistlustel. Tänu emale.
„Nende võistluste nahka läks ka mu tehnikumidiplom. Rahateenimist alustasin Koiksest Raplasse kolides pagarina, siis kontoriametnikuna – ja astusin kaugõppesse. Viimane sess jäi motovõistluste tõttu tegemata. Diplomist ma aga ealeski puudust tundnud pole,“ tunnistab naine. „Olen ka autorallit sõitnud – ja võitnud. Aga raharalli on motospordi võitudega alati külgnenud. Praegu valin väga hoolega, millistele kultuuriüritustele pileti ostan. Lastel on laenud-liisingud, ümberõpe käsil. Leidliku majandamisega saan oma kultuurivajadused rahuldatud. Tänu tantsule. Varem oli ka laulmine – see lahkus koos häälega.“
Laine meenutab, et varasematel aegadel on temasse hääle pärast armutud. Ta ise aga armus üsna hiljuti. Natukene anekdootlikul, aga ütlemata kirgastaval kombel. Ilmselt teate neid sotsiaalmeedias eestlannadele lähenemiskatseid tegevaid hämaraid võõrmehi, kes mõtlevad endale legendi ja eluloo, kirjutavad armastusest kobrutavaid kirju ning jõuavad lõpeks selge ja sirge rahaküsimiseni. Pealetükkivate astroloogiakontoritega võidu – kui raha ei kanna, tähtedele voli su kasuks töötada ei anna.
Tähed tahtsid sedasi, et tütarlapselik Laine lasi end lubadustest ja kirest hõõguvatel kirjadel vaatamata nende koomilisele bing-tõlkele ära teha. Ja ta koges puhast ja ehedat rõõmu armumise tundest. Lihtsalt. Poeg sekkus delikaatselt – oot-oot… Arvuti aga ütles: stopp! Läks seniks asjalikult rivist välja, kuni emand rahulikult oma emotsioonid lõpuni seedis ning enese üle sõbralikult muiates soengut kohendas ja oma rada pidi edasi astus.
Inglid kaasas
Inglite lähedusse, neist kõnelevasse kirjandusse ja kõigesse vaimsesse süvenes suure suguvõsa esiema ränga kaotuse järel.
Kui ta sellest kõneleb, veerevad tema õdusas-päikeselises köögis ühtaegu nii pisarad kui potikaaned. Kapil serviti seisvad potikaaned hakkavad iseenesest, heatujuliselt tilisedes, veerema. „Me oleme siin!“ ütleb Keegi. Ja kergendavad pisarad üha voolavad.
Laine ütleb, et enim on talle tuge olnud Alu tervendajast Ivika Kokkerist, kes poja kaotas. Laine tundis seda last – poisike võttis paari minutiga tema lapselapse nohu ära, enne kui koletul kombel otsa sai. Ivika aga kinnitas Lainele veenvalt, et varalahkunud poisid on heas ja kindlas kohas. Koos.
„Inglite ligiolekust sain päriselt, südameüdini aru Kose kalmistul, kui pisikese tütrepojapoja haud oli kinni aetud ning saabus vaikuse hetk. Puu otsast tõusis korraga lendu parv delikaatselt hõiskavaid linde – „Me oleme siin!“
Tundsin selgelt, et see on inglite ja väikese poisi ühine sõnum,“ naeratab vanavanaema leppinult. Peaaegu. „Pisut üle aasta vana poisikene nuttis oma viimsel ööl, ema hoidis teda süles – kuni lapsekene ohkas sügavalt ja…
Saksamaalt tulid samad analüüside vastused, mis Eestist – infektsioon.
Me keegi pole sellest veel välja tulnud. Ema on nüüd Prantsusmaal. Mu tütrepoeg üleni muusikale pühendunud. Meeleheite pärapõhjast väljumiseks läks isa palverännakule, suunas kogu hingejõu naastes muusikasse – kuulake, millest kõneleb Mick Pedaja looming… Tal on ilus suhe ühe sügavalt religioosse Saue neiuga. Olgu neil õnne…“
Laine kõneleb teispoolse lapsukesega igal õhtul. Tajub tema ligiolekut mitte ainult titale küünalt süüdates. Pidevalt. Ning teab viimasel ajal üha kindlamalt – on aeg lahti lasta. Et hingekene saaks uuesti tulla. Kui ta uuesti tuleb, tuntakse teineteist ära.
„Inimesed juhatatakse siin maisel matkal vääramatu jõuga üksteiseni. Aina kogen – kohkun ja toibun, lepin ja talun – kui valusate vapustuste kaudu me üksteist õpetame,“ tunnistab naine. „Mida pikem elu, seda enam lahkumisi. Kui on tants ja väekad kivid mu ümber, kuni inglid ja truu Audi 80 minuga rändavad, püsin sadulas.
Enne meie vestlust arvasin muide, et loobun sügisel oma tantsurühmade juhendamisest… Enam ei arva. Endasse vaatamine meenutas, kui oluline on usk, lootus ja armastus just tegudena. Edasi!“